Saladuste suvi. Nikola Scott

liigutused täpsemaks ja ühtlasemaks, väljendades paremini seda sulaselget kergendust, mida ma tundsin tänu õe kodus olemisele.

      „Armas taevas, Maddy,” katkestas ta vaikuse. „Tundub, nagu oleks aeg siin tõesti sellal kiiresti edasi läinud, kui ma ära olin. Sinu nägugi on üsna muutunud ja minu meelest on isegi su põsesarnad täiskasvanuks saanud.”

      „Georgie, palun!” Raputasin pead ja kummardusin taas joonistusega tegelema. Haarasin akvarellid ning pigistasin niiskest lapist neile mõned tilgad vett värvide niisutamiseks. „Jäta ometi see sehkendamine ning teistele minust maa ja ilma kokkurääkimine. See on alandav, sest tegelikult olen ma ju samasugune nagu ikka.” Tõstsin punaste ja roheliste värviplekkidega määrdunud käed ning osutasin rebenenud pükstele ja tolmusele pluusile, mida ma polnud jõudnud pärast seda puhaste vastu vahetada, kui olime toad valmis seadnud ja kohvrid trepist üles tirinud.

      „Jah,” ohkas ta sügavalt ning kerge naeratus ta näol kustus aegamisi. „Ometi ei saa eitada, et meie elus siiski üht-teist muutub. Mingil ajal tuleb meil maha istuda ja korralikult läbi arutada, mis meist ja Summerhillist edasi saab.”

      Mu pliiats peatus keset liikumist ja ma jäin õele otsa vaatama. „Mida siin arutada on?”

      „Oleme juba kuueks aastaks oma eluga siia toppama jäänud,” selgitas Georgiana. „Sina oled korraga täiskasvanuks saanud. Kogu siinne mõis kipub aga koost lagunema. Algas sõda. Mõtle nüüd ise edasi.”