neist on üsna pikad. Ma ei taha lugeja kannatust proovile panna, kuid tsitaate võiks olla veelgi rohkem, sest Pandi tekste on trükis vähe avaldatud. Paberkandjal peaaegu et ei olegi tema kirjutisi ilmunud, või kui on, siis perioodikas. Vaid tema näidendid on kunagi avaldatud eraldi raamatuna. Estraadietendusi ei trükitud, filmid olid vaid kinolinal või televisioonis, live haihtus eetris.
Kas on vaja puudutada tagantjärele kedagi, keda pole nähtud ega kuuldud või loetud, kelle pilt ei ütle midagi, kelle hääl on tundmatu, kelle sõnad tuhmuvad arhiivikaustades? Vastan arglikult – vast ikka on, sest teeline niisugustelt radadelt, nagu olid Pandi omad, ei saa oma teadmisi ja kogemusi ise pärandada.
Hallaöö
Veel juulis oli rohi hommikuti öökülmast valge. Päevad olid küll juba pikad, aga sooja polnud – suvi ei tahtnud kuidagi alata. Värvitu ja maitsetu päike paistis Pantide korteri aknasse viltu, justkui vastutahtmist. Tänava nimi ei saanud õigem ollagi – Tina.
Pant istus kirjutuslaua taga, raamatukuhi kõrval. Kell seisis laual nii, et seda oli kogu aeg näha. Kella hääletu tiksumine mattis aknast kostva tänavamüra ja trepikojas liikuvate naabrite sammud.
Aeg oli Pandi meelisteema. „Aeg ja kell“ oli üks ta raadiosaade – päikesekellad, liivakellad, tulekellad, rataskellad, pendelkellad, torukellad, kellamäng … Ta juurdles alalõpmata selle üle, miks aega kunagi ei jätku. Nagu oleks aeg mingi amorfne ollus, mida tuleb hävitada. Pärast saatesarja „Täna 25 aastat tagasi“ viimase osa eetrisseminekut on tehtud Pandi märkmikusse hilisõhtune sissekanne:
Üks kord elus ei pea ma, kell silme ees, kirjutama. Priima! Aeg maha!
Aga aeg kõrvetas teda edasi nagu äikesetorm. Pant oli arvanud, et ligi kolmkümmend aastat kestnud salajane kassi-hiire-mäng „Ustavate Ülodega“ on ometi kord lõppenud. Ta oli sõna otseses mõttes rabatud, kui teda äkitselt kutsuti ametlikule ülekuulamisele „kompetentsesse organisse“. Jälle kord oli laekunud tema kohta KGB-sse pikk memo. Pärast ENE kuuenda köite ilmumist (seal oli märksõna „Valdo Pant“) teatas agent „Paul“ julgeolekule, missuguste võtetega on Pant varjanud oma teenistust Saksa sõjaväes, kuidas ta on valetanud oma hariduse kohta, mismoodi maha salanud isa päritolu ja vendade saatuse, kui palju võltsitud pabereid ta on kirjutanud.
Agent „Paul“ oli olnud Pandi töökaaslane Kohtla-Järvel. „Pauli“ vend oli Pandi töökaaslane televisioonis. Hoop tabas märki – tääk torkas südamesse, nuga lõi närvidesse, kotkas nokkis maksa ...
Pant läks ülekuulamisele samasse majja, kus oli aset leidnud üks tema elu vastikumaid episoode. Ülekuulamise üksikasjad on teadmatra. KGB arhiiviga on lood nii, nagu need on. Kuid agent „Pauli“ ettekande tõlge eesti keelest vene keelde on säilinud. Ettekande nurgal on resolutsioon: uurida, võtta tarvitusele abinõud. Seda, millal ja missugustes kabinettides abinõud tarvitusele võeti, Pant ei kirjelda, ütleb vaid napilt:
Ja lõpuks – ma tahaksin teada, millal nad mu kinni nabivad. Nende käes on kõik trumbid. Ja ma tahaksin näha, kuidas nad mu hauda ajavad. Mul on hingele nii palju kogunenud ...
Pant oli arvanud, et tema „toimik“ on kalevi all. Et ohtlik mäng põlevas majas on lõppenud. Aga mäng läks edasi. Pant tegi enesele näo, et ta sülitab uute kahtlustuste peale, aga tegelikult tema meeleolu kukkus, konjak enam ei aidanud. Instinkt ütles, et ta ei suuda kunagi sellest piinakambrist välja rabeleda. Mida ta ka pole teinud, miski pole aidanud. Mis oli tal sellest kasu, et ta on tunnustatud ajakirjanik? Üha raskem oli elu väiklust endalt maha raputada. Ta tundis, kuidas depressioon piinab. Ja ta kirjutas avalduse, milles küsis pikaks ajaks puhkust – eelmistel aastatel saamata jäänud puhkuste arvelt.
Kuna kauaaegse süstemaatilise ületöötamise tõttu on mul diagnoositud krooniline kopsutuberkuloos, krooniline bronhiit, krooniline märg pleuriit, rinnaangiin, hüpertoonia, silmakahjustus, mille täpset nimetust ma ei tea, ja liigesepõletik, mis kõik toimivad fantaasiaküllastes kombinatsioonides pluss sellest tulenevad närvisüsteemija ainevahetushäired, mida pole veel uurida antud. Viimane puhkus vormistati 1972. aastal. Vajan puhkust eeskätt selleks, et leida sobiv ravila oma luukere kapitaalremondiks; samuti selleks, et lahendada küsimus, kuidas on üldse võimalik pikemaks ajaks kodunt lahkuda, kui sinna jääb 9-aastane koolipoiss …
Nii nagu ikka, juhtus ka seekord. Pant võttis küll puhkuse, kuid ei puhanud. Ta töötas. Istus laua taga ja kirjutas. Mida halvem oli tervis, seda kiirem tal oli. Ta põletas küünalt mõlemast otsast korraga. Kord rõõmuga, kord salahirmuga lõpplahenduse ees. Kord oli loometöö nagu leebe uni, kord laastav valu.
Tavaliselt oli ta masendusest ikka kuidagi üle saanud. Seekord olid päevad tõeliselt luupainajalikud, ööd veel hullemad. Nädalaid ja kuid kestnud vaevade järel oli varem ikka saabunud ülestõusmine. Kas ka seekord? Talle oli poisikesena palliplatsil antud kümme elu, mitu on alles?
Mida keerulisem oli olukord, seda intensiivsemalt otsis ta väljendust erutavatele ideedele. Need tulid ja võtsid ta vangi. Teda paelusid ikka uued motiivid ja süžeed, lõputult jälitasid teda sõjateemad. Mida iganes ta ka ei alustanud, ikka kiskus sõtta. Sõda oli tema kauamängiv plaat. Ta otsis väljapääsu suletud piiramisringist, kuhu ta oli end ise lukustanud.
Pant kirjutas Tallinnfilmile nelja dokfilmi ideekavandid, mis jutustasid kaasajast. Kuid samal ajal sõnastas ta teksti televisiooni saadetesarjale Hispaania kodusõjast. Jälle sõda.
Nagu alati oli ta põhjalik. Ta uuris Hispaania lahingute käiku, analüüsis, tuli ootamatutele järeldustele, mis erinesid ametlikest seisukohtadest. Luges raamatuid Hispaania kohta, tuhnis hispaania keele õpikutes, pani kirja ortoeepiareegleid, et mitte eksida nimede hääldamisel. Hispaania ajaloole oli ta pilk naelutatud juba ammu. Ta oli kirjutanud märkmikusse – kui ta oli 30-aastane – sõnad „Hispaania kohal on pilvitu taevas“. Signaal riigipöördeks, mis algas Hispaania Maroko garnisonides 17. juulil 1936. Saatesarja idee oli tema peas küpsenud kaheksateist aastat.
Sõnapealt alustas ta veel ühe teemaga – allveelaeva „Lembitu“ lugu. Kui Pandil oleks jätkunud aega, saaks nüüd Lennusadama angaaris igavesti ankrus seisva „Lembitu“ pardal vaadata Pandi filmi Eesti kuulsaimast laevast.
Kirjutuslaual oli pooleli kriminaalnäidend „Lasud tuisus“. 8. jaanuaril oli ta teinud kindlaks näidendi tegelased ja andnud neile nimed, 12. jaanuaril sai valmis süžee, 14. jaanuaril oli ta visandanud esimese vaatuse.
7. veebruaril 1976 seisab märkmikus:
Näidendi kirjatöö algus. Skeem valmis, laua taha!
Laua taga oli ta niikuinii. Sõrmed veritsesid kirjutusmasina klahvide tagumisest.
Tal oli hirmuäratav režiim. 45 minutit intensiivset kirjatööd, 15 minutit puhkust. Niiviisi ööpäev läbi. Kohv pluss individuaalne kogus alkoholi, virgutustabletid ja 40 kuni 60 sigaretti päevas. Päevadel ei olnud enam nime. Poeg Ville sai taskuraha ja käis ise kusagil söömas. Abikaasa Elsa oli kodust ära.
Eelmisel õhtul saabus proua puhkuselt teadmata kust viinamarjadega.
Kolm on kohtuseadus ...
Kuid Pandi kuratlik režiim polnud täiuslik. Tegelikult vedas ta end ikka veel mõneks tunniks Kunglasse. Telemehed ütlesid – Pandi viies stuudio. See oli hotelli Kungla (nüüdne Park hotell) keldribaar. Kunglale oleks ta öelnud „ei“ siis, kui poleks jaksanud pead maast lahti rebida. Baar avati kell 11, suleti kell üks öösel. Kui Pant juhtus sinna kauemaks jääma, siis välja teda ei visatud. Kui keegi tuli tsüklisse sattunud kolleegi baarist otsima, võis Pant restorani köögiukse kaudu kaduda. Ka Villet saadeti vahel sinna isa koju kutsuma.
Panti