Tegu on tüüpilise kohaliku karbiga, mis mitte kunagi valmis ei saa. Katusest tungivad välja metallvardad, näitamaks, et seda maja alles ehitatakse: siis ei pea ju riigile makse maksma.
Kuidagi räämas ja trööstitu tundub kõik meie ümber. Ja kohutavalt palav! Aga saame kätte oma esimesed pappkastid ja pakkekile. Asume pakkima.
Üsna kiirelt taipame, miks Mamduah eelmisel õhtul meie üle naerda lõkerdas. Töötada hommikul kell kümme! Päike paistab sel kellaajal lagipähe ja katusel pole mitte ühtegi varjualust peale selle toa, kus elab valvur. Kuumus on tappev ja läpanud õhk matab hinge.
Hambad ristis, higi ojadena voolamas, pakime siiski mõned kastid ära ja kolime siis oma tööga maja sisetrepile. Ei ole just kõige ruumikam koht, kuid muud varianti pole. Pakime ja higistame. Õhtu poole saabub Mamduah, nägu naerul. Seletab midagi teistele araabia keeles ja itsitab. Juttu ja naeru jätkub neil veel kauaks. Eks ikka sel teemal, kuidas kaks vaprat eestlast päevase kuumusega, kui normaalsed inimesed tubades varjul, katusel lõõskava päikese käes tööd teevad.
Õige töö läheb lahti alles õhtupimeduses. Katusele tõmmatakse kaabel, mille otsas on üks hägune lambike. Selle valgel saabki meie konteiner pakitud.
Vedusid organiseerib meile aga Ismail. Mitte see tubakatootja, kes mulle aasta tagasi sünnipäevakingiks lepingu korraldas, vaid üks teine Ismail. Kõik need inimesed ja firmad on omavahel seotud, nii see Egiptuse stiilis segane võrgustik toimib.
Kui kaup selleks korraks koos ja töö tehtud, kutsub Ismail mind enda juurde koju õhtust sööma. Olen temaga varemgi linnas ringi liikunud. Tean, et tal on auto, vana Fiat, nii logu, et aknad ei käi päris lõpuni kinni, ja ime, et see üldse edasi liigub.
„Vahel panevad inimesed mulle akna vahelt toetuseks raha autosse, arvates, et ma olen väga vaene,“ kommenteerib ta ise. Ka seest on Ismaili auto sellises seisukorras, et ega sinna tolmu sisse istuda ei taha.
Põristame hiiglasliku kümnekordse maja juurde. See on tüüpiline Kairo korterelamu, kollakashalli värvi nagu kogu linna üldpilt. Koridor on räämas, maas vedeleb seintelt maha kukkunud krohvitükke ja liiva. Koristajat ei tundu majal olevat, lifti ka mitte. Ronime üles. Ja siis...
Kuhu ma sattunud olen? Kui korteri uksest sisse astun, olen täiesti rabatud. Arvestades mu äripartneri räpast autot ja kulunud riideid, oodanuks ma sootuks muud. Aga Ismaili korteris on ainuüksi elutuba vähemalt 100 ruutmeetrit suur! Kõik on sisustatud mahagonmööbliga, Itaaliast, nagu Ismail möödaminnes mainib. Ta juhatab mind edasi tuppa, mida täidab seinasuurune telekas. Mingit uhkust ta silmist ei paista. Ju see siis ongi tüüpilise keskklassi-kairolase elamine.
„Söök ei ole veel valmis. Ma palvetan seni kõrvaltoas. Võta pult, vaata, siin on üle 500 kanali,“ teatab ta ja lahkub. Sellele, et tegu on tõsise moslemiga, viitab tema otsa ees olev lillakas verevalum. Eks ikka viis korda päevas peaga vastu maad tagumisest.
Teleka vastas on nahkdiivan suure pesuhunnikuga, mis tugevalt keemia järele lõhnab. Mahutan end kuidagi pesuhunniku kõrvale ja hakkan kanaleid vahetama. Järjest tuleb araabiakeelseid kanaleid, vaheldumisi uudiseid või seriaale. Igavlen ja ootan. Korteris ei tundu peale meie kedagi olevat. Kust see söök siis peaks veel tulema?
Lõpuks saan kutse sööma minna. Pikk laud on kaetud erinevate vaagnatega: imeliselt lõhnav pasta, muna, rikkalikult kanakoibi, salateid, valgeid leivakesi.
„Kas sa ootad veel külalisi?“ imestan ma seda toidulaari nähes.
„Ei, sina oled minu külaline. Ja see on minu vend Muhamed,“ tutvustab Ismail äsja tuppa astunud meest, kes paistab temast noorem olevat. Muhamed surub mu kätt ja noogutab. Ilmselt ei räägi ta inglise keelt. Kas ta ka päris vend on, seda ma ei tea. Turul on Ismailil samuti palju vendi ja olen hakanud kahtlustama, et võibolla nimetavad nad ka oma nõbusid vendadeks.
„Kas sinu turul töötav vend ei tulegi? See, kes sinu poes müüb,“ uurin ma. Saan just selle turupoe-vennaga kõige paremini läbi, sest ta räägib teistest rohkem inglise keelt.
„Ah, see vend! Ta ei ole minu päris vend, vaid töötaja. Tema ei tule siia,“ teatab Ismail.
„Ah soo, ma sain aru, et ta on sinu päris vend. Aga... seda toitu on meie jaoks ju liiga palju?!“
„Istu lauda,“ ütleb Ismail tõsiselt, vaat et ametlikult, ja osutab laua otsas olevale toolile. Tundub olevat aukoht. Ise kõnnib ta pika laua teise otsa. Vend Muhamed istub laua serva tema lähedale.
„Kes selle kõik valmis tegi?“ avaldan ma imestust.
„Minu naine,“ kõlab lühike ja konkreetne vastus.
„Ooo, sul on tubli naine,“ ütlen jutu jätkuks.
Ismail ei reageeri, vaid osutab vaagna poole. „Kas sa alustaksid, palun?“ küsib ta korrektses üliviisakas inglise keeles.
„Ei-ei, ma ei hakka enne sööma, kuni perenaine ka lauas pole,“ otsustan mina ka resoluutne olla.
„Hakka sööma!“ See kõlab järsu käsklusena. Ismaili ilme on enam kui tõsine, lausa kuri. Mis nüüd on?
„Aga... sinu naine? Kas tema ei tule lauda?“ ei saa ma ikka olukorrast aru.
„Hakka sööma!“ See kõlab juba nagu hoiatuslask. Ah soo. Saan aru, et ilmselt ei ole siin kombeks koos naise ja külalistega süüa.
„Kas ma saan sinu naist vähemalt tänada selle imelise pidusöögi eest?“ küsin veel vargsi, juba aimates, et see on viimane piisk minu häbematuse karikasse.
„Ei! Söö!“
Rohkem ma vastu ei puikle. Toit on imeliselt hea.
Ismaili naist ei õnnestugi mul näha, ei seekord ega edaspidi. Hiljem loen moslemite etiketi ja araabia kultuuri kohta ja saan teada, et olen käitunud äärmiselt ebaviisakalt. Araabia kultuuris ei tohi naise kohta isegi küsida. Jälle targem.
Meie ärisuhteid minu häbematu käitumine siiski ei mõjuta. Ma ei julge tema naise teemal rohkem juttu teha. Umbes aasta hiljem, kui olen taas Kairos kaupa tellimas, näitab mees aga uhkusega hiljuti sündinud beebi pilte.
„Üks megapiksel,“ mainib ta uhkusega kaamera tehnilist võimekust. Beebipilte on palju. Siitpoolt ja sealtpoolt, magades ja ärkvel. Mitte ühtegi pilti naisest. Ma igaks juhuks ei küsi ka. Soovin vaid isaks saamise puhul õnne.
INDIA. Esimene reis ehk „räpane õudus“
Tallinn, veebruar 2003.
„Meil hakkavad India kaubavarud lõppema. Millal sa Indiasse lähed?“ uurin Peetrilt, ise kadedust tundes.
Egiptuses olen ma kaubareisidel juba käinud, samuti Tuneesias ja Türgis, aga India tundub ikka kuidagi kauge ja kättesaamatu. Lapsepõlves kinos vaadatud filmid on loonud kujutluspildi müstilisest maast, igatsen sinna jõuda...
„Uhh, palun ära tuleta mulle seda räpast õudust meelde!“ meenutab Peeter õlgu väristades oma mullust kaubareisi, kus iga päev muudkui lubati tellitud tooted tuua, esialgne nädala aja pikkune plaan venis kolmenädalaseks ja ka siis ei olnud pooltki kaubast kohal.
„Samas, tehtud see asi sai ja kaupa on nüüd juurde vaja,“ tuletan ma talle meelde.
„Kuule! Saadame sinu Indiasse!“ hüppab Peeter püsti, nagu oleks just jalgratta leiutanud. „Ma joonistan plaani, kuhu sa minema pead, ja ütlen, kelle käest mida tellima pead. Nõus?“
„Muidugi!“ Olen vaimustuses. Minu lapsepõlveunistus saab teoks! Kõik need Keava külakino India filmid! Lõpuks ometi. Ma ei jõua ära oodata, millal lennukisse saab.
Õhtul istume Peetri ja tema abikaasa