õhtusöögilauda? Millal hakkavad emad seltskonnas lastest kõnelemise asemel oma abikaasat taga rääkima? Millal muutub mehe trenniskäimine armastuse tõestuseks? Millal muutub vahe iga naise unistuste mehe ja iga mehe unistuste naise vahel teekonnaks pooluselt poolusele?
Oo, see on hea. Peaksin selle blogi tarvis üles kirjutama.
Ei, ma ei või seda teha. Kui Jackiga abiellusin, lubasin, et minust ei saa sellist naist, kes püüab teda muuta kellekski, kes ta ei ole. Ma armusin temasse sellisena, nagu ta on: kohe kasutusvalmis, kohendamisvajaduseta. Ma olen oma valikuga õnnelik ja keeldun raiskamast aega alternatiividele mõtlemisele.
Meie abielu ei ole nii halb. See on partnerlus, mõistuse ja sugulashingede kohtumine. Puudused tulevad nähtavale ainult hästi lähedalt vaadates – nagu õrnal vaasil, mis on maha kukkunud ja tagasi kokku liimitud. Keegi teine ei paista neid tähele panevat, aga ma hoian seda vaasi oma mõtetes, loodan, et see peab ikka veel vett. Ütlen endale, et keskea takistused on nagu lamavad politseinikud, mis sunnivad meid tempot maha võtma ja ümbritsevat märkama.
Meil Jackiga polnud plaanis veel üht last saada. See laps on meie üllatuslaps, kogemata tehtud, plaaniväline, kuid mitte soovimatu. Igatahes minu poolt küll. Me võtsime sõbra neljakümnenda sünnipäeva peo puhul nädalavahetuse vabaks. See oli harukordne juhus. Mu ema pakkus, et hoiab Lucyt ja Lachlanit. Me Jackiga jõime liiga palju. Tantsisime. Vajusime voodisse. Armatsesime hommikul. Jack oli kondoomid maha unustanud. Me riskisime. Miks me poleks pidanud seda tegema? Arvestades kõiki neid kordi, mil olime riskinud teha üks kiire kepp ja saanud keset koitust katkestatud lausetest „Emme, mul on janu?“, „Emme, ma ei leia jänkut!“ või „Emme, ma pissisin voodisse“.
Mu eelmised rasedused olid plaanitud nagu sõjalised manöövrid, kuid see oli sõna otseses mõttes lask pimedusse.
„Kui ta on tüdruk, paneme talle nimeks Rulett,“ ütles Jack, kui šokk oli üle läinud.
„Me ei pane talle nimeks Rulett.“
„Olgu.“
Sellised naljad tulevad pärast vaidlemist ja süüdistamist, mis nüüdseks on lõppenud, aga algab tõenäoliselt taas, kui Jack on vihane või stressis.
Ta on spordireporter kaabeltelevisiooni kanalis, teeb otseülekandeid esiliiga jalgpallimängudelt ning täispikki kokkuvõtteid väravatest ja nende lööjatest. Suvel kajastab ta mitmesuguseid spordivõistlusi, nende hulgas Tour de France’i, aga mitte kunagi Wimbledoni või Openit. Ta on tõusev täht, mis tähendab olulisemaid mänge, rohkem eetriaega ja suuremat tähelepanu.
Jackile meeldib, kui teda ära tuntakse. Tavaliselt astuvad ligi inimesed, kel on ähmane tunne, et nad on varem kohtunud. „Kas te olete keegi?“ küsivad nad, kui katkestavad meie vestluse, vaimustudes Jackist ja ignoreerides mind. Ma vaatan nende kuklaid ja tahaksin öelda: „Tere, mina ka siin!“ Selle asemel naeratan ja lasen neil olla.
Pärastpoole palub Jack vabandust. Mulle meeldib, et ta on ambitsioonikas ja edukas, aga mõnikord soovin, et ta oleks meiega rohkem selline elumees, nagu ta avalikkuse ees on, mitte enda stressis versioon, kes tuleb koju hilja või lahkub vara.
„Võib-olla sa peaksid tagasi tööle minema,“ ütles ta eile õhtul, puudutades mu hella kohta. Jack paneb pahaks, et mul „pole tööd“. Need on tema sõnad, mitte minu.
„Kes laste eest hoolitseks?“ küsisin vastu.
„Teised naised käivad tööl.“
„Neil on lapsehoidjad või au pair’id.“
„Lucy on koolis ja Lachlan lastehoius.“
„Pool päeva.“
„Ja nüüd oled sa jälle rase.“
See vaidlus kulgeb ikka samu radu. Me loobime kive teineteise kapsaaeda.
„Mul on blogi,“ ütlen ma.
„Mis selles head on?“
„Eelmisel kuul teenisin ma kakssada naela.“
„Sada kuuskümmend kaheksa,“ vastas tema. „Arvepidamine on minu peal.“
„Näed kõike seda tasuta kraami, mida mulle saadetakse. Riided. Lastetoit. Mähkmed. See uus vanker on üks paremaid.“
„Meil poleks uut vankrit vaja, kui sa poleks rase.“
Ma pööritasin silmi ja proovisin teistsugust taktikat. „Kui läheksin tagasi tööle, kuluks terve mu palk lapsehoidjale. Ja erinevalt sinust, Jack, ei käi minu töö kellast kellani. Millal oli viimane kord, kui sa ärkasid halva unenäo pärast või selleks, et lastele juua anda?“
„Sul on õigus,“ ütles ta sarkastiliselt. „See on seepärast, et ma tõusen üles ja lähen tööle, et saaksin maksta selle kena maja ning meie kahe auto ja kogu su garderoobi eest. Ja puhkusereiside eest, maksta õppemaksu, spordiklubi liikmemaksu …“
Ma oleksin pidanud suu kinni hoidma.
Jack ei pea mu blogi Räpalapsed millekski, aga mul on üle kuue tuhande jälgija ning eelmisel kuul ütles üks pereajakiri, et see on üks viiest parimast emmeblogist Suurbritannias. Ma oleksin pidanud Jacki selle faktiga rabama, aga nüüd oli ta juba duši alla läinud. Ta tuli trepist alla, seljas ainult lühike hommikumantel, mis mind alati naerma ajab. Pärast vabanduse palumist pakkus ta, et määrib mu jalgu. Ma kergitasin kulmu. „Millele sa kavatsed neid määrida?“
Me sättisime end köögis teed jooma ja hakkasime arutama lapsehoidja võtmist, tulles välja ikka samade poolt- ja vastuargumentidega. Teoorias mulle meeldib see idee – aeg iseendale, rohkem und ja energiat seksimiseks –, aga siis kujutan ette trimmis kehaga poola tüdrukut, kes kummardub nõudepesumasinat täitma või väljub vannitoast, mässituna langemisvalmis rätikusse. Kas ma olen paranoiline? Võib-olla. Mõistlik? Absoluutselt.
Ma tutvusin Jackiga Pekingi olümpiamängudel. Mul oli töö meediakeskuses, valvasin akrediteeritud ajakirjanikke. Jack töötas Eurospordile. Ta oli veel üsna algaja, õppis ala tundma, jälgis, kuidas seda tehakse.
Me mõlemad olime Pekingis liiga hõivatud, et teineteist märgata, aga kui kõik läbi sai, korraldas ringhäälinguorganisatsioon ajakirjanikele peo. Selleks ajaks teadsin ma neist paljusid, kellest mõni oli päris kuulus, kuid suurem osa olid igavad ja vatrasid pidevalt. Jack tundus olevat teistsugune. Ta oli naljakas. Lahe. Seksikas. Mulle meeldis tema juures kõik, kaasa arvatud nimi, mis tegi ta justkui tavaliseks Tomiks, Dickiks või Harryks. Tal olid suurepärane naeratus ja filmitähe juuksed. Vaatasin teda üle ruumi ja tegin selle vea, et kuuekümne sekundi jooksul kavandasin kogu meie suhte. Ma panin meid abielluma Londonis, sõitma mesinädalatele Barbadosele, meil oli vähemalt neli last, koer, kass ja suur maja Richmondis.
Pidu hakkas ära vajuma. Mõtlesin, mida nutikat võiksin öelda, ja tegin endale läbi rahvamassi teed. Aga enne kui ma Jackini jõudsin, haaras ta endale Sky Italia naisreporter. Palju juukseid. Meelas olek. Lähestikku näod. Karjumine, et teineteist kuuleks. Kakskümmend minutit hiljem vaatasin, kuidas Jack itaalia vargaga minema kõnnib, ja paugupealt tundsin end petetuna. Leidsin tosin põhjust, miks Jack mulle ei meeldi. Ta oli ülbe. Triibutas juukseid. Valgendas hambaid. Ütlesin endale, et ta ei ole minu tüüp, sest mulle ei meeldi kenad mehed. See poleks olnud teadlik valik. Tavaliselt ei meeldinud ma kenadele meestele.
Kulus kaks aastat, enne kui me uuesti kohtusime. Rahvusvaheline Olümpiakomitee korraldas vastuvõtu delegaatidele, kes olid Londonis, et üle vaadata 2012. aasta mängude ürituste kava. Ma nägin Jacki mingi naisega hotelli fuajees vaidlemas. Jack oli millegi pärast innustunud ja järeleandmatu. Naine nuttis. Hiljem märkasin Jacki üksinda baaris, kus ta jõi tasuta alkoholi ja näppas mööduvate kelnerite taldrikutelt suupisteid.
Ma tegin endale kehade vahel teed ja ütlesin tere. Naeratasin. Kas oli vale teda püüda, kui ta oli lahkuminekujärgses masenduses?
Lobisesime. Naersime. Jõime. Ma pingutasin kõvasti, et mitte üle pingutada.
„Mul