asja. Leian sealt oma suureks rõõmuks eest Mhale, ja ülejäänud tüdrukud, kes nagu muuseas tõusevad kõik korraga püsti ja astuvad muigel nägudega, vargsi minu poole kiigates, ruumist välja. Mhale ei paista seda märkavat. Pole ka tunda, et ta minu saabumise üle suurt vaimustust tunneks. Ta on siiski nõus minuga juttu ajama. Ja sellises rahulikus tempos meie suhe jätkubki.
Viimasel päeval enne ärasõitu kuulen rõõmustavat uudist. Mhale on saanud nii-öelda linnaloa: võimaluse festivali külastada. Nimelt toimub seal pekisöömise võistlus, kus tuleb minutiga alla kugistada nii palju keedetud seapekki, kui suudad. Peale tohib juua vaid vett. Kuuldavasti oli eelmise aasta võitja terve kilo alla kugistanud. Auhinnaks on elus siga, mille väärtuseks öeldakse umbes 15 000 ruupiat ehk umbes 200 eurot, mis on kohalikus mõistes ülisuur summa.
Lepime kokku, et Mhale saadab mulle SMSi, kui festivalipaika jõuab. Sõnumi saan kätte, kuid Mhalet ei leia kuidagi. Pekisöömise võistlusele ei pööra ma mingit tähelepanu, sest trügin platsil ringi ja otsin tuttavat nägu... Helistan talle, aga ta tundub kuidagi põiklev ja lõpuks pakub, et kohtume ikkagi kodus, õhtusöögil. See ei sobi mulle kohe mitte kuidagi! Lootsin, et meil tekib lõpuks ometi võimalus omaette olla ja ma saan talle oma tunnetest rääkida. Lõpuks leian ta siiski tribüünilt üles. Kahjuks on tal kaasas tüdruk majutuse toimkonnast ja lootused omaette olla luhtuvad. Üldse tundub ta kuidagi eemalehoidev ja pinges. Alles hiljem saan teada, et niiviisi avalikult koos välismaalasega ei ole sugugi viisakas aega veeta ja seetõttu võib talle külarahva silmis alatiseks halb märk külge jääda.
Ja ongi festival läbi. Mul on aeg ära sõita ja selleks organiseerib Abi mulle ühe noormehe, kes osutab oma autoga taksoteenust. Samas kasutab Abi ära olukorda, et saada ise selle autoga Nagalandi pealinna Kohīmasse, mis on külast umbes kümme kilomeetrit Dimapuri lennujaama poole sõita. Lennujaamani on oma neljatunnine teekond. Teeme veel maja ees ühispildi kogu majutustoimkonnaga ja tõstan seljakotid pagasiruumi.
Alles nüüd on tunda, et ka Mhalel on kahju minust lahkuda. Ta vaatab mind küll häbeliku näoga, aga selles pilgus on tunda igatsust. Vähemalt nii mulle näib.
„Ma oleks veel tahtnud sinu reisipilte näha, aga kahjuks polnud aega,“ mainib ta auto ukse juures seistes.
„Järgmisel korral. Ma tulen siia kindlasti tagasi ja loodan, et sa oled ka järgmisel aastal siin!“
„Ma loodan ka,“ ütleb ta häbelikult. Nüüd siis!
„Kas sa minuga kaasa ei taha sõita? See autojuht sõidab ju pärast siia tagasi. Abi lubab su kindlasti mind ära saatma,“ mainin ma ja vaatan ise Abile paluva näoga otsa. Samas ei usu ma ise ka, et perenaine ta töölt nii kauaks ära laseb.
„Noh, Mhale, mis sa ootad. Näed ju, et sind kutsutakse. Istu autosse,“ kamandab Abi seepeale.
Kas tõesti? Kas tõesti sõidab ta need neli tundi koos minuga lennujaamani? Paraku on minu rõõm üürike. Kohīma peatuses, kus Abi läheb turule toiduaineid ostma, peab ka Mhale maha minema. Abi on ta lihtsalt abiliseks kaasa võtnud... Aga ka selle lühikese sõidu jooksul olen ma saanud, mida lootsin: Mhale kontakti ja lubaduse, et hakkame teineteisele kirjutama, ning et ma saadan talle pilte igast uuest paigast, kuhu edaspidi lähen.
Ja nii meie suhe algabki. Me kirjutame iga päev. Kes esimesena ärkab, see ütleb tere hommikust, ja kes esimesena magama läheb, soovib head ööd.
„Ma tahaksin ka kunagi reisida nagu sina,“ kirjutab ta. „Ma pole isegi Delhis käinud.“
„Pole probleemi. Ma ostan sulle lennupileti Delhisse ja broneerin eraldi toa. Me võime Indias minna kuhu iganes, selleks pole sul ju viisat vaja. Tahad mägedesse, kõrbesse või randa – kõik on võimalik.“ Unistan seda kirjutades.
„See oleks küll imeline. Aga ma ei saa sellist kingitust vastu võtta. See on liiga kallis. Miks sa peaksid seda tegema?“
„Kas sa pole aru saanud, et sa meeldid mulle? Miks ma muidu kõik õhtud sinu läheduses veetsin,“ tunnistan lõpuks.
„Ma sain midagi aru küll ja teised hakkasid ka norima. Ma arvasin, et sa oled lihtsalt sõbralik. Nüüd sa paned mind küll punastama,“ vastab Mhale.
„Aga sina? Mida sa minust arvad?“
„Ma ei tea. Me tunneme teineteist ju nii vähe. Kas me võiks praegu lihtsalt sõbrad olla? Mul oli ülikoolis üks suhe ja ma sain väga haiget. See juhtus neli aastat tagasi. Peale seda olen endale koore ümber kasvatanud ega lase enam tundeid ligi. Kui sa oled piisavalt kannatlik, siis võibolla kunagi see pähkel puruneb.“
„Ma võin oodata, kui sa ütled, et mul võib lootust olla. Aga tule minuga reisima, tõesti! See reis oleks võimalus üksteist paremini tundma õppida. Sa ei pea mind kartma, ma ei hakka sulle ligi tikkuma,“ teen talle pakkumise.
„Ma tuleks küll, hea meelega. Aga ma pean enne oma vanema õe, ema ja onude nõusoleku saama. Räägin nendega, aga selleks peab õige hetk olema. Kui ma selle aja leian, siis ütlen sulle,“ annab Mhale mulle lootust.
„Onude nõusoleku? Milleks?“
„Kuna ma elan koos emaga, siis pean ma saama ema vendade nõusoleku, kui tahan midagi olulist teha. Selline on traditsioon,“ tutvustab ta mulle angamite kombeid.
„Mis sa arvad, kas nad lubaksid sul abielluda välismaalasega?“ esitan väljakutsuva küsimuse.
„Kas sa tegid mulle just abieluettepaneku?“
„Lihtsalt küsin, kas see oleks üldse võimalik.“
„Ma ei tea. Meil on nii erinevad kultuurid. Ma olen lihtne külatüdruk.“
„Ma olen ka lihtne külamees,“ on mul vastus varnast võtta. Ja nii ongi ju.
Ei lähegi kaua aega, kui Mhale pähklikoor hakkab mõranema ja ta tunnistab, et tal on tärganud minu vastu tunded. Nüüd on veel vaja saada luba vanematelt ja onudelt, et me võiks üldse uuesti kohtuda.
Kuhu tahes uude paika ma oma rännakutel jõuan, saadan sealt talle pilte. See talle meeldib. Iga kord mainin, et tal on võimalus siia järgmisel aastal koos minuga tulla. See meeldib talle samuti. Samas ei tea ma, kas see on pigem unistamine, või mõtleb ta seda tõsiselt.
„Ma rääkisin korraldajatega, et saaksin järgmisel aastal tulla sinna Nagalandi festivalile vabatahtlikuna tööle. Sinna on vaja kedagi, kes koordineerib turistide majutamist, täiendab kodulehte ja sotsiaalmeediat. Ma võiksin seda teha, tulla sinna paariks kuuks elama. Ma teeksin seda vaid juhul, kui ma tõesti saan sinuga seal aega veeta. Ma võin rääkida su ema ja onudega. Kas sa oled selleks valmis? Mõtled sa päriselt, et tuleksid minuga reisima?“ olen ma kärsitu.
„See on pigem unistamine. Ma arvan, et mu suguvõsa ei nõustuks kunagi meie suhtega,“ tunnistab ta vastuseks. Möödub veel paar nädalat. Kirjutame endiselt iga päev, kuni lõpuks söandab Mhale õega rääkida.
„Ma rääkisin ära. Ta ei ole mitte millegagi nõus. Ei reisimise ega meie suhtega,“ loen ebameeldivat uudist.
„Ma peaksin sinna tulema ja temaga rääkima,“ teen ettepaneku.
„Ma arvan, et sellest poleks kasu,“ põrmustab Mhale mu plaani.
Lendan Indiasse ja teen taas ettepaneku, et ostan talle lennupileti Delhisse, aga Mhale ei ole nõus. Samas jätkame igapäevast suhtlust veel terve aasta. Kord jõuame punkti, kus ta on juba nõus minuga uuesti kohtuma, kuid kui asi jõuab sinnani, et on vaja sugulastega rääkida, luhtub plaan taas.
Kaks aastat hiljem tekib mul mõte taas detsembris sinna festivalile sõita, kuid selgub, et sel korral ei tööta Mhale seal ja me ei saaks ei avalikult ega salaja kohtuda. Korraks võiks kokku saada, kuid pikem ühine ajaveetmine ei tuleks kõne allagi. Loobun sellest