põikpuuga suletud õuepoolse suure ukse juurde. Agnese kaamera ampsab endasse iga üksikasja ja Anna on klammerdunud turvatundesse. Püüab end veenda, et nüüd see tunne enam ei kao.
„Nagu ma meilis kirjutasin, on Tabor üks kõige ahvatlevamaid hooneid terves maakonnas,” lausub Ütle-mulle. „Elisabet Vidje on aastate jooksul saanud sellele majale väga palju pakkumisi, üks Abba liikmetest käis eriti peale. Kuid Elisabet ütles alati ära, vaatamata sellele, kui suurest rahast oli jutt. Eks ole ju, Klein?”
Vanem mees ei vasta. Seisab peaaegu liikumatult trepi kõrval.
Ütle-mulle ja Agnes lähevad edasi saali vasaku otsaseina poole, kus kunagi seisis vist altar, ja Anna hakkab neile järele minema. Klein aga jääb paigale ja paistab, et ta ei taha saalis enam olla. Milo istub ta vasaku põlve juures ja vahib meest ainiti alandliku, imetleva pilguga, mida Anna pole kunagi varem näinud. Klein ei lausu sõnagi, vaevalt liigutabki. Siiski on mehe käitumises midagi, mis äratab Anna politseinikuvaistu. Mees paistab väga pingutavat, et varjata midagi oma liikumatu ilme taga.
„Mis maal see on?” kuuleb Anna Agnest otsaseina ääres küsivat. „Kas see oligi altarimaal?”
„Ei, see seinamaal on tehtud hiljem. Kas Karl-Jo nimi on sulle tuttav?”
„Karl-Johan Vidje?” vastab Agnes ja ta hääl on peaaegu solvunud. „Loomulikult. Me oleme õppinud kõiki suuri kunstnikke. Ma käin kunstikallakuga koolis.” Agnes laseb kaamera alla, heites samal ajal kurja pilgu Anna poole. „Käisin kunstikallakuga koolis, tahan ma öelda.” Agnese mõru toon pühib minema pettekujutluse turvalisusest, asendades selle tavalise näriva ärevusega.
„Tore,” naeratab Ütle-mulle Agnese toonist välja tegemata. „Siis sa tead kindlasti ka seda, et Tabor oli Karl-Jo ateljee, kuni ta jäi nii haigeks, et ei suutnud enam töötada. Trepikäsipuul on praegugi näha ta sõrmejäljed.” Ta viipab käega trepi poole.
„See maal oligi viimane, mille Karl-Jo lõpule viis,” jätkab Ütle-mulle, Agnese kaamera hakkab jälle plõksuma.
„Karl-Jod tabas raske silmahaigus, mille tõttu ta lõpuks peaaegu täiesti pimedaks jäi. Kuid ta keeldus siit välja kolimast, enne kui seinamaal valmis sai, kuigi selleks kulus tal peaaegu kümme aastat.”
Anna astub lähemale. Aeglaselt, peaaegu hardalt. Maal on tohutu, vähemalt kuus meetrit lai ja kolm meetrit kõrge ning katab suurema osa saali otsaseinast. Motiiviks on metsaga ümbritsetud järv. Siledad kaljud ja teravad kivimürakad, mis on ümbritsetud sügisvärvides puudest rahutu taeva taustal. Värvid on tuhmid, veepind peaaegu täiesti tume. Siin-seal paistab valgeid vihmatilku, mis elavdavad musta veepinda, murdes lehestiku ja kaljude peegeldust ja moonutades veepinna kuju. Varjundid muutuvad, kui neid lähedalt vaadata, ja see tekitab peaaegu mulje, et vesi on päris vesi. Anna maalikunstist väga palju ei tea, kuid ta mõistab, et selle mulje tekitamiseks maalil peab olema väga meisterlik. Ta liigub võlutult edasi. Liikumise illusioon kasvab sedamööda, mida lähemale ta astub, ühtlasi kasvab ta rahutus aina tugevamaks. Ta teeb kõik, et seda maha suruda. Ei taha kuulda, mida see talle öelda soovib.
Nõrk heli paneb teda heitma pilgu üle õla. Klein on astunud paar sammu saali sisse. Ta seisab näoga seinamaali poole, sõrmed vaheliti, umbes nagu palves. Lõuad on kokkusurutud, silmad tumedad. Nahk ta laubal ja põskedel on õhuke, luu selle all paistab selgelt välja, täpselt nagu Håkanil ta viimastel elunädalatel.
Kallis Anna, aita mind!
Aita mind!
Ärevus murrab end Anna kaitsemehhanismist läbi, pühib läbi ta teadvuse otsekui sügistuul ja sosistab talle ta enese häälega, et kõik see – kolimine, uus töö, tema ja Agnese uus elu – on kõik üksainus suur viga.
2
28. august 1990
Esimesena olid kohal Bruno ja Alex, täpselt nagu alati. Alex parkis oma musta Ford Escorti keset väikest kruusateed asuva tõkkepuu ette ja nad istusid mõne minuti autos edasi, katuseluuk ja aknad avatud, muusika valjusti mängimas.
Ööd olid küll järjest külmemaks muutunud ja lehestik siin-seal kollakaks värvunud, kuid suvi võttis ette viimase rünnaku. Vallutas endale veel paar päeva, enne kui andis alla vältimatu ees. Mis omakorda tähendas, et nüüd on käes aeg nende igaaastaseks traditsiooniks. Suve viimne ujumine nende salajases ujumiskohas Mörkaby kivimurrus.
Nad olid Simoniga kokku leppinud, et kohtuvad pool kolm tõkkepuu juures, kuid nad teadsid, et Simon jääb hiljaks.
„Kuradi imelik ikka, et Simon jääb hiljaks, ise elab kõige lähemal,” ütles Bruno.
„Tead ju küll, missugune ta on,” pomises Alex.
Bruno isa ütles ikka, et see, kes jääb hiljaks, ei pea lugu teiste inimeste ajast, mistõttu Bruno ise jõudis alati vähemalt viis minutit varem. Sellepärast ärritas teda, et Simon ei pidanud ajast kinni, ja peaaegu sama palju ka see, et ülejäänud kolm nende pundist pidasid seda vist täitsa normaalseks.
Nad panid muusika kõvemaks, ronisid autost välja ja tegid suitsu, ise vastu puutüve kustes. Tegelikult Bruno ega Alex ei suitsetanud, autos olnud suitsupakk kuulus õieti Alexi tüdrukule Carinale, kuid suitsetamine oli nagu mingi rituaal. Midagi, mida tehti koos niisugustel tegevusetutel päevadel nagu täna. Suitsud tehtud ja konid kruusa sisse tambitud, otsustasid nad vastutahtsi, et hakkavad asju tassima, need viissada meetrit, mis jäi tõkkepuust kivimurruni.
Kitsas kruusatee läks ülespoole, asjad olid rasked ja Brunol hakkas päris palav, enne kui nad olid vedanud kõik suure kalju juurde, mis asus kivimurru vasakul küljel ja kus oli nende tavaline laagriplats. Alex seevastu nägi nagu ikka välja nii, nagu oleks end vaevalt pingutanud. Varasematel aastatel oli Bruno Alexit kadestanud. Alexi keha, mis kuuletus ta vähimalegi märguandele, tema enesekindlus, see, kuidas teised inimesed teda vaatasid. Kuid ajapikku oli Bruno olukorraga leppinud. Kõigele vaatamata oli ta Alexi parim sõber, mis tähendas, et natuke Alexi staatusest langes ka tema peale. See tegi Brunost tugeva number kahe nende mitteametlikus pingereas. Vähemalt ta ise vaatas asjale sedasi.
Nad olid just esimese telgi püsti jõudnud panna, kui metsalagendikule ilmus Simoni oranž Crescent.
„Hea ajastus,” pomises Bruno Alexile, kui nad teda nägid. Alex kehitas sõnagi lausumata õlgu.
„Vabandust, ma pidin ühele kutile helistama,” ütles Simon hingetult, kui jõudis kaljul nende juurde, samal ajal kitarri seljast maha heites.
„Kas sa õhtulehe võtsid kaasa?” küsis Bruno hapult. Tema isa kasutas seda fraasi alati, kui keegi jäi kasvõi mõne minuti hiljaks. Tegelikult oli see loll küsimus, kuid Bruno oli end juba üles kütnud ning Simon ei peaks pääsema oma järjekordse hädise vabandusega.
Bruno suureks pahameeleks ignoreeris Simon teda.
„Millal tüdrukud tulevad?”
Alex vaatas telgist välja. „Carina lõpetab kell neli. Marie võtab ta peale ja siis tulevad nad otse, nii et jõuavad siia kõige hiljem pool viis.”
„Hästi. Aga kuidas muidu olukord on, lihtsalt et ma teaks. Kas teie Carinaga olete koos paaritutel või paarisnädalatel? Ma ei suuda seda kunagi meeles pidada …”
Alex vastas irvitusega ja näitas Simonile keskmist sõrme. Bruno püüdis ka vaimukas olla.
„On ikka kuradi töö, pühkida vanurite perset. Kas see Carinale ikka meeldib?”
„Vähemalt on see päris töö.” Alexi hääl kõlas ootamatult ärritunult, seda polnud Bruno sugugi eeldanud.
„Mis siis on, kurat, ma olen ju ka terve suve töötanud,” kaitses ta ennast.
„Oma isa restoranis, jah, see ei tule arvesse,” ütles Alex.
„Tuleb ikka küll, raisk!” ärritus nüüd