ja toonik pärast rasket päevatööd. Ega Chloe teadnud tööst palju midagi. Ükski minu naine ei pea kunagi tööle minema, armastas Aidan ikka korrata, ja see kõlas pisut piibellikult, nagu oleks ta kogunud enda ümber terve haaremi naisi, kellest ühelgi polnud mingit mõistlikku elukutset.
„Keda sa kirjastajatest tunned?” küsis Chloe, lõigates tomati täpselt võrdseteks tükikesteks, sest peale kõige muu on toit pidusöök ka silmadele, Chloe, kullake.
„Aidan?” Ta vaatas üles, kui mees otsekohe ei vastanud.
„Ta tahtis rääkida sinuga.” Aidan jäi vait ning Chloe teadis, et mehe kogu tähelepanu on nüüd keskendunud temale. „Ütles, et tal on sinu jaoks tööd. Portree.”
Chloe vaatas teda pärani silmi. „Aga ... ma ei ole ju terve igaviku enam tööd teinud,” tähendas ta. Kaks aastat, kui täpne olla ... alates sellest ilusast päikeselisest juunikuu päevast, kui tema ja Aidan olid vargsi hiilinud Plymouthi perekonnaseisuametisse, et oma abielu registreerida. Aidani ema pani väga pahaks, kui avastas, et ta ainus poeg elab kokku vaese fotograafiga, kellel pole isegi kõneväärt perekonda. Aidanit ajas see naerma, aga Chloel oli kahju, et ämm niimoodi tüssata sai ja suurtest pulmadest ilma jäi. Aidan ei pidanud seda üldse oluliseks. Mina olen nüüd sinu perekond, oli ta öelnud. Sina ja mina kuulume kokku.
Fotograafiast loobumine ei olnud esialgu sugugi kerge. Aga Torquayst Plymouthi kolimise ja uue kodu sisseseadmisega kulus tublisti aega ning kui saabus hetk, et Nikon jälle kätte võtta ja end uutele klientidele reklaamida, leidus ilmast ilma edasilükkamiseks üks või teine põhjus. Ükski minu naine ei pea kunagi tööle minema, kordas Aidan, ning Chloe, kes oli seda esialgu naljana võtnud, taipas peagi, et mees mõtles seda päriselt. Lõpuks hakkas ka Chloe nägema selles mõtet, tundes isegi kergendust, et ei pea sõltuma ettearvamatust töövoost ja pidevast rahamurest.
Ta oli saanud väljaõppe Liz Tallise nimelise fotograafi, säravalt andeka diiva juures, kes oli võrdses annuses nii piinaks kui ka inspiratsiooniks ning kelle rohked nõudmised olid hoidnud Chloet pidevalt vallandamise äärel ta põhitöökohas – algul hulgimüügiketi poes kassaleti taga ja seejärel väikese erahaigla teenindusleti öövahetuses. Kui Chloe läks Lizi juurde lahkumisavaldusega, siis esialgu Liz lihtsalt ei uskunud, et Chloel on tõsi taga. Siis sai ta maruvihaseks, ent tegi veel viimaseid ponnistusi, tunnistades Chloe isegi „lootustandvaks” – see oli suurim kiitus temalt kui tööandjalt. Liz ei loobunud siiski kergesti: ta saatis Chloele näituste ja esitluste voldikuid, kutsus teda avamistele Londonis, New Yorgis ja Edinburgh’s, kuhu ta muidugi kunagi ei läinud. Tulid jõulukaardid, mis olid täidetud Lizi tõtliku, kärsitu kriipseldisega: Rõõmu kõiges! Õnne, õnne! Vahel sekka tuli ka midagi sisukamat, kuid samas ebamääraselt ähvardavat: Kas sa töötad? Helista mulle.
Aga Aidanile oli tähtis, et naine püsiks kodune, ning Chloe oli lausa üllatunud, kui kerge oli tal olnud kõigest tagasi tõmbuda ning nautida tõsiasja, et Danny ja iseenda eest hoolitsemise kohustust oli nüüd palju hõlpsam täita.
„Tundus, et see mees tunneb sind,” lausus Aidan aeglaselt, pinev pilk naise näol. Chloel oli väga õrn ja kahvatu nahk, mis sageli kaasneb vasekarva juustega: nii õrn, et ma näen sellest läbi, kullake, sõnas Aidan tihti. Ta vidutas silmi, otsekui aitaks see tal vaadata sügavale Chloe sisse, et avastada sealt seos oma naise ja selle mõistatusliku mehe vahel. „Tal oli sinu mobiilinumber. Keegi Matt Cooper. Ütles, et ta ei saanud sind sellelt numbrilt kätte. Kas sina andsid talle numbri?”
„Andsin mille?”
„Andsid või? Andsid talle? Oma mobiilinumbri?” kordas Aidan, hääldades iga sõna eraldi.
„Ei!” kostis Chloe. „Ma ei tunne seda meest.”
Aidan vaatas teda uurivalt. „Ütlesin talle muidugi, et sa oled hõivatud,” tähendas ta.
Ta lükkas joogi Chloele lähemale, aga naine raputas pead, seades taldrikuid soojendusplaadile. Portree. Ta oli portreedes olnud tugev, mõtles ta, tundes äkki põletavat igatsust.
„Chloe? Kas me millalgi sööma ka hakkame?”
„Kümne minuti pärast,” vastas naine mehaaniliselt. Aidan viivles tema kõrval, arstipunktis külge jäänud antiseptiku imalmagus lõhn vajus otse alla Chloe kõhukoopa põhja, kus väikesed iivelduslained käärisid ümber beebisaladuse. Miks, pagan võtku, nimetavad inglased seda hommikuseks iivelduseks, kui tegelikult pööritab süda terve päeva, juurdles ta. Ta tegi vist kogemata liigutuse, mida võis tõlgendada eemaletõmbumisena, sest Aidan pani talle käed ümber, hoides teda seal, kus ta oli, ja hällitades teda oma rinnal. Kui ta tundis, et mehe käed liikusid ta külgedelt kõhu poole, võpatas ta tahtmatult, nii et käsi põrkas vastu mehe rinda.
„Mida põrgut, Chloe?” Aidan uuris oma varrukat, mida katsid pisitillukesed punased tomatimahlapritsmed, tõstis siis pilgu ning kortsutas kulmu, nähes naise punast nägu ja nuga ta käes.
„Anna andeks,” ütles Chloe. „Luba see minu kätte. Kui ma pihustan sinna plekieemaldit, tulevad plekid välja.”
Aidan krimpsutas nägu ja hakkas mansette lahti nööpima. „Oled täna väga hajevil,” lausus ta süüdistavalt.
„Tead mis,” hakkas Chloe kiiresti seletama, kartes meelt muuta, „tolle Matt Cooperiga oleks olnud päris tore rääkida ... mõtlen, et kui oleksin saanud ise rääkida. Ta võis tahta pakkuda midagi sellist, mida olen varemgi teinud, ja selleks poleks mul kuigi palju aega kulunud.”
„Oh, Chloe!” Aidan puhkes naerma „Miks sa peaksid tahtma mingit vana naist pildistada? See oleks ju võikalt masendav.”
„Vana naist?” kordas Chloe jonnakalt. „Keda?”
„Minu meelest Hamiltoni,” lisas Aidan ükskõikselt. „Seda, kes kirjutab lasteraamatuid. Või noh, ta on neid kunagi kirjutanud, arvan ma, sest jäi mulje, nagu oleks ta juba ühe jalaga hauas, igatahes majast väljas ta enam ei käivat, ja ...”
„Hamilton?” lõikas Chloe vahele. „Georgiana ja Madeleine Hamilton?”
Aidan peatus, särk seljast poolel teel. „Võisid olla küll,” möönis ta ettevaatlikult. „Miks sa seda küsid?”
„„Vahva rebasekutsika imepärased seiklused”, „Nõid Viu-Vops”, „Koerake Pipper””, vuristas Chloe peast. „Danny ja mina jumaldasime neid raamatuid; need olid nii toredad ja naljakad. Kumb neist oli, Georgiana või Madeleine?”
„Ma pole kummastki midagi kuulnud.” Aidan laotas särgi letipealsele ja hakkas tomatimahlaplekke nühkima, ilmselgelt kahetsedes, et oli nime maininud. „Aga see polegi tähtis. Sul oleme ju mina ja maja; sulle meeldib kõike ilusaks teha.”
„Maja on niigi juba ilus.” Chloe ei teadnud, miks ta niimoodi sõnadega torkas. Selles võis oma süü olla saladusel, mis oli varjul ta kõhus. Nii et sellepärast käitus ta jälle imelikult? „Aga siinsed toimetused ei täida mul tervet päeva. Võiksin vabalt mõelda väikesest tööotsast, Aidan. Muud asjad mul ju selle tõttu ei kannataks.”
„Aga kullake, too mees pani selle kõlama nii, nagu oleks tegemist ei tea kui suure ettevõtmisega. Mingi tähtsa ja kiire asjaga. Seda pole sul küll võimalik teha.”
Aidan voltis särgi täpseks nelinurgaks, tõstis lipsu ja kuue samamoodi nelinurgaks seatult selle peale ning lõpetas vestluse, kadudes klaasuste kaudu koos oma napsuga ning jättes Chloe tomatisalatit valmistama.
Hamiltoni õed. Nende kirjutatud „Nõid Viu-Vops” ja „Koerake Pipper” olid kunagi saanud iga raamatukaupluse müügihitiks ja klassiruumi ehteks, ent tänapäeval ei mäleta kuigi paljud nende päris esimest raamatut väikesest rebasekutsikast, kellel tekkis igal sammul pahandusi. Foxy lugude põhjal ei tehtud sarju, nii nagu neid järgnes Viu-Vopsu või Pipperi järjest uutele seiklustele; rebasekutsikas oli vaikselt avalikkuse silmist ära hiilinud, jõudmata saada rahvusliku kultuuripärandi populaarseks osaks. Aga ta oli kuulunud Chloe lapsepõlve, nii et kui