ning kogu aeg kasvab pinge tasahaaval. Siis hõõrduvad need ühel päeval taas üksteise vastu, samamoodi, nagu on teinud terve igaviku, ent seekord on pinge kasvanud liiga suureks. Vallandub maavärin. Muudatus võib võtta aastaid, enne kui toimub viimaks korrapealt.
Meisterlikkus nõuab kannatust. San Antonio Spurs on NBA ajaloo üks edukaimaid meeskondi. Nende riietusruumi seinal ripub reformisti Jacob Riisi tsitaat: „Kui miski ei paista aitavat, siis ma lähen ja vaatan, kuidas kiviraidur oma tööd teeb. Ta võib sada korda lüüa, ilma et tekiks väikestki pragu. Ometi lendab kivi saja esimesel korral pooleks ja ma tean, et see ei tulnud viimasest löögist, vaid kõigist eelnevaist.“23
Joonis 2. Tihti eeldame, et edenemine on lineaarne. Me loodame vähemasti, et edusammud tulevad kiiresti. Tegelikkuses ilmnevad jõupingutuste tulemused mõne aja möödudes, alles kuude või aastate pärast mõistame, milline on olnud meie tehtud töö tegelik väärtus. Seetõttu võime sattuda pettumuse orgu, kus tuntakse jõuetust, sest nädalaid või kuid kestnud raske töö ei ole andnud mingeid tulemusi. Ometi ei ole see töö raisatud, see on lihtsalt tallele pandud. Alles tüki aja pärast ilmneb varasemate pingutuste tõeline väärtus.24
Kõik suured asjad saavad alguse väikestest. Iga harjumuse seeme on üks tilluke otsus.25 Kui me aga seda otsust kordame, hakkab harjumus idanema ja kasvab tugevamaks. Juured sirutavad ennast kaugemale ja harud kasvavad pikemaks. Halva harjumuse murdmine on nagu võimsa tamme väljajuurimine. Ning hea harjumuse ülesehitamine on nagu õrna lille kasvatamine päev päeva haaval.
Mis aga määrab selle, kas me hoiame harjumusest kinni küllalt kaua, et latentse potentsiaali platoo ületada ning murda välja teisele poole? Mis see on, mis paneb nii mõnegi inimese soovimatute harjumuste küüsi langema, ent laseb teistel nautida heade harjumuste kasvavat mõju?
Üldiste tõekspidamiste järgi on selleks, et saavutada elus soovitud tulemusi ‒ saada paremasse vormi, ehitada üles edukas äri, lõõgastuda rohkem ja muretseda vähem, veeta rohkem aega sõprade ja perega ‒, vaja seada kindlad saavutatavad eesmärgid.
Palju aastaid suhtusin ka mina oma harjumustesse samamoodi. Igaüks neist oli omaette eesmärk, mis tuli saavutada. Seadsin endale eesmärgiks, milliseid hindeid tahan koolis saada, kui suuri raskusi tahan jõusaalis tõsta, millist kasumit oma äris teenida. Mõne eesmärgi saavutamine mul õnnestus, aga palju läks ka luhta. Viimaks hakkasin taipama, et saavutatud tulemused olenevad väga vähe seatud eesmärkidest ja peaaegu täiel määral järgitavatest süsteemidest.
Mis vahe on süsteemidel ja eesmärkidel? Ma õppisin nende eristamise ära Dilberti koomiksi loojalt Scott Adamsilt. Eesmärgid on seotud tulemustega, mida te tahate saavutada. Süsteemid on seotud protsessidega, mis viivad nende tulemusteni.
• Kui olete treener, võib teie eesmärk olla meistrivõistluste võitmine. Süsteem on see, kuidas te värbate mängijaid, juhite abitreenereid ja juhendate treeninguid.
• Kui te olete ettevõtja, võib teie eesmärk olla miljonidollarise äri ülesehitamine. Süsteem on see, kuidas te katsetate tooteid, värbate töötajaid ja korraldate turunduskampaaniaid.
• Kui te olete muusik, võib teie eesmärk olla uue teose mängimine. Süsteem on see, kui tihti te harjutate, kuidas te keerulised kohad osadeks lahutate ja endale selgeks teete ning mismoodi võtate vastu oma õpetaja tagasisidet.
Nüüd järgneb huvitav küsimus: kui te täielikult oma eesmärki ignoreerite ja ainult süsteemile keskendute, kas te saavutate siis ikkagi edu? Näiteks kui olete korvpallitreener ja ignoreerite oma eesmärki võita meistrivõistlused ning keskendute ainult sellele, mida teie meeskond iga päev treeningus teeb, kas te saavutate siis ikkagi head tulemused?
Mina arvan, et saavutate.
Iga sportlase eesmärk on lõpetada parima punktiskooriga. Naeruväärne oleks aga terve mänguaja ainult hindamistabelit vahtida. Ainus viis tõesti võita on iga päevaga paremaks saada. Kolmekordne Super Bowli võitja Bill Walsh on öelnud: „Punktiskoor muretseb enda eest ise.“ Seesama kehtib ka teistel elualadel. Kui tahate paremaid tulemusi, siis unustage eesmärkide seadmine ja keskenduge hoopis süsteemile.
Mida ma selle all mõtlen? Kas eesmärgid on täiesti kasutud? Muidugi mitte. Eesmärgid on head suuna seadmiseks, aga süsteemid on parimad edusammude tegemiseks. Kui kulutate liiga palju aega eesmärkide peale mõtlemisele ega pühendu küllalt süsteemide loomisele, siis kerkib terve hulk probleeme.
Eesmärkide seadmine kannatab tugevasti niinimetatud ellujääja kallutatuse (ingl survivorship bias) all. Me keskendume neile, kes lõpuks võidavad ‒ ehk ellujääjatele ‒, ning eeldame ekslikult, et ambitsioonikad eesmärgid aitasid neil edu saavutada. Samal ajal jätame aga tähelepanuta kõik teised, kellel olid samad eesmärgid, kuid kes ei saavutanud edu.
Iga olümpiasportlane tahab võita kuldmedalit. Iga tööle kandideerija tahab endale töökohta saada. Kui edukatel ja edututel inimestel on ühed ja samad eesmärgid, siis ei saa ju eesmärk olla see, mis võitjaid kaotajatest eristab.26 Mitte Tour de France’i võitmise eesmärk ei olnud see, mis Briti jalgratturid tippu paiskas. Eeldatavasti olid nad ka kõigil varasemail aastail tahtnud võita ‒ just nagu kõik teised professionaalsed meeskonnad. Eesmärk oli neil alati olnud. Teise tulemuse saavutasid nad aga alles siis, kui rakendasid väikeste pidevate paranduste süsteemi.
Kujutage ette, et teie tuba on segamini ja te seate endale eesmärgiks see korda teha. Kui suudate ennast kokku võtta ja toa ära koristada, siis ongi teil puhas tuba ‒ selleks korraks. Kui te aga seejuures säilitate lohakad harjumused, mille tõttu teie tuba üldse nii segamini läks, siis vaatate peagi tõtt uue sodihunnikuga ja loodate järjekordse motivatsioonipuhangu peale. Tulemus on ikka ja jälle sama, sest te ei muuda selle taga olevat süsteemi. Te tegelete sümptomiga, ilma et raviksite välja põhjust.
Eesmärgi saavutamine muudab teie elu ainult hetkeks. Vaistlikult eeldame vastupidist. Me arvame, et vaja on muuta tulemusi, aga tegelikult ei ole probleemiks mitte tulemus. Vaja on hoopis muuta süsteeme, mis neid tulemusi põhjustavad. Kui lahendate probleeme tulemuste tasandil, siis lahendate need ainult ajutiselt. Selleks, et asju jäädavalt parandada, tuleb lahendada probleemid süsteemide tasandil.
Parandage sisendit ja väljund paraneb iseenesest.
Iga eesmärgi taga on kaudne eeldus: kui ma selle eesmärgi saavutan, siis olen õnnelik. Eesmärgikeskse suhtumise häda on, et te lükkate pidevalt õnne edasi kuni järgmise verstapostini. Ma ise olen sellesse lõksu nii mitu korda langenud, et ei jaksa kõiki kordi üles lugedagi. Aastaid oli õnn midagi, mida pidi saama nautida minu tuleviku mina. Lubasin endale, et kui kasvatan kümme kilo lihasmassi või kui mu äri pääseb New York Timesi veergudele, siis saan lõpuks end lõdvaks lasta.
Peale selle tekitavad eesmärgid kas-kõik-või-mitte-midagi-konflikti: te kas saavutate oma eesmärgi ja olete edukas või kukute läbi ja valmistate pettumuse. Te kahandate mõttes oma õnnevõimalusi. See on ekslik. On väga ebatõenäoline, et teie tegelik elutee kattub täpselt sellega, mida lähtepunktis lootsite. Ei ole mingit mõtet kuulutada rahuldavaks ainult üht stsenaariumi, kui tegelikult viib eduni mitu teed.
Süsteemikeskne mõtteviis pakub sellele vastumürki. Kui te armastate protsessi, mitte selle tulemust, siis ei pea te ootama selleks, et anda endale luba õnnelik olla. Võite olla rahul iga hetk, kui teie süsteem toimib, ning süsteem võib olla edukas mitmel moel, mitte ainult nii, nagu te seda esialgu ette kujutasite.
Viimaks võib eesmärgile