tuli.”
„Mis asja?” Ted tundus olevat surmväsinud. Õlad olid kühmus, silmaalused tumedad.
„Naomi pole veel kodus.” Läksin talle lähemale. Tundsin kerget kõrbelõhna – ilmselt diatermia kuumusest, läbilõigatud veresoonte kinnikõrvetamisest. Ta oli tulnud otse operatsioonilt.
Tema silmad, samasugused meresinised nagu Naomil, olid hämmeldunud. „Tema etendus lõppes ju pool kümme, eks?” Tedi näole tekkis paanika. „Issand, täna on neljapäev.”
Ta oli unustanud, et Naomi ei taha, et isa tal vastas käib, aga Ted ei teadnud nagunii, mis meie laste elus toimub. Ta ei küsinud kunagi. Tundsin, kuidas minus tekib aeglaselt viha.
„Ta tuleb viimasel ajal sõpradega koos jala. Ta ju ütles sulle.”
„Muidugi ütles. Ma unustasin. Nojah.” Ted näis kergendust tundvat.
„Aga täna oli teistmoodi.” Kuidas ta saab olla nii rahulik, kui minu süda kloppis ärevusest? „Ta läks pärast etendust trupiga sööma.”
„Ma ei saa enam midagi aru.” Ted kehitas õlgu. „Noh, sel juhul on ta sõpradega väljas. Võib-olla on neil nii vahva, et nad jäid pikemalt.”
„Ted, kell on kaks läbi...” Mu nägu läks paanikast ja raevust punaseks. Ta ju ometi taipab, et see on teine asi, et midagi on valesti.
„Nii palju? Issand, anna andeks. Operatsioon kestis terve igaviku. Ma lootsin, et sa juba magad.” Ted laiutas vabandavalt käsi.
„Kus pagan ta on?” Ma põrnitsesin teda ja hääl kerkis. „Ta ei tee kunagi nii, teatab mulle ka siis, kui hilineb viis minutit.” Seda öeldes taipasin, et ta polnud ammu seda teinud, aga ta polnud ka nii palju hiljaks jäänud. „Bristolis liigub ringi vägistaja. Uudistes öeldi...”
„Rahune maha, Jen. Kellega ta koos on?” Ted vaatas mind ja ma tajusin tema vastumeelsust. Ta ei tahtnud, et see juhtuks, ta tahtis magama minna.
„Etenduses osalevate sõpradega. Nikita, teised. See oli õhtusöök, mitte pidu.”
„Võib-olla nad läksid pärast klubisse.”
„Ta ei saaks sisse.” Naomi põsed olid alles ümmargused, tal oli viieteistkümneaastase nägu, mis vahel tundus noorem, eriti väsinuna. „Ta pole piisavalt vana.”
„Nad kõik teevad nii.” Ted rääkis väsimusest aeglaselt. Ta toetas oma pika keha vastu esiku seina. „Neil on võltsitud dokumendid. Mäletad, kui Theo...”
„Mitte Naomi.” Siis meenusid mulle kingad ja naeratus. Oli see võimalik? Klubi?
„Anname talle veel veidi aega.” Tedi hääl oli rahulik. „See on peaaegu normaalne ja kell on veel vähe, kui tal on lõbus. Ootame poole kolmeni.”
„Ja siis?”
„Ta on selleks ajaks arvatavasti tagasi.” Ta ajas end sirgu, tõmbas kätega üle näo ja hakkas minema koridori lõpus oleva trepi poole, mis viis kööki. „Kui ei, helistame Shanile. Sa ju helistasid Naomile?”
Ei ole helistanud. Jumal teab, miks. Ma pole kontrollinud sedagi, kas mulle sõnumeid on tulnud. Otsisin telefoni, aga see polnud taskus. „Kus kurat mu kuradi telefon on?”
Trügisin Tedist mööda ja jooksin alla. Ilmselt oli see taskust välja kukkunud ja vedeles diivani lössis padja all. Haarasin selle pihku. Sõnumeid polnud. Valisin tema numbri.
„Tere, Naomi siin. Vabanda, ma teen praegu midagi üliolulist. Aga... mmm... jäta number ja ma helistan tagasi. Luban. Tšau.”
Raputasin pead, suutmata kõnelda.
„Ma pean midagi jooma.” Ted läks aeglaselt alkoholikapi poole. Ta kallas kahte klaasi viskit ja ulatas ühe mulle. Tundsin, kuidas alkohol kõrvetab kurku ja liigub siis mööda söögitoru alla.
Veerand kolm. Veel veerand tundi, enne kui me helistame Shanile.
Ma ei tahtnud oodata. Tahtsin välja minna. Tahtsin minna mööda tänavat kooli teatri juurde, uksed lahti kiskuda ja umbses õhus tema nime hüüda. Kui teda pole, jooksen mööda peatänavat kõikidesse klubidesse, lükkan uksehoidja eest ja karjun tantsijate massi sisse...
„Kas süüa on?”
„Mis asja?”
„Jenny, ma olin terve õhtu opisaalis. Õhtusöök jäi vahele. Kas meil süüa on?”
Avasin külmiku ukse ja vaatasin sinna sisse. Ma ei tundnud ühtegi asja ära. Kandilised ja pikergused kujundid. Mu käed leidsid juustu ja võid. Külmad võitükid lõhkusid saia. Ted võttis selle vaikides mu käest ära. Ta valmistas täiusliku võileiva ja lõikas kooriku ära.
Kuni ta sõi, otsisin ma kapi küljes olevale korktahvlile kinnitatud roosalt Post-it paberilt Nikita numbri. Tüdruk ei vastanud. Telefon oli ilmselt tal kotis. Kott oli lükatud laua all, et ta saaks tantsida klubis, kuhu nad olid sisse pääsenud. Kõik teised tahtsid koju minna, kõik nende sõbrad nõjatusid haigutades vastu seina, ent Naomi ja Nikita tantsisid koos, lõbutsesid. Mitte keegi ei kuule, kui Nikita telefon laua all kotis heliseb. Shan on ilmselt ka ärkvel ja ootab. Ta oli alles aasta tagasi Neilist lahutanud ja üksinda muretsedes on veel hullem.
Pool kolm.
Helistasin Shanile ja oodates meenus mulle, kuidas ta nädal aega tagasi rääkis, et Nikita räägib talle kõigest ja ma mäletasin ka torkivat kadedust, mida siis tundsin. Naomi ei rääkinud enam minuga. Nüüd olin ma rõõmus, et Nikita veel oma emale südant puistas. Shan teab täpselt, kust nad peale võtta.
Unine hääl vastas. Ta oli ilmselt magama jäänud nagu mina.
„Tere, Shan.” Püüdsin kõnelda rahulikult. „Anna andeks, et su üles äratasin. Kas sa tead, kus nad on? Me läheksime neile järele, aga häda on selles...” Ma vaikisin ja üritasin naerda. „Naomi unustas mulle öelda, kus nad on.”
„Oota natuke.” Kujutlesin teda end istuma ajamas, käega läbi juuste tõmbamas, öökapil äratuskella vaadates silmi pilgutamas. „Räägi nüüd kõike seda uuesti.” Ma tõmbasin hinge ja üritasin kõnelda aeglaselt.
„Naomi ei ole veel koju jõudnud. Nad läksid ilmselt pärast õhtusööki kuskile edasi. Kas Nikita ütles, kuhu?”
„Õhtusöök on homme, Jen.”
„Ei, homme on pidu.”
„Mõlemad on homme. Nikita on kodus. Ta on surmväsinud. Magab sestsaadik, kui ma ta mitu tundi tagasi koju tõin.”
Kordasin juhmistunult: „Mitu tundi tagasi?”
„Tõin ta koju kohe pärast etendust.” Tekkis vaikus ja siis lisas Shan vaikselt: „Õhtusööki täna ei olnud.”
„Aga Naomi ütles...” Mu suu kuivas. „Ta võttis oma uued kingad kaasa. Ta ütles...”
Ma olin nagu laps, kes tahab midagi, mida ta ei saa. Ta oli võtnud kingad ja riided kotiga kaasa. Kuidas siis õhtusööki ei olnud? Shan ilmselt eksis, võib-olla Nikitat ei kutsutud. Tekkis pikem paus.
„Ma küsin Nikitalt,” ütles ta. „Helistan kohe tagasi.”
Olin nagu teisel pool väravat, mis oli just kerge klõpsatusega sulgunud. Selle taga oli koht, kus lapsed magasid turvaliselt, käed-jalad usaldavalt voodil laiali, kohas, kus sa ei helista pool kolm öösel sõbrannale.
Köögitoolid olid külmad ja kõvad. Ted oli näost valge. Ta painutas sõrmenukke, kuni need praksusid. Ma tahtsin, et ta lõpetaks, aga ei suutnud suud avada, sest kartsin karjuma hakata. Kui telefon helises, haarasin selle kähku kätte, aga ei öelnud kohe midagi.
„Õhtusööki polnud, Jenny.” Shan hingeldas kergelt. „Kõik läksid koju. Mul on kahju.” Mu peas hakkas miski vaikselt sumisema, täites tema sõnadele järgnenud vaikuse. Pea käis ringi, nagu vajuksin