on just see, kui inimene sind ise kõnetab.
„Istu peale, ma viin su bussijaama ära. Sealt saab takso,“ osutab mees tagaukse poole. Jätan hüvasti poistekambaga, kes juhatas mulle lennujaamast alates teed ja esitas igasugu küsimusi. Terased poisid olid.
Autojuht osutub sama teraseks ja ausaks, ta kaupleb mulle soodsa hinnaga takso välja. Alguses kahtlustan küll, et ju ta sellele oma komisjonitasu otsa pani, kuid nädala pärast tagasi sõites pean oluliselt rohkem maksma.
„Kas seal festivalil on ka palju välismaalasi? Pean silmas lääne turiste, nagu minagi,“ uurin taksojuhilt, kes on päris noor, ilmselt pole veel kolmekümnenegi.
„Jaa. Igal aastal ikka käib neid,“ vastab taksojuht ja mainib veel lõpuks: „Mõned lähevad siit tagasi isegi naisega.“
„Ohoh! Kas tõesti?“ Olen siiralt üllatunud ja tärkab lootus, et sellest ei tulegi ehk ainult kultuuriüritus. Olen juba mõnda aega üksi olnud ja mõelnud sageli nii tõsiselt kui lõõpimisi: ehk leian ma omale naise Aasiast? Ja ehk tõesti siit, India põhjaosast, kõrgelt mägedest, ürgselt elavate hõimude seast?
Külalismajja jõuan kottpimedas. Tänavavalgustus linnas puudub ja telefonilevi on kasin. Läbi häda saan kontakti oma majutuskohaga. Tutvun seal mõne välismaalasega, näiteks prantslasest antropoloogi ja poolakast fotograafiga.
Elamine on meil askeetlik: toas on üks reformvoodi, sooja vett saab õuest lõkke pealt suurest pajast, jahedat tuba leevendab kaks tekki, aga külm on sellegipoolest. Ainus koht, kus sooja saada, on õues asuv hõre onn, mille ääres on hea istuda. Selle kolde peal tehakse meile süüa nii hommikuks kui õhtuks. Kõik on hoopis teistmoodi kui mujal Indias, ja pole imestada: Nagaland on India osariik, kus elab 17 tugevat hõimu, kes tegelikult tahavad Indiast eralduda. Pigem on nad oma loomu ja tausta poolest birmalaste moodi.
Õrn koputus toauksele.
„Kas te teed soovite?“ küsib kleenuke neiu ukselävel. Ta pöörab pilgu ära, kui ma talle silma vaatan. Pikad mustad juuksed, pilusilmad, lai valge naeratus, mis hämaras kohe silma torkab.
„Jah, muidugi soovin,“ vastan talle kohe. Oleksin seda öelnud isegi siis, kui ma tegelikult ei oleks soovinud. Siis on neiul ju põhjus tagasi tulla.
Järgmisel päeval üritan igal võimalikul moel neiuga kontakti saavutada. Saan teada, et ta nimi on Mhale ja ta on angami hõimust. Ta ei ole küll eriti seltsiv, aga tajun, kuidas ta silmanurgast mind piilub ja mu kohalolu meeldivaks peab. Teen asja köögionni juurde ja esitan küsimusi kohaliku elu kohta. Pärastpoole taban ta maja tagant võsast kirvelaadse terariistaga puu otsast oksi raiumast. „Sa oled osav!“
„Me peame olema, teisiti poleks siin võimalik,“ vastab ta ja raiub tüve küljest lahti järjekordse oksa. „Me peame kodus kõiki töid tegema.“
„Tean. Olen ise ka külas kasvanud, meil on kodus ahjuküte. Peame igaks talveks küttepuid varuma.“
„Kas tõesti? Euroopas? Ma arvasin, et seal on kõik väga moodne,“ on ta siiralt imestunud ja vaatab esimest korda mulle silma. Tunnen, et ühine külaelu-taust tekitas meie vahel esimese sideme.
„Las ma aitan sind. Okste raiumine ei ole naiste töö,“ pakun oma abi. Aga ta on uhke. „Tänan, aga ma saan hakkama. Selleks mind siia festivali ajaks palgati. Mille eest ma muidu raha võtan?“
„Ah soo. Sa muidu ei tööta siin majutuses?“
„Ei. Ma olen kodune, abistan ema. Ja otsin tööd.“
„Mis laadi tööd sa loodad leida?“ uurin mina, ise mõeldes, mida siin kandis peale põllutöö üldse teha on.
„Ma olen hariduselt inglise keele õpetaja, aga võin põhikoolis ka teisi aineid anda.“ Ta on haritud, õpetaja? Neiu väärtus minu silmis suureneb. „Vau, kas tõesti?“
„Jah, lõpetasin ülikooli, aga tööd on siin raske leida. Ma peaksin minema teise linna, aga ema ei taha seda. Tahab, et ma jääksin siia ja leiaksin siit tööd,“ selgitab Mhale. On tunda, et puudutasime keerulist teemat.
Veedan päeva festivalil, kus esinevad kõigi suguharude lauljad ja tantsijad. Teen sadu pilte ja proovin kohalikku delikatessi – koeraliha. Veider tunne on seda süüa ja olen kindel, et ma ei tee seda enam kunagi. Tegelikult pole maitsel ju vigagi, nagu loomaliha ikka, aga teadmisega, et järad koera koiba, on raske harjuda.
Õhtul luusin jälle köögiruumi ümber, et Mhalet kohata.
„Ma sõin koeraliha,“ teatan talle oma uudise.
„Ahaa, ja kuidas maitses?“ pärib Mhale muuseas, nagu ma oleks talle öelnud, et sõin näiteks saia.
„Ausalt öeldes väga veider. Paljud minu tuttavad ei teeks minuga enam tegemist, kui nad seda kuuleks. Me Euroopas ei söö koeraliha. Koer on meile lemmikloom, nagu pereliige. Me paneme koerale nime ja kohtleme teda kui omasugust.“
„Koer on meile ka pereliige, me armastame teda, aga lõpuks me sööme ta ikka ära,“ mainib Mhale muiates ja vaatab mulle oma suurte sügavpruunide silmadega otsa. „Koeraliha on kallis. Delikatess. Seda iga päev ei saa.“
Otsustan muutuda julgemaks. „Kas sul on millalgi vaba aega, kui kõik tööd tehtud? Tahaks sinuga juttu rääkida ja kohaliku elu kohta rohkem teada saada. Ma reisin paljudes Aasia riikides, ostan käsitööd kokku ja tahan ka siit festivalilt nagade traditsioonilisi tooteid osta. Neid on pärast lihtsam müüa, kui mul on nende juurde lugu rääkida. On sul aega?“
„Ma ei tea. Meil on siin kogu aeg midagi teha. Kohe saab söök valmis, siis katame teile laua, pärast koristame ja peseme nõud,“ palub Mhale vabandust.
„Pärast kõike seda, ehk leiad aega?“
„Ma proovin,“ vastab ta häbelikult ja uurib: „Kas sul on teistest maadest pilte? Ma tahaksin neid näha.“
„Oojaa, tohutult palju. Tuhandeid pilte kogu Aasiast. Pärast vaatame koos.“ Tärkab lootusesäde, et saame pikemalt rääkida. Paraku ei anta talle palju aega ja varsti peab ta toimkonnas tagasi olema. Aga ma olen leidlik. Asun otsima uut viisi ühiseks ajaveetmiseks, pöördun majutuse pealiku rõõmsameelse Abi poole: „Kas ma saaksin teie juures õppida kokandust? Lihtsalt olla köögis abiks. Ma oskan süüa teha küll. Võin hakkida ja koorida, mida iganes siin vaja teha.“
„Ma ei tea,“ naerab Abi. „Siin pole ju midagi erilist õppida! Me teeme lihtsaid sööke.“
„Seda ma tahangi näha. Teen pilte, filmin ja kirjutan üles. Hiljem saan kodus proovida järele teha. Paluuuun, ma tõesti tahan seda teha. Olen käinud mitmes Aasia riigis kokanduskursusel. See on tavaliselt tasuline. Ma võin ka teile maksta.“
„Ei-ei, maksma küll ei pea. Hea küll, tule siis kella kuue paiku siia kööki. Me serveerime kell kaheksa õhtusöögi,“ on Abi nõus mulle vastu tulema.
Jess! Olen varakult kohal ja võtan Mhale kõrval koha sisse, et sibulaid hakkida. Nuga on imepisike ja sibulaid tuleb tükeldada sõrmede vahel. Köök on muldpõrandaga ja sööki tehakse lõkkel. Ainult riisi keetmiseks on seal just selleks ette nähtud keetja. Istume väikestel bambustumbadel hämaras kuuri nurgas. Elementaarne hakkimislaud puudub. Kogu hakketöö tehakse ära sõna otseses mõttes põlvede otsas ja näppude vahel. „Kas teil suurt peakokanuga polegi siin köögis? Sellega saaks oluliselt kiiremini,“ imestan mina, vaadates pisikesi noakesi näppude vahel välkumas.
„Mis peakokanuga! Kõik on sellised, nagu sa näed,“ vastab Abi naerdes.
Köögis on peale meie veel kolm noorukest tüdrukut, kes pidevalt minu poole kiikavad ja naerda kihistavad. Neile teeb nalja, et lääne turist hakib sibulaid ja koorib kartuleid. Neidudele ei jää