lugejad võivad tõmmata paralleele operantse tingimise terminitega. V. F. Skinner pakkus 1930ndail esialgu välja terminid „stiimul“, „vastus“ ja „preemia“.4 Viimasel ajal on pigem populaarseks saanud terminid „päästik“, „rutiinne tegevus“ ja „preemia“, mida kasutas Charles Duhigg oma raamatus „Harjumuse jõud“.5
Käitumisteadlased, nagu Skinner, mõistsid, et kui pakkuda õiget preemiat või karistust, saab panna inimesed kindlal viisil tegutsema. Kuigi Skinneri mudel selgitas suurepäraselt, kuidas välised stiimulid meie harjumusi mõjutavad, ei aidanud see hästi mõista, kuidas mõjutavad käitumist meie mõtted, tunded ja uskumused. Sisemised seisundid ‒ tujud ja emotsioonid ‒ mängivad ka oma rolli. Viimastel aastakümnetel on teadlased hakanud leidma seoseid mõtete-tunnete ja käitumise vahel. Järgmistel lehekülgedel käsitlen ka neid uurimistöid.
Kokkuvõttes on minu pakutud raamistik kognitiivteaduse ja käitumisteaduse integreeritud mudel. Usun, et see on üks esimesi inimkäitumise mudeleid, mis võtab õigesti arvesse mõlema, nii väliste stiimulite kui ka sisemiste emotsioonide mõju harjumustele. Kuigi osa minu jutust võib teile juba tuttav olla, olen veendunud, et üksikasjad ‒ ja käitumise muutmise nelja seaduse rakendamine ‒ pakuvad võimalust oma harjumusi uuest küljest näha.
Inimese käitumine on pidevas muutumises ‒ olenevalt olukorrast ja hetkest. See raamat aga räägib sellest, mis ei muutu. See raamat on inimkäitumise põhialustest: püsivatest põhimõtetest, millele saab tugineda aasta-aastalt; ning ideedest, millele võib ehitada äri, perekonna ja elu.
Paremate harjumuste loomiseks ei ole õiget viisi. See raamat aga kirjeldab parimat, mida ma tean ‒ see lahendus on tõhus, olenemata sellest, kust te alustate või mida tahate muuta. Minu kirjeldatud strateegiad sobivad igaühele, kes otsib harjumuste parandamiseks sammsammulist süsteemi. Olenemata sellest, kas teie siht on tervis, raha, produktiivsus, suhted või kõik need korraga ‒ kui asi puudutab inimkäitumist, on see raamat teie teejuht.
PÕHIALUSED
Miks tillukesed muudatused toovad suuri muutusi?
1
AATOMHARJUMUSTE ÜLLATAV JÕUD
Briti jalgrattaspordi saatus muutus ühel 2003. aasta päeval. Organisatsioon, mis vastutas Suurbritannia profijalgratturite meeskonna eest, oli äsja värvanud uueks arendusjuhiks Dave Brailsfordi. Selleks ajaks olid Suurbritannia profijalgratturid peaaegu saja aasta vältel saavutanud keskpäraseid tulemusi. 1908. aastast alates olid Briti jalgratturid võitnud ainult ühe olümpiakulla6 ja ratturite tähtsaimal võistlusel Tour de France’il olid tulemused olnud veelgi kehvemad7. 110 aasta jooksul polnud ükski Briti jalgrattur seda võistlust võitnud.
Briti jalgratturite tulemused olid nii halvad, et üks Euroopa tippjalgrattatootjatest keeldus meeskonnale jalgrattaid müümast, sest kardeti, et see mõjub müügile halvasti, kui teised professionaalid näevad, et britid kasutavad nende varustust.8
Dave Brailsford palgati selleks, et ta Briti jalgrattaspordi uuele rajale keeraks. Eelmistest treeneritest erines ta selle poolest, et oli jäägitult pühendunud strateegiale, mida ta nimetas väikeste saavutuste liitmiseks. Selle filosoofia järgi otsis ta kõigis oma tegudes väikest parandamisvõimalust. Ta ütles ise: „Kogu see põhimõte tulenes ideest, et kui lahutada osadeks kõik, mis sinu meelest jalgrattasõiduga seostub, ning siis parandada iga osa ühe protsendi võrra, tekib kõigi nende osade liitmisel märkimisväärne paranemine.“9
Brailsford ja tema treenerid alustasid väikestest parandustest, mida võikski professionaalselt jalgrattameeskonnalt oodata. Nad kujundasid ümber sadulad, et need oleksid mugavamad, ja hõõrusid kummidele alkoholi, et nende haare oleks parem. Nad palusid jalgratturitel kanda elektrisoojendusega pükse, et sõitmise ajal säiliks ideaalne lihaste temperatuur, ning võtsid kasutusele biotagasisidesensorid, et jälgida, kuidas iga sportlane treeningule reageerib. Meeskond katsetas tuuletunnelis mitmesuguseid kangaid ja välisdress vahetati siseruumi mõeldud võistlusdressi vastu, sest see osutus kergemaks ja aerodünaamilisemaks.10
Sellega aga asi ei piirdunud. Brailsford ja tema meeskond jätkasid üheprotsendise parandamise võimaluste otsimist seni kahe silma vahele jäänud ja ootamatutes valdkondades. Nad katsetasid eri tüüpi massaažigeele, et näha, milline aitab lihastel kõige kiiremini taastuda. Nad palkasid tööle kirurgi, kes õpetas ratturitele, kuidas kõige paremini käsi pesta, et vähendada külmetamise tõenäosust. Nad tegid kindlaks, milline padi ja madrats võimaldavad igale ratturile kõige paremat ööund. Nad värvisid isegi meeskonna transpordiveoki seest valgeks, et märgata kõiki tolmukübemeid, mis tavalisel juhul oleksid kahe silma vahele jäänud, kuid võinuksid halvendada peenelt seadistatud jalgrataste sõiduomadusi.11
Nende ja sadade teiste pisikeste paranduste kuhjumine andis tulemusi kiiremini, kui keegi oleks osanud ette kujutada.
Juba viis aastat päras Brailsfordi värbamist hiilgas Briti jalgrattameeskond 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel nii maantee- kui ka trekisõidus. Jahmataval kombel võideti 60 protsenti võimalikest kuldmedalitest.12 Neli aastat hiljem, kui olümpiamängud toimusid Londonis, tõstsid britid lati veelgi kõrgemale.13 Püstitati üheksa olümpiarekordit ja seitse maailmarekordit.
Selsamal aastal sai Bradley Wigginsist esimene Tour de France’i võitnud Briti jalgrattur.14 Järgmisel aastal võitis võistluse tema meeskonnakaaslane Chris Froome. Tema võitis ka aastail 2015, 2016 ja 2017, mis tähendas, et Briti meeskond tõi kuue aasta jooksul koju viis Tour de France’i võitu.15 Kümne aastaga, 2007. aastast kuni 2017. aastani, võitsid Briti jalgratturid 178 maailmameistritiitlit ja 66 olümpia või paraolümpia kuldmedalit.16 Koju toodi ka viis Tour de France’i võitu. Seda peetakse üldiselt jalgrattaajaloos ühe meeskonna edukaimaks ajajärguks.17
Kuidas see juhtus? Kuidas muutus seni tavapärastest sportlastest koosnev meeskond ühtäkki maailmameistriteks tillukeste muudatuste abil, mis esmapilgul paistavad parimal juhul toovat üksnes väikest paranemist? Miks kuhjuvad tillukesed parandused sellisteks märkimisväärseteks tulemusteks ja kuidas saaksite teie seda lähenemist oma elus rakendada?
Lihtne on üle hinnata ühe määrava hetke tähtsust ja alahinnata seda, milline väärtus on igapäevastel väikestel parandustel. Väga tihti veename ennast, et suur edu nõuab tohutu suuri samme, ükskõik, kas tahame kaalus alla võtta, äri üles ehitada, raamatut kirjutada, spordivõistlust võita või mis tahes muud eesmärki saavutada. Me seame ennast surve alla, arvates, et tuleb teha mingeid jalustrabavaid muudatusi, millest kõik räägivad.
Joonis 1. Väikeste harjumuste mõju kuhjub aja jooksul. Kui saate iga päev vaid ühe protsendi võrra paremaks, saavutate aasta pärast tulemused, mis on peaaegu 37 korda paremad.
Samas, ühe protsendi võrra parandamine pole just eriti märkimisväärne ‒ mõnikord ei ole see isegi märgatav ‒, aga see võib olla palju tähtsam, eriti pikas perspektiivis. Edusammud, mille tillukesed muudatused aja jooksul võivad kaasa tuua, on tohutud. Selle taga on lihtne matemaatika: kui parandate ennast ühe aasta jooksul iga päev ühe protsendi võrra, siis olete aasta lõpuks 37 korda parem. Ning teisalt, kui jääte ühe aasta jooksul iga päev ühe protsendi võrra kehvemaks, siis jõuate peaaegu nullini välja.18 See,