1940. aasta 7. novembri õhtul oli Mustvee koolis pidu. Ilo mängis orkestris. Ta viidi ära otse lavalt, koolivend Karl saadi kätte kodust. Oli külm, tänavad olid tühjad ja aknad pimedad, väikelinna ainuke hobune magas.
Veel samal ööl korraldati Pantide kodus läbiotsimine ja võeti ära raamatud „Konstantin Päts“, „Julius Kuperjanov“, ajakiri Tartumaa Malev ja Ilo noorkotka liikmetunnistus. Ilot ja Karli süüdistati põrandaaluse fašistliku organisatsiooni loomises. Uurimistoimikus on asitõend – Ilo Pandi joonelisest koolivihikust oli rebitud leht kahe sõnaga – maha kommunism. Ülekuulamisel oli Ilo öelnud: „Mina ei olnud rahul Eestis valitseva riigikorraga, mis meil hakkas kehtima peale 21. juunit 1940, panen sellele süüks seda, et mina ei saanud Tallinna garnisoni orkestrisse ja lennukooli, kuhu olin avaldanud sisseastumise soovi.“ Ilo oli 20-aastane, Pandi pere poistest kõige mehisem ja vapram.
Ilo surmateade jõudis koju alles aastaid hiljem. Surmatunnistusel on kuupäev 6. juuni 1942. Valdo nimetab seda kurba kuupäeva esimest korda oma märkmikus kümme aastat hiljem. Veel hiljem kirjutas ta oma eluloos, et vanem vend langes kusagil Velikie Luki lumistel väljadel. Lõpuks „unustas“ Valdo oma CV-des üldse vanemat venda mainida.
Teine vend Kalju (1923−1988) õppis samuti Mustvee gümnaasiumis. Kooli ajaloo uuriad on riputanud internetti Kalju Pandi kohta käiva tsitaadi gümnaasiumi õppenõukogu protokolliraamatust: „Õpilane Kalju Pant eemaldatakse 1940. aasta 31. jaanuaril koolitööst kuuks ajaks arvates 1. veebruarist kuni 1. märtsini häbematu käitumise pärast õpetaja vastu konstitutsioonitunnis…”
Ilo Pant ja Kalju Pant
Uno Pant
1944. aasta jaanuaris Mustvee kool suleti, õpilastele anti enneaegselt kätte tunnistused klassikursuse lõpetamise kohta. Koolimajja paigutati Saksa sõjaväe hospital. Maja sai pommitabamuse, katus oli pealt ära ja osa lagesid langes sisse. Kalju Pant liitus Omakaitsega. Esialgu mängis ta orkestris, seejärel sai temast üksuse kirjatoimetaja. 1942. aasta sügisel astus Kalju politsei teenistusse, tegi Saksamaal Fürstenbergi politseikoolis läbi õppused, seejärel töötas Pihkvas, Ostrovos ja Tallinnas poliitilise politsei assistendina. Juulis 1944 astus Kalju vabatahtlikult Eesti Leegioni, hiljem langes vangi. Ta vabanes laagrist 1947. aasta märtsis, aga ei läinud tagasi endisesse elukohta, vaid asus elama Elvasse, kus korsten oli madalam ja suits hõredam. Ta töötas Elva kultuurimaja dekoraatorina. 1951. aastal Kalju Pant arreteeriti. Talle mõisteti 25 aastat sunnitööd pluss 5 aastat asumist. Pärast Stalini surma Kalju rehabiliteeriti. Valdot hoiatas tema Eestisse naasmisest kodeeritud sõnum „Elvas on randumas laev“.
Uno (1932−1970) oli samuti lokkispäine ja sirge nagu vanemad vennadki, aga sõja ajal oli ta alles poisike, mehe mõõtu välja ei andnud. Mobilisatsiooni alla ta ei käinud, laagrisse ja sunnitööle ei sattunud. Ja ometi tal lihtsalt ei vedanud. Ta lahkus siit ilmast väga noorelt, 38-aastaselt, kummalistel asjaoludel.
Niisuguse taustaga perekonnale olid probleemid nõukogude režiimiga nagu sisse programmeeritud. Pantide neljast poisist pole enam ühtegi elavate kirjas.
Mustvee koolis sai Valdost juba esimeses klassis noorkotkaste noorim „hundipoeg“. Neile õpetati esmaabi andmist, viisakat käitumist ja sportmänge. Valdo oli hea jalgpallis ja parim rahvastepallis. Mängudes oli ta asendamatu korraldaja ja kohtunik – tal oli palliplatsil kuues meel. Rahvastepallis oli tal kaptenina kümme elu.
Valdo õppis hästi. Koolitunnistustelt võib seda näha – puha neljad ja viied. Valdo oli tugev nii jutustavates ainetes kui ka käelistes tegevustes. Ta valdas klassikalist ilukirja. Tema käekirja tunneb ära igaüks, kes tema saadete tekste või stsenaariumide käsikirju on kordki käes hoidnud.
Valdol olid juba kooli ajal kindlad huvid. Klassivennad voolisid puukoorest paate ja püüdsid järvest kalu, aga Valdo õppis pähe suurriikide armeede auastmeid, tankide marke ja sõjalaevade klasse. Uudislehest, mida nende kodus loeti, lõikas Pant välja sõjateateid: „Poolas töötanud eestlane Järv jutustab oma läbielamust – vabrikutes töötati kuulipildujate kaitse all. Vilno oli langemas …“ Samal ajal, kui teised poisid meisterdasid puutükist ja kummipaelast ragulkasid, joonistas Valdo vihiku tagakaanele sõjamasinaid ja lennutas paberlehtedest volditud lennukeid. Tema lennukid liuglesid klassis pingiridade vahel mõnikord ka tundide ajal.
Valdo Pant õpilasena Sadala Algkoolis, 1930-ndad.
Poisikesena oli Valdo nägu alati naerul. Tema vigurid läksid mõnigi kord pinginaabri Valteri kaela, sest kes Valdo-sugust väga head õpilast ikka karistama kippus. Valter Jaanuse ema pidas kahte lehma ja müüs Pantidele piima. Kaks korda nädalas viis Valter oma pinginaabri perele mannerguga piima koju kätte. Pandid elasid tol ajal Baškirovi majas praeguse Mustvee gümnaasiumi lähedal. Sageli läksid pinginaabrid koos kooli. Poistel tuli ütlemist tüdruku pärast, kui selgus, et Valdole ja Valterile meeldis sama pikkade peenikeste jalgadega tüdruk. Aga sõjaks polevat neil tüdruku pärast siiski läinud, lepiti ära.
Esimesed kolm aastat õppis Valdo Mustvees, aga algkooli lõpetas ta Sadalas. Algkoolis oli tol ajal kuus klassi. „Neljandasse klassi tuli meile uus poiss, Sadala uue konstaabli poeg,“ meenutab Valdek Pall – keeleteadlane, kes käis tol ajal samas koolis. „Mäletan esimest päeva – Valdo seisis koridoris akna all ja teda käidi vaatamas. Oli mida vaadata: viigitud püksid, korralik triiksärk, lips ees, läikima löödud kingad. Valge vares maavillaste hulgas; Sadala valla rikkamate meeste pojad ei torganud koolis välimuse poolest millegagi silma. Valdo oli aga intelligentne poiss ja juba teisel päeval hakkas tema välimus „normaalseks“ muutuma, lips kadus kohe, viksitud kingad aga jäidki. Mina polnud Sadalas päris oma ja Pant oli uus – nii said meist pinginaabrid. Peagi sai tast klassi liider nii tunnis kui vahetunnis.“
Valdo oli teismelise poisina nagu lõbus seebimull – paistis igas asjas silma, sõnastas oma mõtteid vaimukalt ja eredalt. Tema kirjandeid loeti klassis ette, joonistused riputati seinale.
Edasi õppis Valdo jälle Mustvees. Ta lõpetas sealse gümnaasiumi humanitaarharu algastme. Saksa okupatsiooni ajal asutati Mustvee gümnaasiumis organisatsiooni „Eesti Noored“ kohalik osakond. Vormiriietuseks oli sinine pluus, mustad põlvpüksid ja müts rombikujulise märgiga, millel oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea. Valdo kandis mütsi koketselt pisut viltu, nii et lokkis juuksetukk uhkelt välja paistis. Ta oli oma välimuse suhtes pedantne. Tema saapad olid ikka ja alati läikima löödud.
Saksa-aegne noorte organisatsioon taotles liikmeskonna kasvatamist „uue korra“ vaimus. Sinna võisid astuda 10−17 aasta vanused noored. Koolides olid malevad, mis jagunesid malevkondadeks, lipkondadeks, salkadeks ja sõpruskondadeks. Valdo oli noorteühingus väga aktiivne. Mustvee maleva esindajana võttis ta osa lipkonna juhtide kursustest Tartus. Koolivaheajal oli ta ametis maleva abiteenistuses. „Eesti Noorte“ liikmed olid poliitilise politsei kontrolli all. Saksa-aegse poliitilise politsei kartoteegis on Valdo Pandi kohta sissekanne: „Kogutud andmetel kommunistlikust tegevusest osa võtnud ei ole.“ Järgmistest lipkonna õppustest, millest Valdo osa võttis, on informatsioon juba ka KGB kartoteegis. Vastavad märkused on fikseeritud tema isiklikus toimikus. Alates 1949. aastast laekus Pandi kohta julgeolekule regulaarselt ettekandeid.
Niisiis oli Pant võetud kirbule juba poisikesena. See oli tolle aja groteskne tegelikkus, realistlikum kui keegi suudaks välja mõelda. Julgeoleku märklaual oli ta kuni surmani. Oma status quod tal muuta ei õnnestunud.
1943.−1944. aasta talvel õppis Pant Tartu Õpetajate Seminaris. Ühe ja ainsa seminaritalvega tema koolitee lõppeski. Kokku käis ta koolis üheksa aastat. Praeguses mõttes on see põhiharidus. Elulookirjelduste järgi on asjad teisiti. Kui Pandil tekkis vajadus algklasside õpetaja kutse järele – vähemalt kaks aastat