kähku veest välja, mässin rätiku ümber ja tõmban hommikumantli selle peale. Trepi alumises otsas mu sammud peatuvad. Näen läbi välisukse klaasi mehe mundris kogu. Süda peksab nii, et mul hakkab halb ja ma haaran käsipuust kinni. Võib-olla on nad tulnud ütlema, et leidsid põllult pori seest midagi – pehme ja pehkinud kingakontsa, hõbedaselt läikiva amuleti, valge hamba. Nad ei saa mulle öelda midagi, millele ma juba mõelnud pole, aga ma seisatan, nagu oleks mind tulistatud. Siis näen jope peal punast, mahukat kotti. Kuller. Kui ma ukse avan, ulatab ta mulle saadetise – väikesed pintslid Bristoli kunstipoest. Jalamatil on postkaart Walesi mägedest Tedi mahukast kogust. Tema moodus ühendust hoida. Sõnumit ei ole, nagu tavaliselt. Istun köögilaua taha ja mu süda rahuneb. Joonistusplokk on minu ees. Tõmban selle enda poole ja avan järgmise lehekülje. Kui politsei ukse taha ilmus ning ma musta ja valget, puhvis jopesid ja ametimärke nägin, sai Naomi kadumine ametlikuks. Väljas on pime, aga hommik peaks olema saabumas. Kell on umbes neli või viis.
Pliiats on mu sõrmede vahel kare – tunnen kohti, kust seda on näritud, joonistades väikese kapuutsiga pluusi, hajutades voltide vahel lühikesi halle jooni.
Bristol 2009
Kadumise öö
Ukse taga seisis neljakümnendates eluaastates politseinik ja tema heledad silmad on pehme naha voltide sees aukuvajunud. Tema loomulikku ilmet katab professionaalne rahulikkus, ehkki tema silmad, mille pilk kiiresti üle mu näo libiseb, reedavad ebamugavustunnet. Tema taga oli väike naine, pruunid juuksed tugevas prantsuse patsis, huuled punaseks värvitud. Mulle tundus, et ma tajun mahasurutud viha. Võib-olla pidi ta ärkama, mundri selga tõmbama ja meigikihi peale panema.
„Doktor Malcolm?” Mehe hääl oli neutraalne.
Kodus ma end doktoriks ei nimetanud, olin laste ema, mehe abikaasa, aga kui see politseinik arvab, et ma olen samuti professionaal, pingutab ta ehk rohkem.
„Jah.” Ma astusin eest ja lasin nad sisse.
„Mina olen politseikonstaabel Steve Wareham ja see on politseikonstaabel Sue Dunning.”
Mees võttis mütsi peast – tema õhukeste hallide juuste ümber oli kerge vagu. Ta surus mu kätt ja rääkis vaikselt. Kartsin, et ta avaldab kaastunnet. Naine oli energilisem. Ta noogutas, aga pani käed seljale, nagu ei tahaks mind puudutada – ma olin selline naine, kelle laps ei taha koju tagasi tulla.
Viisin nad kööki. Olime just Shani juurest tulnud ja ma pidin kella jälgima. Naomi oleks pidanud olema kodus neli tundi tagasi ja ma tahtsin neile kohe rääkida mehest, kelle vari oli justkui köögi kiviseinale pressitud. Mõttes karjusin ma, et nad teeksid kiiremini. Minge kohe. Äkki saate nad veel kätte. See mees sõidab temaga mööda pikka tänavat vihmas, läheb majja, lukustab ukse, pöördub tema poole, Naomi nutab. Ei, muidugi mitte, ta ei nuta kunagi. Kiiresti.
Ted hakkas jutustama. Ta alustas algusest, sest seda nad tahtsidki. Nad tahtsid kõike kuulda ja selle peale kulus terve tund. Nad küsisid Naomi sülearvutit, siis tema sünnitunnistust ja passi. Nad helistasid tema mobiilile, aga seekord ei vastanud sõnum ega isegi mitte kutsuv toon. Aku oli tühi. Naomi telefon oli tihti tühi, see ei tähendanud midagi. Kui Steve Wareham ütles, et nad oleksid saanud laetud akuga telefoni abil selle asukoha leida, võitlesin ma abitu viha ja hirmuga.
Andsin neile tema viimase veerandi koolifoto. Silmitsesin seda mõned sekundid. See oli tehtud paar kuud tagasi, aga ta tundus seal nii palju noorem. Nagu vaataksin kedagi teist, laia naeratuse, hobusesabasse tõmmatud säravate juuste ja särava näoga. Mõtlesin väikese pudeli ümber voolanud aluskreemi loigule. Naomi ei olnud enne etendust meenutanud seda last fotol. Kas tal oli hobisid? Võib-olla, ma ei teadnud. Olin terve päeva tööl ega saanud kõike teada. Konstaabel kergitas korraks kulmu. Milline kool, milline arst, milline hambaarst? (Hambaarst? Mis asja? Hambakaart? Tedi näol vilksatanud valuhoog näitas, et ta oli sama mõelnud.) Kooli sõbrad? Nimed? Kallimad? Kallimat ei ole. Keegi, kes ootas teatri tagaruumides. Tal olid tumedad juuksed ja Naomi pidas teda seksikaks. Ta on selle mehe käes. Mees võib talle samal hetkel viga teha, käed tema kaela ümber. Võib-olla lükkab ta Naomi pikali, kisub tal riided seljast, surub ta enda alla, käe serv tema suus, et teda vaigistada. Lükkasin näpud endale suhu ja hammustasin, et mitte kisendada.
Nad panid kõik kirja.
Politseikonstaabel Sue Dunning lasi mul täita kadunud isikute blanketi. Ta ütles, et seda on liiga vara pidada röövimiseks, sest vastavad tõendid puuduvad. Mu käed värisesid ja ma kirjutasin aeglaselt. Nad jätkasid mulle küsimuste esitamist. Pikkus? Umbes sada kuuskümmend viis sentimeetrit. Kaal? Viiskümmend üks kilo. Jah, ta oli sale. Ei, mitte anorektiline, lihtsalt selline, kes pidevalt tegutseb. Ta sõi piisavalt.
Kas sul on kõht tühi? Sa ei söönud õhtusööki, ega? Sellest polnud mul siis midagi, sest ma arvasin, et sa lähed sööma. Sa oleksid pidanud ütlema, oleksin sulle midagi valmistanud.
Mis tal seljas oli, kui ma viimati teda nägin? Ta tuli kotiga trepist alla ja ma arvan, et tal oli vihmamantel seljas või oli see koolijakk? Võib-olla väike hall kapuutsiga dressipluus. Laske ma mõtlen. Võin tema garderoobi vaadata ja siis teile öelda.
Loodetavasti on sul seljas vihmamantel. Vihma sajab, muidu saad märjaks.
Ta pidi... pärast kleidi selga panema ja... uued kingad jalga. Need olid mustad, rihmadega ja kõrgekontsalised. Teistsugused. Kas need võisid olla kingitus? Trikk, meelehea. Tal oli ka käevõru. See võib olla tähtis. Kotis olid väikesed augud. Ma ei tea. Tesco? Waitrose?
Ära nendes kingades jookse, murrad veel jalaluu. Kui jooksed, võta need jalast.
Kas kodus oli probleeme? Kas ta on varem ka kadunud olnud? Kas ta on kätt endale külge pannud? Küsimused tulid nagu kuulipildujast. Ma olin kurnatud. Nad ei olnud millestki aru saanud. Ta osales näidendis. Muidugi oli ta väsinud, vahel tujukas, aga põhimõtteliselt oli kõik hästi. Ja ma kuulatasin kogu selle aja Naomi samme, ta võis ju iga hetk sisse astuda, vabandused valmis, imestades, milleks selline kära. Kõik see muutuks vaid halvaks unenäoks.
Steve Wareham rääkis veel. „Enne, kui me jätkame, peame maja läbi otsima.”
Ma põrnitsesin teda. Kas ta ei usu meid?
„Mis asja?” Tedi hääl oli hämmeldunud. „Praegu?”
„Te võite üllatuda.” Konstaabel ei tahtnud jätta üleolevat muljet. „Te ei usu, kui paljud kadunud lastest leitakse kodust, kes on peitnud end riidekappi. Nad tahavad sellega midagi öelda.”
Nad vaatasid ülakorrusele, Ted näitas teed. Nad käisid pööningul, vaatasid nõude- ja riidekappidesse. Nad olid järjepidevad ja vaiksed, lastes poistel segamatult magada. Nad vaatasid kuuri ja prügikastidesse. Ma ootasin köögis, käsi telefonil. Kui nad olid lõpetanud, tundusid nad väsinud.
„Keegi jaoskonnast tuleb siit läbi.” Sue Dunningil oli natuke piinlik. „Teid tuleb kahtlusaluste hulgast elimineerida. See on tavapärane protseduur.”
Tal polnuks vaja piinlikkust tunda. Nad olid põhjalikud, see aga tähendas, et nad võivad Naomi üles leida.
Ted küsis, mis saab edasi, ja Sue luges ette terve nimekirja – aruande koostamine, kooli ja teatriga ühenduse võtmine, Nikitalt ütluste võtmine, Facebookist otsimine, Naomi sülearvuti ja sõprade mobiilide kontrollimine, vestlused õpetajatega, tuleb käia klubides, pubides, restoranides garaažides, rongijaamades, sadamates, lennujaamades. Interpol. Ja kui ta kahekümne nelja tunni pärast kodus pole, kaasatakse ajakirjandus.
Lennujaamad? Ajakirjandus? Ted pani käe mulle ümber.
„Üks asi veel. Meil on vaja tema hambaharja,” ütles Steve Wareham vaikselt. „Igaks juhuks.”
Roosa hambahari tundus Naomi vannitoas kollases plasttopsis veidralt lapselik. Sue Dunning pistis selle väiksesse kilekotti ja see polnud enam Naomi oma. See oli DNA kadunud isikult. Igaks juhuks.
„Tänan teid koostöö eest.” Steve Wareham tõusis kangelt, käsi alaseljal. Tema kortsud näos tundusid sügavamad. Arutlesin, mis tunne on suhelda meiesuguste