„Kui väike olin, lugesin palju,“ ütlesin ma. „Praegu ei suuda ma valida.“
„Millised lood sulle meeldivad?“
„Mulle meeldivad õnnelikud lõpud.“
„Meile kõigile meeldivad,“ naeris tema.
Pakkusin, et transkribeerin lindistusi tema pool, et kulleriteenuselt kokku hoida ja protsessi kiirendada. Jõudsin kohale igal hommikul kella üheksaks ja töötasin tema söögitoas, tehes vahel pausi, et valmistada teed või soojendada midagi mikrolaineahjus. Kulus mitu kuud flirtimist, enne kui Nicky mind suudles. Arvan, et ta oli süütu. Õrn ja hoolitsev, tähelepanelik, aga mitte osav. Ma tahtsin, et ta oigaks või karjataks, kui me armatsesime, aga tema jäi alati vaikseks.
Oma sõprade ees käitus ta nagu tüüpiline kutt, nautis õlut ja hobustele panustamist, aga minuga oli teistsugune. Ta viis mind pikkadele jalutuskäikudele maale, uurima lossivaremeid ja jälgima metsalinde. Ühel sellisel „ekspeditsioonil“ Nicky kosis mind ja ma vastasin „jah“.
„Millal ma su vanematega kohtun?“ küsis ta.
„Sa ei kohtugi.“
„Aga nad tulevad pulma, eks ole?“
„Ei.“
„Nad on su vanemad.“
„Mul ükskõik. Meil jätkub külalisi.“
Isegi pärast seda, kui olime abiellunud, jätkas Nicky veenmist, et mõtleksin ümber. „Ei saa päevapealt lõpetada nendega rääkimist,“ ütles ta. Aga ma sain. See oli nagu iga muu suhe: kui kumbki osapool enam ei pinguta, see närtsib ja sureb.
Maapind minu ees laskub vähehaaval, kui kõnnin mööda lompidega rada. Vaatan iga natukese aja tagant üle õla, aga keegi ei järgne mulle. Mu rasedus on peidetud mantli alla, kuid ma tunnen lapse raskust oma puusadel ja survet vaagnal. Ronin kohmakalt üle teetammi, kasutades noori puid käsipuuna. Oksad ja vanad lehed praksuvad ning krudisevad saabaste all. Ma jõuan kraavini ja hüppan sellest jõehobuse graatsiaga üle.
Päike on tasapisi välja tulnud ja mul on nüüd soojem, ma higistan mantli all. Siksakilist rada pidi jõuan taluvaremete kõrval kasvava puudesaluni. Kuulen, kuidas vesi voolab kallaku põhja rajatud tammi taga sügavasse tiiki.
Põlvitades niiskele maapinnale, puhastan selle ronitaimedest ja heinast, tõmmates välja taimekobaraid ja mullatükke. Aeglaselt paljastan kolm väikest kivipüramiidi, mis on lagendikul võrdsete vahedega. Tulemusega rahule jäänud, võtan mantli seljast ja laotan selle improviseeritud piknikutekina maha, toetades selja vastu lagunenud majaseina.
Ma leidsin selle koha palju aega enne seda, kui kohtasin Nickyt. Ma pidin olema üksteist või kaksteist, kui Kirkstall Abbeys jalgrattaga Horsforthi poole rühkisin. Väntasin, seljas puuvillane kleit ja jalas sandaalid, mäletan, et lehvitasin kanalil paatidele, mida lüüsidest läbi manööverdati. Kui ma nurga taha keerasin, märkasin korstnavaremeid, mis puude vahelt paistsid. Teinud teed läbi põldmarjade ja väänkasvude, leidsin lagunenud talumaja, mis tundus olevat peaaegu nõiutud, nagu muinasjutuloss, mis tuhat aastat tagasi on uinuma sunnitud.
Palju hiljem tõin ma Nicky siia ja temagi armus sellesse kohta. Ma ütlesin, et peaksime maa ära ostma ja koha üles ehitama; tema kirjutaks ja meil oleks palju lapsi. Nicky naeris ja ütles, et ma ei kiirustaks, aga mina püüdsin juba rasedaks jääda.
Kaitsmata seks oli, nagu ostaks iga kahekümne kaheksa päeva tagant kraapimisloterii pileti lootuses võita. Ma ei võitnud midagi. Me käisime arstide vahet, viljakuskliinikutes ja alternatiivravitsejate juures. Ma proovisin hormoonsüste, vitamiine, ravimeid, akupunktuuri, hüpnoteraapiat, Hiina ravimtaimi ja eridieete. Kehaväline viljastamine oli ilmselgelt järgmine samm. Me proovisime neli korda, kulutades ära oma säästud, ja iga ebaõnnestumine tähendas järjekordset südamemurdumist. Lootust tulvil abielu oli muutunud meeleheiteks.
Nicky ei tahtnud uuesti proovida, aga tegi seda minu pärast. Meie viimasel katsel klammerdus üks embrüo mu emakasse nagu meritigu kaldakividesse. Nicky nimetas seda meie imelapseks. Muretsesin iga päev, sest ma ei uskunud imedesse.
Möödusid nädalad. Kuud. Ma läksin suuremaks. Me julgesime valida nimesid (Chloe tüdrukule ja Jacob poisile). Oli kolmekümne teine nädal, kui ma ei tundnud enam lapse liigutusi. Läksin otse haiglasse. Ämmaemand ühendas mu masina külge ega suutnud leida lapse südamelööke. Ta ütles, et ilmselt on asend halb, aga ma teadsin, et midagi oli valesti. Tuli arst. Ta tegi ultraheliuuringu ega leidnud vereringet ega südamelööke.
Mu sees on surnud laps, ütles ta. Elu asemel laip.
Nicky ja mina nutsime nii kaua, nagu me varem polnud nutnud, leinasime koos. Hiljem samal päeval kutsuti sünnitus esile. Mul olid valud ja ma pressisin, kuid polnud lapse nuttu, polnud rõõmu. Kui pamp mu kätele pandi, vaatasin ikka veel sooja titat. Tüdrukut, kes polnud elanud nii kaua, et hakata hingama või minna oma nime nägu.
Siia me tema tuha tõimegi, matsime Nickiga Chloe laguneva talumaja kõrvale, tammi kohale, meie kohta. Me lubasime, et tuleme siia tagasi igal aastal Chloe sünnipäeval – mis ongi täna –, aga Nicky ei tulnud kordagi. Ta ütles, et me peame „edasi liikuma“, mis on väljend, mida ma pole kunagi mõistnud. Planeet pöörleb. Aeg möödub. Me liigume edasi isegi siis, kui seisame paigal.
Meie abielu ei elanud seda õnnetust üle. Aasta pärast olime lahutatud – see polnud tema, vaid minu süü. Minu armastus lapse vastu on suurem kui armastus mõne täiskasvanu vastu, sest see on puhas armastus, mis ei põhine füüsilisel veetlusel või jagatud kogemustel või intiimsetel rõõmudel või koosveedetud ajal. See on tingimusteta, mõõtmatu, kõigutamatu.
Lahutus oli lihtne ja selge. Viis aastat abielu lõppes ühe pliiatsiviibutusega. Nicky kolis Londonist ära. Viimati, kui temast kuulsin, elas ta Newcastle’is koos ühe kooliõpetajaga – lahutatud naine kahe teismelise pojaga. Kiirperekond, lisa vaid vett ja sega.
Võtnud välja lihavõileiva ja limonaadi, avan kolmnurkse pakendi ja söön aeglaselt, kogudes puru oma pihku. Punarind hüpleb põõsa peenikestel okstel ja maandub Chloe mälestusmärgil, kõnnib uhkeldavalt edasi-tagasi. Poetan puru heina peale. Punarind hüppab maha ja nokib mu pakutut, tõstes aeg-ajalt pead, et mind vaadata.
Täna on Chloe sünnipäev, aga ma leinan kõiki oma lapsi: neid, kelle kaotasin, ja neid, keda ei suutnud hoida. Ma leinan, sest keegi peab võtma vastutuse.
Enne lagendikult lahkumist tõmban lahti kotiluku ja võtan välja väiksed lillepärjad, püüdes mitte lömastada kroonlehti, ja panen igale kivikuhilale ühe vaniku, öeldes nende nimed.
„Ma saan uue lapse,“ räägin neile. „Aga see ei tähenda, et ma teid vähem armastaksin.“
Meghan
Olen lapse tuba värvinud ja seintele šabloone paigutanud. Ma pole eriti mänguline, kui asi puudutab kodukujundamist. Süüdistan selles oma vanemaid, kes ei uskunud lastele väljendusvabaduse andmisse. Puud pidid olema rohelised ja roosid punased.
Samal ajal püüan hoida silma peal Lachlanil, kes juba on uksele käejäljed teinud ja pintsli valesse purki pannud. Kui puhastan vannitoas tema käsi, mõtlen, et kõik see on hea materjal mu blogi jaoks.
Lachlan pole eriti rõõmus selle üle, et saan veel ühe lapse. Asi ei ole õe-vennalikus rivaalitsemises või pesamuna koha anastamises. Ta tahab kedagi omavanust, kellega mängida, või siis kutsikat.
„Miks ei saa tita olla neljane nagu mina?“
„Sest siis ta ei mahuks mu kõhtu,“ seletan.
„Kas teda väiksemaks ei saa teha?“
„Ei saa.“
„Sa võid suuremaks kasvada.“
„Ma arvan, et emme on küllalt suur.“
„Issi ütleb, et sa oled paks.“
„Ta