juba kõvemini, nagu näeks ta puude vahel varjus midagi, mida ainult üks koer on võimeline mõistma. Arvatavasti jänesed. See loll koer on jäneste järele hull ja võib neid tunde taga ajada, kui tal õnnestub lahti pääseda, ja seda juhtub päris sageli. Terjer on nii hüperaktiivne kui ära hellitatud, ning suhtub Annasse, nagu oleks ta tühi koht, umbes samamoodi nagu Agnes. Kuid ei saa eitada, et Milo armastab Agnest rohkem kui midagi muud. Ja Agnes teda. Mõnikord leiab Anna, et ta on nende suhte peale armukade, mis loomulikult on jabur.
Kõrvaltee lookleb järjest sügavamale metsa, leekiv lehestik kaardub tihedalt nende kohal, ja kuigi Anna oli äsja peaaegu kindel, et nad ongi juba mäeseljaku tipus, tõuseb tee ikka veel.
„Kas sul on ka kõrvades tunda?” küsib ta nii neutraalsel toonil, kui suudab.
„Mm,” pomiseb Agnes, pilku ikka telefoniekraanilt tõstmata.
Umbes viie minuti pärast läbivad nad järsu kurvi ja veerevad piklikule õuele. Lehtmets kaardub mõlemast pikiküljest õue kohale ja puude ladvad on nii tihedad, et nende vahele jääb ainult mõni meeter taevast. Õue vasakpoolses servas on suurte puude ees pikk sara ja eemal, õue lühemas otsas kerkib mööda nõlva ülespoole ilus vana tellishoone. Kohe hoone ette on pargitud tume auto. Kui nad lähemale sõidavad, näeb Anna, et punakaspruuni tellishoone üks ristkülikukujuline osa esimese ja teise korruse vahel on valgeks krohvitud. Maja vasakpoolses otsas seisab aastaarv 1896 ja selle taga ehiskirjas tekst Kaege Issanda mäge. Koht ja maja on kaunimadki kui fotodel, kuid Anna tunneb siiski äkitselt, et on närvis. Kusagil kõhusopis on ennast sisse seadnud ebamäärane rahutus, millele ta tegelikult ei oska või ei julge nime anda.
Kui nad maja ees kiirust vähendavad, läheb Milo häälitsemine üle ülesköetud haukumiseks. Ta kraabib käppadega metsikult autoust, viskub vastu akent umbes nii, nagu tahaks klaasi ära lõhkuda.
„Mis sul viga on, kullake?” Agnes püüab teda enda vastu tõmmata, kuid terjer paneb vastu. Hüppab jälle vastu akent, nüüd juba kuuldava matsuga, jättes klaasile suure ilapleki.
„Jäta järele, Milo!” Agnes püüab koera kaelarihmast kinni haarata. Koer keerleb, uriseb ja näitab hambaid, nii et Agnese mobiil kaob klõbinal istmete vahele.
„Milo, fuu!”
Agnese ärritatud hääletoon mõjub koerale rahustavalt. Ta poeb põrandale ja peidab pea Agnese kaamerakoti taha.
„Milo ei ole mind mitte kunagi varem näksanud,” lausub Agnes ja tal on niisugune hääl, nagu hakkaks ta kohe nutma. „Mitte kunagi!”
„Tahab kindlasti pissile,” ütleb Anna. „Vaata, kuidas ta nüüd häbeneb. Lase ta välja, küll siis näed.” Nii kui autouksed avanevad, kargab väike koer Agnese jalgadest mööda ja kaob otsekui valge jutt puude vahele.
„Milo, Milo, tule siia!” Agnes võtab kaamerakoti kätte ja jookseb koerale järele, nii et kruus pritsib viltutallatud jalanõude ümber. Anna jääb auto juurde seisma. Täna ei ole tal küll tahtmist Milot taga ajada. Pealegi ei ole see, nagu Agnes külmalt tavatseb osutada, tema koer.
Ta kuuleb koera metsas ärevalt haukuvat, seejärel Agnest tema peale röökivat. Anna on vägisi sunnitud kahjurõõmsalt muigama. Loll koer.
Ta vaatab teist autot. Korralikult pestud, uut tüüpi Passat. Pole laste stmeid, pole McDonald’si karpe põrandal ega lastepäraseid päikesekaitseid küljeakendel. Mineraalvee purk istmete vahel pudelihoidjas on ainus viide sellele, et autol on omanik.
Anna sirutab end natuke, hingab paar korda sügavalt sisse. Sügisene õhk on kerge ja selge, lõhnab mulla ja niiskete lehtede järele ja ebamugavustunne kaob ning asendub pingelise ootusega. Nad on nüüd päral. Kohal oma uues kodus. Anna nendib veel kord, et Tabor on vähemalt niisama ilus nagu fotodel, mis vaatamata Agnese halvale tujule ja Milo pagemiskatsele on siiski hea algus kogu sellele … põgenemisele, sosistab Håkan enne, kui naine teda peatada jõuab.
Õu on korralikult rehitsetud ja kiviklibu on laotatud vist hiljaaegu, maja aknad, uksed ja tuulekastid on hiljuti värvitud. Mõned katuseplaadid on heledamad, mis tähendab, et nad on välja vahetatud. Ilusal vanal tellishoonel on kaks ust. Üks suur, mis asub parempoolse otsaseina pool nurgas, sellel on kaks poolt, mis tehniliselt tähendab, et sinna saaks ka sisse sõita. Selle ees on rauast põiktala ja suur tabalukk, mis annab tunnistust sellest, et seda ei kasutata.
Teine uks jääb hoone keskkohast vasakule, vaid paari meetri kaugusele kohast, kus Anna seisab. Uks on roheline ja see asub meetrilaiusel trepikivil, mis on tuhandetest sammudest läikima kulunud. Enne kui Anna jõuab lähemale astuda, avaneb uks ja sellest väljub tema enda vanuses mees.
Mees on umbes meeter kaheksakümmend pikk ja tal on mustade raamidega prillid. Ülemises otsas pintsak ja lips, ülikonnapükste asemel teksad.
„No tere, sina oled kindlasti Anna Vesper,” lausub mees ja sirutab käe. „Lars-Åke Gunnarsson, Gunnarssoni Õigusbüroo. Ütle mulle Lasse, ma olen nii harjunud.”
Anna tunneb ära Gunnarssoni madala hääle eelmisel õhtul peetud telefonikõnest, kuid mehes on siiski midagi, mis päriselt nagu ei klapi. Vist see Ütle-mulle-Lasse äratas Anna kõhkluse.
„Sa ootasid, et ma olen vanem, eks ole? Sa pole esimene. Selle kandi inimesed hakkasid mind mu isaga segamini ajama juba enne, kui sain kolmkümmend. See, et me pidasime oma õigusbürood aastaid üheskoos ja meil oli ühine telefoninumber, ei parandanud sugugi asja.”
Ta naerab. Paistavad hambad, mis juhul kui ta büroo asuks Stockholmis, olnuksid küllap perfektselt sümmeetrilised ja ebaloomulikult portselanvalged, kuid mis tegelikult on ühe viiekümnele läheneva mehe puhul hoopis täiesti normaalsed.
„Praegu mängib isa Mallorcal golfi, aga mina hoian siin poodi lahti.” Ta turtsatab, meelitab Annalt välja vastunaeratuse.
Tegelikult Annale juristid ega advokaadid väga ei meeldi, tal on endagi juristi raske välja kannatada. Kuid selles Ütle-mulle-Lasses on midagi, mis Annale siiski meeldib. Tema blond küljelekammitud tukk, mille värv arvatavasti pole loomulik, meenutades natuke Kalle kaaviari tuubil olevat silti.
Anna vaatab mehe vasakut kätt. Abielusõrmust pole, isegi mitte jälge ega väikest valget jutti sõrmel. Anna tõmbab alateadlikult pöidlaga üle oma vasaku käe neljanda sõrme sisekülje. Kuigi möödas on üle kahe aasta, arvab ta ikka veel tundvat sõrmel väikest vagu.
„Nii tore, et tahate elada siin, mitte külas. Tabor on täiesti eriline koht.”
Ütle-mulle naeratab, viipab käega selja taha maja poole, nagu oleks ta maakler, mitte perejurist.
„Ma ei tea, kas ma juba ütlesin, aga maja ehitati 1896 misjonikirikuks. Üks vana lugu räägib, et misjonipreester ravis maaomaniku haiget last ning sai tänutäheks krundi ja ehitusmaterjali, kuid see võib olla ka niisama jutt. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus käis äratusliikumine kõigest üle ja igas väikseimaski maakolkas tekkisid misjonärikodud. Vallas oli veel kolm tükki, kuid Tabor on ainuke, mis alles on. Kas läheme sisse?”
„Ma pean oma tütre ära ootama. Ta koer jooksis minema.” Anna paneb tähele, et hüüded ja haukumine metsas jätkusid ka sel ajal, kui nad vestlesid. Tegelikult peaks Anna minema ja vaatama, kuidas asjalood on, vähemalt pakkuma oma abi, kuid tegelikult naudib ta seda lühikest puhkust Agnesest ja tema passiivselt agressiivsest käitumisest.
„Me võime seniks minna lihtsalt kööki. Ma jätan välisukse lahti, siis oskab ta ise järele tulla,” teeb Ütle-mulle ettepaneku, nagu oleks ta lugenud Anna mõtteid. Naine kõhkleb veel hetke.
„Nojah,” lausub ta siis ja vastab mehe naeratusele.
Nad lähevad esikusse, kus on mitu madalat ust, ja astuvad vasakul asuvasse kööki. Tabor on kena ka seest. Paksud tellisseinad, laetalad, vanad laudpõrandad ja prossidega aknad. Keset kööki köeb vana puupliit. Ütle-mulle on siin vist olnud juba tükk aega, sest ruum on mõnusalt soe ja lõhnab koduselt, võimendades veelgi rahustavat energiat,