section>
Anders de la Motte
Sügisroim
Originaali tiitel:
Anders de la Motte
Höstdåd
Forum
2017
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © Anders de la Motte, 2017
Published by agreement with Salomonsson Agency
© Tõlge eesti keelde. Tiina Mullamaa, 2019
ISBN 978-9985-3-4719-5
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Printon AS
Minu poegadele, kes ühel päeval vallutavad maailma.
Nedanåsi vald ja Mörkaby – nagu ka Reftinge minu romaanis „Suve lõpp” – on fiktiivsed kohad, olles siiski inspireeritud minu enda kodukandist Loode-Skånes, peaasjalikult Bjuvi, Åstorpi ja Svalövi valdades, mis asuvad Söderåseni kaunitel nõlvadel.
Mahajäetud kivimurd on päriselt olemas ega ole kaardil ära toodud, nii nagu ka tema kirjanduslik sugulane. Kuid põlvkondade kaupa suvitajaid teavad siiski, kus endine karjäär asub, nagu teatakse ka seda, et selle tume vesi on nii sügav, et ka Lõuna-Rootsi südasuvel ei tõuse selle temperatuur üle 20 kraadi.
The falling leaves Drift by my window. The falling leaves of red and gold. I see your lips, the summer kisses, the sunburned hands I used to hold. Since you went away the days grow long And soon I’ll hear old winter’s song But I miss you most of all my darling When autumn leaves start to fall Johnny Mercer
„Come little leaves”, said the wind one day. „Come over the meadows with me and play. Put on your dresses of red and gold. For summer is gone and the days grow cold.” George Cooper
PROLOOG
Vee teekond algas kusagil sügaval vallseljaku pimeduses. Voolas oma maa-alusest allikast välja niisuguse hooga, et paiskus ülespoole, surudes end meeterhaaval läbi kalju, savi ja moreeni. Vallseljak oli rohkem kui kakssada meetrit kõrge ja inimese abita oleks vool lõpuks kiirust kaotanud. Pöördunud allapoole, leidnud juurte vahel tee nõlvu katvate lehtmetsadeni ja lõpetanud ojana mõnes järskude servadega jäärakus, mis lõikusid läbi vallseljaku külgede. Kuid kahekümnenda sajandi alguses rajati keset vallseljakut kivimurd. Diabaas ja amfiboliit; mustad, tugevad kivimid, mis sobisid hästi hauakivideks.
Aplalt raiuti ja lõhati järjest sügavamale kaljusse kuni selle päevani, mil šaht ristus veevooluga, pakkudes sellele lihtsamat väljapääsu maapinnale. Ja veevool oli tänulik, purskudes välja sellise jõuga, mida mitte keegi ei olnud osanud ette kujutada. Umbes pool aastat hiljem pandi pumbad seisma, masinad viidi minema ja kivimurd jäeti maha.
Tasapisi jäi koht unustusse. Vesi muutis kivimurru sügavaks väikejärveks, mis oli kolmest küljest piiratud tumedate järskude kaljudega ja neljandal pool oli mõnemeetrine pank. Mets neelas juurdepääsutee ja alusmets võttis ala tagasi, kuni alles olid vaid mõned vanad võssakasvanud varemed ja kohe panga kõrval asuv lagendik, kus kivikillud olid kuhjunud nii tihedalt, et neist vähimgi elu läbi ei suutnud murda.
Alles kuuekümnendatel aastatel, kui metsamasinatel tekkis vajadus uute palkteede järele, taasavastati kivimurd. Kuigi sinna oli ligipääs tegelikult keelatud, sai see kaunis, unustatud koht ajapikku selle kandi noorte ujumiskohaks. Hea koht, kus kontrollivaid pilke kartmata takistamatult kokku saada ja teha, mida süda lustib. Selleks ajaks ei mäletanud enam keegi, kui sügav kivimurd on. Mõned kinnitasid, et vesi oli kakskümmend meetrit sügav, teised, et nelikümmend. Mõned väitsid isegi, et kivimurd on põhjatu, kuidas iganes niisugune asi võimalik peaks olema.
Liikus palju kuulujutte selle kohta, mis võis sügavuses peidus olla. Autoromud, röövsaagid, ammu kadunud inimeste säilmed. Lorijutud, mida ei olnud võimalik kontrollida ja mis sedamööda, mitu korda neid edasi räägiti, kasvasid üha kummalisemaks. Kuid oli kaks asja, mille suhtes olid ühel meelel kõik, kes kunagi kivimurru juures olid käinud: see must vesi on nii sügav, et isegi Lõuna-Rootsi südasuvel ei tõusnud seal temperatuur üle kahekümne kraadi. Ja et mõni neist noortest meestest, kes otsustas ronida mööda tagumist kaljuseina, et seal kõige kõrgemalt kaljunukilt alla vette hüpata, kukub varem või hiljem surnuks.
Surnukeha väljatoomiseks veest läks vaja nelja päästjat. Pank oli järsk ja täis teravaid kive, mistõttu oli raske leida jalgealust. Paaril korral komistas mõni mees ja kaotas pidepunkti. Just nagu avaldaks vesi vastupanu ja püüaks surnukeha endas hoida võimalikult kaua.
Kaugemalt vaadates paistis, nagu noormees magaks. Ta lamas selili, silmad suletud ja kahvatu nägu nii rahulik, nagu võiks ta iga hetk ärgata.
Kuid kui laip asetati raske, kõhedust tekitava põntsatusega kanderaamile, kadus pettekujutlus. Noore mehe riietelt ja ta pikkadelt heledatelt juustelt voolas külm vesi, segamini verega ta purunenud kuklast, moodustades kanderaamil roosasid loike, kuni need olid küllalt suured, et jätkata teekonda kõval kiviklibusel maapinnal ja sealt tagasi alla pimedusse.
Vesi voolab alati kõige madalamasse kohta, mõtles politseinik, kes seisis mõne meetri kaugusel. Ta mõtles hetke, kas ei peaks selle tähelepaneku kirja panema. Lehitsema välja märkmiku viimase lehe, kuhu ta sedasorti mõtted kirja pani. Väikesed mõtisklused, millel politseitööga tegelikult mingit pistmist ei olnud, kuid mis tuli siiski üles tähendada, võibolla vastukaaluks kõigele sellele, mida ta kirjutas. Aga ta jäi siiski pidama leheküljele, mille täitmist ta just alustanud oli.
Ta oli mõni minut pärast politseiautost väljumist kõige üles kirja pannud koha, kellaaja ja kuupäeva.
Mörkaby kivimurd, 29. augustil 1990 kl. 5.54.
Selle alla jättis ta ruumi nende nelja noore nimede jaoks, kes tema ees seisid, näod kahvatuhallid, püüdes mitte vaadata kanderaami, kuigi pilk kippus vägisi sinna. Politseinik teadis, kes nad on, mis klassist nad on, kas nad elasid seljakul või all külas, isegi nende vanemate nimesid ja töökohti. Tavaliselt meeldis talle just see oma töö juures siin maakohas. Isiklik kokkupuude, ühtekuuluvus. Kuid sel hommikul tundis politseinik esimest korda elus, et ta tahaks töötada hoopis linnas. Ta pani kirja nimed, iga nimi uuel real.
Alexander Morell
Carina Pedersen
Bruno Sordi
Marie Andersson
Kõik üheksateistkümneaastased, nagu ka noor mees kanderaamil, ja alles juunikuus oli ta näinud neid kõiki viiekesi sõitmas koolilõpu puhuks tellitud veoauto kastis läbi küla. Jõid purgiõlut, puhusid vilepilli, lehvitasid oma valgeid tudengimütse ja karjusid rõõmust ees ootava tuleviku üle.
Simon Vidje nime kirjutas ta viimasena kõige alla ja tõmbas mõlema nime alla kaks musta joont. Ta teadis juba tükk aega, kes on ohver, kuid siiski tegi nime nägemine must valgel olukorra veelgi ebameeldivamaks. Terve Nedanåsi vald teadis, kes Simon Vidje on. Imelaps. Üks miljoni kohta. Keegi, kes pidi vallutama maailma, käima imelistes paikades ja võtma oma koduküla ja kõik selle elanikud reisile kaasa. Kuid tema lugu lõppes hoopis siin, külmas süsimustas vees, kusagil keset tühjust, vaid mõni kilomeeter kodust.
Politseinik kuulis raadiot ragisemas, sellele järgnes järsk tuttav hääl juhistega, millele ta kohe vastas.
„Su isa tuleb kohe, Alex,” lausus ta seejärel ühele noorukile,