„Mis head ma sulle siis nii väga tegin?” naeratas Aljoša talle liigutatult vastuseks, kummardudes tema poole ja võttes hellalt tema käed. „Ulatasin sibula, üheainsa hästi väikese sibula, ja ainult, ja ainult!…”
Ja nende sõnadega puhkes ta ise nutma. Sel hetkel kostis vöörusest müra, keegi tuli eestuppa; Grušenka kargas püsti nagu kohutavas ehmatuses. Fenja tormas suure lärmiga sisse.
„Proua, kullake, proua, kuller jõudis kohale!” hüüdis ta rõõmsasti ja hingeldades. „Teile on Mokrojest tarantass järele tulnud, postipoiss Timofei, troikaga, kohe rakendatakse uued hobused ette… Kiri, kiri, proua, palun, siin on kiri!”
Kiri oli Fenja käes, ja ta vehkis sellega õhus kogu aja, kuni rääkis. Grušenka haaras talt kirja ja läks sellega küünla juurde. See oli vaid lühisõnum, mõni rida, ta luges selle ühe hetkega läbi.
„Ja kutsubki!” karjatas Grušenka, üleni kahvatu, nägu virilas naeratuses moondunud. „Vilistab! Et rooma, kutsa!”
Kuid ainul ühe hetke seisis Grušenka otsekui kõheldes: äkitselt lahvatas veri talle pähe ja pani tal põsed lõkendama.
„Ma lähen!” hüüdis ta. „Viis aastat minu elust! Hüvasti! Jää hüvasti, Aljoša, mu saatus on otsustatud… Minge, minge, minge nüüd kõik mu juurest minema, et ma teid enam ei näeks!… Grušenka lendab uude ellu… Ära mõtle ka sina, Rakitka, minust halvasti! Võib-olla lähen ma surma! Oeh! Nagu purjus oleksin!”
Ta jättis nad sinnapaika ja jooksis oma magamistuppa.
„Noh, nüüd ei ole tal enam mahti meiega õiendada!” porises Rakitin. „Lähme, muidu hakkab see naiste kisa viimaks veel uuesti peale, see nutune karjumine tüütas mu juba ära…”
Aljoša laskis end masinlikult toast välja viia. Õuel seisis tarantass, hobuseid rakendati lahti, askeldus käis laterna valgel. Avatud väravast toodi parajasti sisse värskeid troikahobuseid. Kuid vaevalt olid Aljoša ja Rakitin välistrepist alla astunud, kui Grušenka magamistoa aken löödi pärani ja tema kõlav hääl hüüdis Aljošale järele:
„Aljošetška, vii veli Mitenkale terviseid ja ütle talle, et ärgu mõelgu minust, nurjatust, pahasti! Ja veel ütle talle edasi minu sõnad: „Grušenka sai lurjusele, ja mitte sulle, aadlimehele!” Ja veel ütle seda, et Grušenka armastas teda ühe tunnikese, kõigest tunnikese, – nii et pidagu siitsaadik seda ühte tunnikest eluaeg meeles, ütle talle, et see on Grušenka käsk eluksajaks!…”
Tema hääl uppus lõpuks nuuksetesse. Aken kolksatas kinni.
„Hm, hm!” ilkus Rakitin naerda. „Ise võttis vend Mitjal hinge välja, ja nüüd käsib veel eluaeg meeles pidada. Sihuke lihahimu!”
Aljoša ei vastanud, ta poleks nagu kuulnudki: ta astus Rakitini kõrval kiiret sammu, otsekui oleks tal kohutav rutt; ta liikus nagu unes, käis nagu masin. Rakitinit torkas äkitselt miski, just nagu oleks puudutatud värsket haava sõrmedega. Ta polnud äsja küll sugugi seda oodanud, kui ta Grušenka ja Aljoša kokku viis; juhtunud oli midagi sootuks muud, mitte aga see, mida tema nii väga oli tahtnud.
„Too mees on poolakas, too tema ohvitser,” hakkas ta end talitsedes uuesti rääkima, „ja ta ei olegi praegu enam ohvitser, vaid teenis kuskil Siberis tolliametnikuna, kuskil Hiina piiril, nii et on lihtsalt mingi armetu poolakaniru. Räägitakse, et ta olevat koha kaotanud. Küllap kuulis kuskilt, et Grušenkal on kapitali siginenud, ja tuli tagasi – see ongi kogu see ime!”
Aljoša ei teinud jälle kuulmagi. Rakitini kannatus katkes.
„Kas arvad, et nüüd pöörasid patuse ümber?” naeris ta Aljošale õelalt. „Et juhatasid hoora õigele teele? Ajasid seitse kuradit välja? Näed siis nüüd, kus need imed, mida me ennest ootasime, lõpuks sündisid!”
„Jäta järele, Rakitin!” vastas Aljoša hingevaluga.
„Kas sa „põlgad” mind nüüd nende kahekümne viie rubla pärast? Et, näe, müüsin tõelise sõbra maha! Sa ei ole ju Kristus, ja mina ei ole Juudas.”
„Oh, Rakitin, usu, seda ei olnud mul küll enam meeleski,” hüüatas Aljoša, „ise sa tuletasid praegu meelde…”
Kuid Rakitin oli nüüd juba lõplikult välja vihastatud.
„Võtku teid kurat kõige täiega!” kähvas ta. „Mille kuradi pärast ma üldse sinuga jahmerdan! Ma ei taha sinust siitsaadik enam midagi teada. Mine üksi, näe, sinu tee läheb sealt!”
Ja ta keeras järsult teise tänavasse, jättes Aljoša pimedusse üksi. Aljoša ruttas linnast välja ning läks üle lageda otse kloostri poole.
IV
Kloostrikorra kohta oli aeg juba väga hiline, kui Aljoša eraklasse jõudis; väravavaht laskis ta teistkaudu sisse. Kell lõi juba üheksa – see oli pärast kõikidele nii ärevat päeva üldine puhkuse ja rahu tund. Aljoša tegi arglikult ukse lahti ja astus eraku kambrisse, kus seisis lahkunu puusärk. Peale isa Paissi, kes luges puusärgi juures üksi evangeeliumi, ja noorukese kloostriteenija Porfiri, kes oli eileöisest jutuajamisest ning tänastest sekeldustest väsinud ning magas teises ruumis põrandal oma sügavat noore inimese und, ei olnud kongis kedagi. Isa Paissi, kes küll kuulis, et Aljoša sisse tuli, ei tõstnud pilkugi tema poole. Aljoša pöördus ukse juurest paremat kätt nurka, laskus põlvili ja hakkas palvetama. Tema hing voolas üle, ent see oli kuidagi ähmane, nii et ükski aisting ei tõusnud teiste seast esile ega andnud liialt tunda, vaid vastupidi, üks surus teise kõrvale omamoodi vaikses, ühetasases ringlemises. Kuid südames oli mingi magus tunne, ja kummaline küll, see ei üllatanudki Aljošat. Ta nägi nüüd uuesti seda puusärki, seda üleni kinni kaetud kallist surnukeha enese ees, kuid niisugust nutma ajavat, valusat ja piinarikast haledust nagu ennest, hommikul, ta hinges enam ei olnud. Ta langes nüüd sisse tulles puusärgi juures maha nagu pühaduse ees, kuid tema peas ja südames säras rõõm, selge rõõm. Kambri üks aken oli lahti, õhk oli värske ja jahe; järelikult siis, käis Aljošal peast läbi, järelikult oli laibalehk veelgi tugevamaks läinud, et aken oli otsustatud lahti teha. Kuid ka mõte laibalehale, mis oli talle ennest tundunud nii kohutav ja vääritu, ei kutsunud nüüd enam esile sellist hingevalu ja nördimust nagu päeval. Ta alustas vaikset palvet, kuid tundis peagi, et palvetab peaaegu masinlikult. Mõttekatkeid vilksatas hingest läbi, neid süttis nagu tähti ja kustus samas, asendudes teistega, kuid see-eest valitses hinges miski, mis oli terviklik, kindel ja lohutav, ta tundis seda. Vahel alustas ta uuesti kirglikku palvet, tal oli säärane tahtmine tänada ja armastada… Ent kui ta oli alustanud, läks mõte äkitselt üle millelegi muule ja ta unustas nii palve kui ka mõtte, mis oli vahele tulnud. Ta jäi kuulama, mida isa Paissi loeb, kuid oli väga väsinud ja jäi vähehaaval tukkuma…
„Ja kolmandal päeval olid pulmad Kaanas Galileamaal,” luges isa Paissi, „ja Jeesuse ema oli seal. Ja ka Jeesus ja tema jüngrid olid kutsutud pulma.”
Pulmad? Mis… pulmad… Aljoša peas oleks nagu tuulekeeris ringi kihutanud. Grušenkal on samuti õnn käes… ta sõitis pidutsema… Ei, nuga ta kaasa ei võtnud, ei võtnud ta nuga… See oli vaid „hale” sõna… Nojah… haledad sõnad peab andeks andma, seda kindlasti. Haledad sõnad lahutavad meelt… nendeta oleks inimese hingevalu liiga ränk. Rakitin kadus põiktänavasse. Niikaua kui Rakitin oma solvumisi meeles peab, kaob ta ikka põiktänavasse… Ja tee… tee on suur, sirge, valge, nagu kristallist, ja seal lõpus on päike… mis?… mida nüüd loetakse?
„Ja kui tuli puudus viinast, ütles Jeesuse ema temale: „Neil ei ole viina!”…”
Oh, mul jäi siin midagi vahele, kuigi ma ei tahtnud midagi vahele jätta, mulle meeldib see koht: Kaana pulm, esimene ime… Jaa, see ime, see armas ime! Kristus ei külastanud oma esimese imeteo korral ju inimesi nende kurbuses, vaid rõõmus, ta aitas kaasa nende rõõmule…