Marie Anderssonil on riided märjad, kirjutas ta. Alexander Morelli, Carina Pederseni ja Bruno Sordi riided on kuivad.
Võibolla oli see lihtsalt üks tähtsusetu tähelepanek. Fakt, mille juures puudub igasugune hinnang. Vähemalt saab politseinik nii väita edaspidi, kui see sõnastus juba politseiraportisse satub ja temalt hakatakse pärima, mida nood kirjapandud sõnad tegelikult tähendavad.
Kuid politseinik ei teadnud veel midagi sellest, kui raskeks asi kujuneb. Ta teadis vaid, et ta peab tegema oma tööd. Esitama küsimusi ja vastused oma märkmikku üles kirjutama.
„Mis tegelikult juhtus?” küsis ta nii mahedal toonil, kui vähegi suutis. Mitte keegi neljast noorest ei vastanud. Nende pilgud enam ei tõrkunud ja olid nüüd lõpuks kinnitunud kanderaamile, kus helepunane vesi muudkui voolas Simon Vidje lömastatud peast edasi kõige madalama punkti poole, kaugele alla pimedusse.
1
Sügis 2017
Pikk looklev tõus vallseljakule on järsk, ääristatud uurdeorgude ja kõrgete lehtpuudega. Hõõguvad toonid, mis peegelduvad autovärvil, enne kui sirutuvad üles kõrge taeva poole.
„Rootsi suvi valib suremiseks väga õige viisi,” oli Håkanil kombeks ütelda. „Ikka korralik värviplahvatus enne igavest pimedust, that’s the way to go. Eks ole, Anna?”
Siis hakkas ta „Out of the blue” riffi ümisema ja õhukitarri mängima, kuni Agnes ja Anna naersid kõõksudes. Håkanile sügis meeldis, ta tahtis väljas olla. Telkida, ronida, mägedes matkata. Siis olid nad mõlemad noored, tema ja Håkan, muretud, Agnes oli veel väike, kiikus mehe seljal kandekotis, kerge nagu udusulg. Sellest ajast on möödas viisteist aastat, kuid pilt on selgelt meeles. Ka lauluviis.
It’s better to burn out, than to fade away, laulab Neil Young.
Siiski oli Håkan teinud just seda. Oli aeglaselt kustunud, out of the blue ja into the black, kuni kõik, mis temast Anna peas alles jäi, olid sosinad.
Kallis Anna, aita mind!
Anna paneb kõvemaks raadio, kust tuleb meelelahutusmuusikat, mille valis Agnes, enne kui nagu tavaliselt täielikult telefonile pühendus. Nad on sõitnud kaua, peaaegu seitse tundi. Kuid nende ematütre-vestlus ei ole kestnud kauem kui kümme minutit. Anna hoiab rooli, pilk teele kinnitatud. Ta väldib puid, taevast ja värve, mis lausa lõikavad temasse. Punane, kullakarva ja sinine žiletitera.
Anna vihkab sügist. Vihkab.
Süütelukus kõlgub kimp kolme võtmega. Esimene on Äppelvikeni villa oma, mis ei ole enam nende kodu. Teine on Håkani korteri tagavaravõti, mille oleks tegelikult pidanud tagastama juba talvel, kui oksjoniettevõte oli sealsed nukrad väiksed toad tühjendanud. Võti number kolm on Anna kabineti võti Stockholmi läänipolitseis. Ta teab, et oleks pidanud üleeile selle koos kiipkaardiga ära andma, kuid jättis selle siiski oma võtmekimpu.
Sest kui sa võtmekimbu lahti teed ja hakkad võtmeid ära võtma, siis pead lõpuni minema, sosistab Håkan. Pead ära võtma kõik. Mitte ainult võtmed, vaid ka lukud, uksed, toad, mälestused.
Anna käsutab ta pominal vait.
Loodus üleval vallseljakul on täiesti teistsugune kui all. Avar maastik on asendunud lehtmetsa ja väikeste künklike aasadega, mis on piiratud massiivsete kiviaedadega. Valged lehmad vahivad neid, kui nad mööda sõidavad. Vist saavad isegi aru, et nad on võõrad. Seljakuharjal kulgeval maanteel on muidugi ka keskjoon, kuid tee on nii kitsas ja looklev, et Anna aeglustab automaatselt, kui mõni auto vastu tuleb. Kui nad ristmikule lähenevad, hakkab mobiili GPS kõhklema. Anna mõistab, miks. Väikese kõrvaltee servas kasvav taimestik on hiljaaegu eest ära lükatud ja seda kattev kruus on tumepruun ja värske. Metallsilt kirjaga „Tabor” seevastu on vana, näeb peaagu kortsus välja, umbes nagu oleks keegi paberi ära kortsutanud ja siis püüdnud selle jälle tasaseks siluda.
Agnesel on süles Milo ja kui maantee tahavaatepeeglist kaob, paneb valge terjer käpad vastu ust ja surub koonu vastu küljeakent. Saba vehib innukalt, nagu tunneks koer ümbruse ära, mis siiski on võimatu, kuna tema käpp ei ole Skåne pinnal varem tatsunud. Agnes vahib ikka veel alla, pöidlad üle telefoniekraani libisemas.
Anna vaatab kella. Põgenemisauto on neist tubli tunni jagu maas. Kolimisauto, parandab ta ennast vähemalt viiendat korda. Käib kolimine, mitte midagi muud.
Muidugi, irvitab Håkan ta ajus. Keda sa enda arvates petad?
Anna paneb raadio veel kõvemaks, et Håkani häält vaigistada. Ta tunneb muusikapala ära, üks vähestest uutest lugudest, mis talle tegelikult meeldib.
„See on hea! Zara Lah-hrsson,” lausub ta, rohkem selleks, et lõhkuda vaikust, ja astub kohe lõksu. See nimi takerdub kergesse hingeldamisse ja Agnes laseb kuuldavale poolenisti ohke ja poolenisti nohina, ise pilku tõstmata. Ta kuueteistaastasel tütrel on palju erinevaid viise, kuidas ema karistada. Värvida oma ilusad juuksed punakasroosaks, panna rõngas ninasõõrmesse või kohe viis tükki paremasse kõrva. Auklikud teksad, tume meik, militaarstiilis jakk, viltutallatud Converse’id, kogu see mässajavorm, mis on minema pühkinud peaaegu kõik jäljed sellest Agnesest, kes tüdruk kunagi oli. Rääkimata kirglikust vasakpoolsusest, ultrafeminismist ja rinnamärgist kirjaga „All Cops are Bastards” või kõigist teistest salakavalatest maamiinidest, millest Anna on sunnitud mööda navigeerima, et iga nende vestlus plahvatusega ei lõppeks. Siiski ei ole ükski neist karistusmeetoditest kaugeltki nii tõhus kui see, mida ta tütar kasutab just praegu. Vaikus.
Tavaliselt avavad inimesed ennast Annale. Håkan ütles ikka, et temast kiirgub midagi. Tegelikult tuleneb see tema kokutamisest. Ta teab, et kogelemine on vaevumärgatav, mõne hääliku teatav takerdumine, mida vahel on võimalik ette näha ja vahel mitte. Fakt on see, et tema jaoks ei olnud kogelemine mingi probleem enne, kui vanemad ta kunagi põhikooli ajal logopeedi juurde saatsid. Tulemuseks oli see, et ta hakkas vältima kõnelemist ja keskendus kuulamisele. Enamik inimesi kuulab ainult poole kõrvaga, nad istuvad ja mõtlevad, mida nad järgmisena ütlema peavad, mistõttu nad ei pane tähele, mida tegelikult räägitakse. Mitte ainult sõnu kui niisuguseid ja häälevarjundeid, vaid ka kõiki tahtmatuid väikesi signaale, mida inimesed pidevalt välja saadavad. Pealiigutusi, žeste, grimasse, pause. Märke, mis mõnikord käivad risti vastu sellele, mida öeldakse. Just nii saigi ta juba varakult aru, et ta vanemad lähevad lahku. Ja et Håkan teda petab.
Seevastu Agnese vaikimine teeb ta teadlikuks igast sõnast, igast silbist, mis üle ta huulte tuleb ja mis kuidagimoodi viivad selle tunde edasi tema kõnekeskusesse. Sellest saab elektriline kommunikatsioonihäire aju ja suu vahel, mis jätab Annast ebakindla mulje, ja seda ta vihkab, kuna kogelemisel ei ole tegelikult mitte kõige vähematki tegemist ebakindlusega.
Hinga, hinga …
Ta vaatab ennast tahavaatepeeglist, paneb tähele, et on surunud lõualuud kokku just niimoodi, nagu ta ei tahaks. Tumedad juuksed ja silmad, mis ta on pärinud oma isalt, ka oma natuke nurgelise nina, kuid just see kibestunud ilme on kindlasti emalt. Ta raputab pead, et peletada see ilme minema, öeldes endale samal ajal, et ta teeb õigesti, kui järgib koolipsühholoogi soovitust näidata üles kannatlikkust ja vältida kokkupõrkeid, mida psühholoogil on muidugi väga kerge öelda, kuna kohtub Agnesega ainult üks kord nädalas ega pea temaga koos elama.
Hinga …
Mets kruusatee kõrval aina tiheneb ning Milo surub ennast endiselt erutatult häälitsedes küljeakna vastu. Koer on tüüpiline Håkani mõttesähvatus. Lihtsalt ilmub Agnese neljateistkümnendal sünnipäeval meie poole, krants süles. Nad olid teineteisele lubanud, et ei tekita stereotüüpe. Et hoiavad ühist joont ega võta pärast lahutust nii-öelda hea ja halva politseiniku rolle. Kuid siiski just nii läks.
Håkan omandas peaosa toreda, armastatud isana, kuna Anna, ise täpselt teadmata, kuidas see juhtus, sai klišeeliku tüütu ja ebasõbraliku ema kõrvalosa, kes aina tänitas