Valdo Pant - aastaid hiljem. Ene Hion

nooremaid kui kaheksateistkümneaastaseid. Tähendab, sünniaasta ei tohtinud olla hilisem kui 1926. Vabatahtlikke registreeriti suuliste ütluste järgi ja jäädi uskuma, kui Pant ütles, et ta on sündinud 1926. aastal. Valdo Pandist sai Eesti Leegioni 20. diviisi noorsõdur. Nagu teada, kuulus Eesti Leegion Waffen SS-i koosseisu.

      Eesti Leegioniga läks nii, nagu läks. Tuhanded leegionis teeninud Eesti mehed langesid vangi. Valdo Pandi üksus andis alla Märjamaa lähedal Lohnja mõisa juures.

      1945. aasta 9. mail, võidupäeval, kuulutas Punaarmee väejuhatus, et mehed, kes varem teenisid Saksa sõjaväes, vabanevad süüdistustest, kui nad astuvad vabatahtlikult Punaarmeesse. Valdo Pant kirjutas ilma pikema jututa avalduse, et ta soovib kuuluda vabatahtlikult Punaarmee ridadesse. Temast sai päevapealt Punaarmee reamees. Kuid teenistus algas mitte väeüksuses, vaid sõjavangide filterlaagris. Algul Maardus, seejärel Kloogal, Tartus, mõnda aega Leningradis. Lõpuks toodi filterlaagri mehed tagasi Eestisse. Pant sattus Kohtla-Järvel stroipatti ehk Punaarmee ehituspataljoni nr. 2945.

      Stroipatis avanes Pandil võimalus sõjaväest välja pääseda. Kohtla-Järve koolile anti erandkorras õigus võtta õpetajaid tööle armeeteenistusest, sest sõjajärgsel Virumaal oli kooliõpetajatest suur puudus. Pärast sõda vajati igal pool häid inimesi, oli üldse heatahtlikkuse defitsiit. Koolid olid olnud pool aastat kinni, koolimajad põlenud ja rüüstatud, õpetajad laiali pudenenud. Kes oli olnud ühel, kes teisel pool rindejoont. Rindemehed ja põgenikud hakkasid kodukanti tagasi jõudma. Paljudel oli koolitee pooleli jäänud. Õpilasi oli, aga õpetajaid polnud peaaegu üldse.

      Kohtla-Järve kool oli kohe valmis Valdo Pandi õpetajaks võtma. Selleks oli vaja kutsetunnistust. Pant pidi jälle elulugu kohendama. Ta tegi ümber oma koolitee algusaasta ja väitis, et on kaks talve seminaris õppinud, mitte ühe talve, nagu oli tegelikult.

      Sellega eluloo parandamine ei lõppenud. Mõne aja möödudes tekkis Pandil vajadus muuta veel kord oma juba „parandatud“ sünniaastat. Ta tegi aasta 1926 uuesti aastaks 1928. Seda oli vaja, et varjata vabatahtlikku astumist Saksa sõjaväkke ja seda, et ta oli olnud Waffen SS-i väljaõppelaagris Saksamaal. Pant kirjutas ja kinnitas oma allkirjaga uues elulookirjelduses, et ta on sündinud aastal 1928.

       1948. aasta sügisel registreeris üks toanaaber mind endaga koos Tartusse sisse ja arvatavasti kogemata kirjutas minu sünniaastaks 1926. Tegelikult mu sünniaasta on 1928.

      Uues elulookirjelduses ei maininud Pant Gulagi laagris hukkunud vanemat venda ega meenutanud enam ka seda, et tema isa oli olnud politseiametnik. Dokumentidesse ilmusid formuleeringud – „isa on pärit talupoja perekonnast“ või „isa oli põllutööline“. Mõnes kohas on ta kirjutanud, et isa oli hoopis raamatupidaja.

      Kui lugeda Pandi oma käega kirjutatud elulookirjeldusi, jääb mulje, nagu oleks neid kirja pannud mitu meest. Ta rullis oma mineviku kokku nagu vaiba ja esitas elusündmuste kohta poeetilisi fantaasiaid. Päris selgeks ei saa vist kunagi, mis on Pandi CV-des võltsing, mis tõsi. Paranduste vajadusest võib aru saada ja põhjendusi võib mõista, kuid pole kindel, mis need õieti olid – enesepettus või elutarkus. Juba koolipoisina oli ta kogunud sententse, mis räägivad „oskusest elada“. Pant tegi väljakirjutusi loetud raamatutest ja rahvasuust kuuldud ütlustest, mida võib teatud mõttes eneseõigustusena võtta.

       Inimese elu on lõpetamata jäänud kool.

       Tarkusel on piirid, lollusel pole piire.

       Kõige raskem sõda? Võitlus iseendaga.

       Elu on sibul, mida kooritakse nuttes.

       Vaikimise, mitte küsimise aeg.

       Valus vaikus.

       Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad, on inimesi,

       kes tulevad ja kunagi ei lähe.

      Ja siiski – legendid on enamasti ilusamad kui realistlikud pisiasjad.

      Valdo Pant — viiul, Heino Kaljuste — akordion.

      Algus

      Teenistus Eesti Leegionis viis Valdo Pandi kokku Heino Kaljustega (1925–1989). Nad olid leegionis ühes väeüksuses, olid koos vangis ja filterlaagris, koos määrati nad Kohtla-Järve stroipatti. Narid kõrvuti, mured, saladused ja lootused ühesugused, mõlemad mängisid mitut pilli. Muusad polnud vaikinud ka kahurite mürisedes. Nad olid sõbrad.

      Pikk, sale ja sirge Heino kandis Ameerika lend-lease`i abist saadud kangast õmmeldud sõduripluusi, kalifeepükse ja kadestamisväärseid nahksäärikuid. Tal oli ilus hääl. Polgu orkestris nimega FN (see on Belgia püstoli mark) oli ta laulnud „Mamatschi, kingi mul hobu, nii rõõmu suurt mul teeksid sa“. Heino Kaljustest, nagu teada, sai elukutseline muusik, kooriuht, Ellerheina asutaja, koolinoorte tantsu- ja laulupidude algataja ja peadirigent, muusikapedagoog. Kaljuste sooritas Kohtla- Järve koolis abituuriumieksamid, olles Kohtla-Järve gümnaasiumi esimese lennu vilistlane. Tema muusikutee algas koolimajas peetud sõdurpoiste, sõjavangide ja kohalike neidude pidudest. Kohtla-Järvel võttis Heino Kaljuste esimest korda kätte dirigendipulga, mis tõi talle leiba ja loorbereid kogu ülejäänud elu vältel.