pisut rohkem aega ja saada üle ... mitte just pettumusest, ei-ei, mitte mingil juhul pettumusest, kui Georgiana ise on uhkusest nii roosapõskne ja oma õnnes nii armas ... vaid üllatusest. „See on vahva, Georgie! Aga sa pole temast kirjutanud mitte ainsamaski kirjas.”
„Tahtsin sulle ise kõik korralikult ära seletada. Kogu see lugu on olnud fantastiliselt põnev.” Georgiana võttis mu käevangu ja hakkas mind auto poole tirima. „Tahan väga, et sa temaga tutvuksid, ja pidades silmas seda, millised on meie suhted selle neetud Saksamaaga, tuleb tal võib-olla peagi sõtta minna, nii ma lihtsalt pidin ta kaasa tooma. Sa saad ju aru, eks ole, Foxy?” Ta uuris murelikult mu nägu.
„Muidugi,” kostsin ettevaatlikult.
Ta vaatas mind särava pilguga. „Tean, et ka sina hakkad teda armastama. Kõik armastavad. Ta on mingil tähtsal kohal Wilson’sis, tead ju küll seda suurt kaubamaja Londonis. Tema perekond arvab, et see koht pole piisavalt väärikas, nii ta ütleb, aga talle meeldib seal tööl käia. Praeguses kriisiolukorras on sellest palju kasu. Ta on kohutavalt nutikas, tead, võib igale tööle käe külge panna. Ja nii armas ka ...”
Olime juba peaaegu autoni jõudnud. Georgiana jutt vulises rõõmsalt mu kõrval edasi ning mul oli tunne, et tajusin lausa oma kehaga neid värinaid tema kehas, kui mees end tema vastast aeglaselt sirgu ajas. Mehe pintsak oli juba kenasti kokkulapatult taha kohvri peale jõudnud ning mees ise kääris parajasti särgikäiseid üles. Kui ta meid mägi, lõi tema kenal näol särama naeratus.
„Victor Deverill, saa tuttavaks, see on mu õde – väga tubli ja imeline Madeleine Hamilton,” kuulutas Georgiana õnnelikult käsi välja sirutades ning lisas teatraalse sosinaga: „Ja ta on vahepeal nii täiskasvanuks saanud, et ma peaaegu ei tundnud teda ära. Kui ma siit lahkusin, oli ta veel nurgeline teismeline, aga vaata nüüd ennast, Foxy. Oled juba valmis naiseks saama.”
„Taevas hoidku, Georgie, kas sa jätad järele,” sisistasin vastu ja mu nägu lõi lõkendama, tema aga muudkui naeris ja lükkas mind mehe poole, nagu pakuks mind kandikul.
„On lihtsalt suurepärane lõpuks ka teiega tutvuda, Madeleine. Gigi on teist nii palju rääkinud.”
Mu käsi, müüritööst ikka veel mullane, kadus Victori suurde pihku ning mu nimi kajas veel terve silmapilgu meie vahel. Tema diktsioon oli sujuv ja ühtlane, ei midagi sellist nagu West Country põrisevad r-tähed, mida ma kuulsin iga päev enda ümber, kui Frank, Cookie või Susan rääkima juhtusid. Victori keel kõlas hoopis teistmoodi, rohkem nagu täiskasvanulikult, ja kui ma lõpuks ülespoole talle näkku vaatasin, märkasin, et ta pilk oli minul – kaunilt sügavroheline ja lõbus.
„Maddy käib küll,” poetasin kohmakalt.
„Victor, kallis, lähme nüüd. Maddy, võib-olla saad sa aidata Susanil magamistoad valmis seada.”
Victor võttis pakist juba uue sigareti ning kui me järgnesime Georgianale, koputas ta sigaretiga käeseljale, süütas suitsu ja tõmbas pika mahvi, siis kohe ka teise. Ma ei olnud varem näinud kedagi nii suitsetavat: tugevad tõmbed imesid põsed lohku ja panid sigaretiotsa tugevasti hõõguma. Ta vaatas mind kõrvalt ja naeratas.
„Gigi räägib sinust kogu aeg. Soovin, et oleksime kohtunud mitte nii süngel ajal, aga mul on siiski hea neel, et ma siin olen. Loodan, et meist saavad suured sõbrad. Tulen, Gi,” hõikas ta sinnapoole, kus Jonathan ja Gregory hüplesid Georgie kannul nagu erutunud kutsikad. „Varsti näeme, Madeleine.”
„Jajah,” ütlesin ta kaugenevale seljale, püüdes kõike seda, mis oli just äsja juhtunud, läbi seedida. „Kindla peale näeme.”
Kuues peatükk
„Näete, paadid ongi vees ja tõusulaine on kohal. Suur summ inimesi on sadama poole liikumas, et teada saada, mis Timuka lahes juhtus.”
Kolm daami oli paigutatud tubadesse, tädi Marjorie istus telefonivalves ja Susan astus parajasti kööki, kus mina olin end seadnud pika puhtaksküüritud teenijatelaua äärde kartuleid koorima ja uudiseid ootama.
„Kas sul õnnestus lennukit näha?” päris Cookie murelikult, askeldades laual jahukausiga.
Susan libistas end pingile minu vastu istuma. Ta paistis olevat väsinud. Ühe kulmu kohal oli näha tolmutriipu. „Lesetornist küll mitte ... vist sellepärast, et seal on kaljud ees.”
Lesetorn oli väike vaateplatvorm paljude rannamajade katusel, nagu neid hakati ehitama XIX sajandil. Naised ootasid seal oma merd sõitvate meeste paate pärast tormi koju. Minu isa oli meie maja lesetornis seadnud üles teleskoobi, mille aluseks oli lihtne malmpost. See võimaldas vaadelda suurt osa rannajoonest: peamiselt järske rannakaljusid, mida võis kõrgumas näha nii sadamate ja külade kui ka merelahtede ja liivarandade juures.
Summerhilli maavaldused ulatusid kuni kaljudeni välja, aga maja ise asus merepiirist umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Seal oli see saanud endale koha künkanõlval, kust võis nautida vaadet suudmelahe laiale suule, sellele erilist liiki rannikulähedasele jõele, mis võttis vastu tõusulaineid ja saatis teele mõõnavett, juhtides seda Atlandilt sügavale Cornwalli aladele. Summerhillist otse põhja poole minnes kitsenes suudmelaht jõeks ja kadus lõpuks kitsaste ojade müriaadi ning edasi sisemaa pool ka väikesteks meresoppideks.
Lükkasin suure pruuni teekannu Susani poole ning ta kummutas kaks tassi pealtnäha ühe sõõmuga. „Too blondide juustega kaunitar on kaasa toonud kuusteist kleiti, aga ei tulnud ise kordagi appi neid riidepuudele riputama,” kuulutas ta mornilt. „Kas ta siis aru ei saa, et rõivavärgindus on tänapäeval kaunis keeruline?”
„Huvitav, mida nende meelest põnevat siin toimuma hakkab.”
Joonistades ruudulisi tviidülikondi ja õngeritvu, kritseldasin visandiploki avalehele ka väikese jõnkslevate silmadega merikuradi, kasutades ära kartulitest jäänud sodi, et värvida vee-elukas inetuks porikarva pruuniks.
„Nad jäävad ainult mõneks päevaks, ütles too daam. Oodake, preili Maddy, las ma aitan kartuleid koorida.” Susan võttis noa.
„Ooh, loodan, et Hobson ja Frank jõuavad peagi tagasi.” Cookie vaatas juba kolmandat korda tagauksest välja. „See kõik paneb mind muretsema, ja maja on ka praegu väga täis. Mitte et ma arvaks, nagu poleks pisut peenemalt valmistatud road kenaks vahelduseks teie kalli tädi tavalisele õhtusöögikandikule, preili Maddy,” lisas ta igaks juhuks kindlameelselt juurde, et tema kommentaari ei tõlgendataks kriitikanoolena Georgiana pihta. „Aga tundub, et praegu pole üldse kohane nalja visata. Noh, ega lõunasöök ennast ise valmis tee.” Ta raputas end ja hakkas kooritud kartuleid väikesesse hunnikusse koguma, ulatanud enne mulle märja räbala mullaste käte puhastamiseks. „Katame laua varem ära, Sue. Hobson on kindlasti väsinud. Võiksime täna ka paremaid nõusid kasutada, neid hõbedase äärega.” Ta koputas mõtlikult sõrmedega lõuale. „Ja Frank tõi varahommikul ilusaid mereahvenaid, mis ... Oo, seal te oletegi!”
Georgiana sulges köögiukse ja vajus silmi hõõrudes raskelt toolile. „Poisid kõnnivad lääne poole piki seda rannikuriba, mis jääb kaljude ja külasadama vahele. Seal on paar liivaranda, kus saab ronida kaldale, kui vool on su ära kandnud. Hobson tiirutab paadiga lahe kaugemas osas. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli sinna juba teisigi paate tulnud. Otsustades selle järgi, mida ma nägin, arvan, et lennuk on põhja vajunud. Laine on praegu kõrge, kuulete isegi, kuidas vesi kohiseb.”
Ta lausa värises ja nihutas end pingil mulle lähemale. Cookie asetas ta ette tassi teed ja koogitaldriku ning seisatas korraks, et meil selga patsutada. Panin pea Georgiana õlale, tema pööras end veidi ja vajutas mu juustele suudluse.
„Selliseid päevi poleks küll rohkem vaja, Maddy,” lausus ta vaikselt. „Nii palju kurbust.”
Ta jõi vaikides teed. Päikese kaldus kiired riivasid ta õlga, tuues esile õrna põsekaare ja allapoole kaldus lõuajoone. Viimase paari tunni tormakuses oli ta näonahk endisest maskitaolisest puudrikihist märkimisväärse osa kaotanud ning nägu tundus nüüd sasitud