ka kordagi temaga rääkinud. Kuid temas oli millegipärast, ja juba ammugi, juurdunud veendumus, et see vana võrgutaja, kes nüüd niikuinii juba hinge vaakus, ei hakka praegusel hetkel võib-olla üldse vastu tõrkuma, kui Grušenka korraldab oma elu kuidagi ausalt ja abiellub „korraliku mehega”. Ja vähe sellest, et ta vastu ei tõrgu: ta soovib seda ka ise ja aitab sellele kaasa, niipea kui sobiv juhus ette satub. Kas mõnest kuuldusest või Grušenka suust langenud sõnast oli Mitja ühtlasi jõudnud järeldusele, et vanamees eelistaks Fjodor Pavlovitšile võib-olla siiski teda. Niisuguse abiga arvestamine ja kavatsus võtta oma pruut vastu nii-öelda otse tema eestkostja käte vahelt võib ehk paljude meie lugejate meelest näidata Dmitri Fjodorovitši liiga jämedakoelisena ja autuna. Ma võin öelda vaid seda, et Grušenka minevik oli Mitja kujutluses juba lõplikult möödas. Ta vaatas sellele minevikule lõputu kaastundega ja leidis kõige oma leegitseva kire juures, et kui juba Grušenka ütleb talle, et armastab teda ja tuleb talle naiseks, siis sellestsamast hetkest ongi ta täiesti uus Grušenka ning koos temaga ka ta ise täiesti uus Dmitri Fjodorovitš, juba pahedeta, ainult voorustega: nad mõlemad annavad teineteisele andeks ja alustavad oma elu juba sootuks uut moodi. Mis aga puutub Kuzma Samsonovisse, siis teda pidas Mitja selles Grušenka endises, nüüd kadunud minevikus tema elu saatuslikuks meheks, keda Grušenka polnud siiski kunagi armastanud ja kes oli, peaasi, juba samuti „minevik”, oli möödas, nii et teda õieti ei olnudki enam üldse. Liiatigi ei suutnud Mitja teda praegu meheks pidadagi, sest kõik linnas teadsid, et ta on vaid haige inimvare, kellel olid Grušenkaga säilinud veel vaid nii-öelda isalikud suhted, see tähendab hoopis teistel alustel kui varem, ja et see oli juba ammu nõnda, juba peaaegu aastapäevad. Igal juhul oli siin Mitja poolt ka palju lihtsameelsust, sest kõigi oma pahede kõrval oli ta väga lihtsameelne mees. Sellesama lihtsameelsuse tõttu oli ta muide tõsiselt veendunud, et vana Kuzma, kes asutas teise ilma minema, kahetseb siiralt oma kokkuelamist Grušaga minevikus ja et Grušenkal ei ole praegu andunumat kaitsjat ja sõpra kui see nüüd juba kahjutu vanamees.
Järgmisel päeval pärast oma jutuajamist Aljošaga lageda taeva all ning seejärel peaaegu täiesti unetut ööd tuli Mitja kella kümne paiku ennelõunal Samsonovi majja ja käskis endast teatada. See maja oli vana, sünge, väga suur, kahekorruseline ning abihoonete ja hoovimajaga. Allkorrusel elasid Samsonovi kaks abielus poega oma perekondadega, raugastunud õde ja üks vallaline tütar. Hoovimajas asusid tema kaks äriteenijat, ühel neist oli samuti suur perekond. Nii lapsed kui äriteenijad elasid pead-jalad koos oma ruumides, kuid maja ülakorrust kasutas vanamees üksi ega lubanud sinna elama tütartki, kes tema eest hoolitses ja pidi nii kokkulepitud kellaaegadel kui ka kokkuleppimata kutsumiste peale iga kord alt üles isa juurde jooksma, kuigi see tal hinge mattis. Ülakorrus koosnes uhketest tubadest, mis olid sisustatud vanaaegsete kaupmehemajade kombel: seinte ääres pikk igav rida kohmakaid mahagontoole, laes katetega kristallkroonlühtrid, akende vahel seintel sünged peeglid. Kõik need toad seisid täiesti tühjalt, neis ei elatud, sest haige vanamees konutas vaid ühes ruumis, pisikeses magamistoas maja kaugemas otsas, kus teda ümmardas vanaeidest teenijanna, kel oli alati rätik peas, ja teenis „poiss”, kes magas esikus pikal kirstul. Paistes jalgadega vanamehest ei olnud enam kuigivõrd kõndijat ja ta tõusis oma nahktugitoolist vaid harva ning siis talutas vanaeit teda käe alt toetades paar korda üle toa edasi-tagasi. Vanamees oli karm ja napisõnaline koguni selle vanaeidega. Kui talle „kapteni” tulekust teatati, käskis ta silmapilk tollele ära öelda. Kuid Mitja jäi oma tahtmise juurde ja laskis endast veel kord teatada. Kuzma Kuzmitš uuris teenripoisilt üksikasjalikult järele, mismoodi mees välja näeb või kas ta viimati purjus ei ole. Ega ta mürgelda? Vastus oli, et mees on „kaine, aga ei taha ää minna”. Vanamees käskis talle uuesti ära öelda. Siis kirjutas Mitja, kes oli seda kõike ette näinud ja nimme selleks puhuks kaasa võtnud paberi ning pliiatsi, paberile selgete tähtedega ühe rea: „Väga tarvilises asjas, mis puudutab ligidalt Agrafena Aleksandrovnat” ja saatis selle vanamehele. Vanamees mõtles natuke ja käskis siis teenripoisil juhatada külaline saali, vanaeide saatis ta allkorrusele viima nooremale pojale käsku tulla silmapilk üles tema juurde. See noorem poeg, ligikaudu kaksteist verssokit üle kahe arssina ja mõõtmatu jõuga mees, kes ajas habet ning kandis saksapärast riietust (Samsonov ise pooldas kaftanit ja habet), tuli viivitamata ja sõnagi ütlemata üles. Nad kõik värisesid isa ees. Ei saa öelda, et isa oleks kutsunud noormehe hirmust kapteni ees, sest loomult polnud ta argade killast, kuid seda oli vaja igaks juhuks, rohkem nagu selleks, et oleks tunnistaja. Saadetuna pojast, kes teda käe alt hoides toetas, ja teenripoisist, purjetas ta lõpuks saali. Võib arvata, et teda valdas ka üsna suur uudishimu. Saal, kus Mitja ootas, oli suur, sünge ja hinge surmani masendav ruum läbi kahe korruse, vääriga, marmorit imiteerivate seinte ja kolme suure, katetes kristallkroonlühtriga. Mitja istus eesukse kõrval toolil ja ootas närvilise kannatamatusega oma saatust. Kui vanamees vastasuksel, umbes kümne sülla kaugusel tema toolist, nähtavale ilmus, kargas ta püsti ning läks sõjaväelase kindlate arssinapikkuste sammudega talle vastu. Riides oli Mitja viisakalt: seljas kinninööbitud saterkuub, näpus ümmargune kõvakübar, mustad kindad käes, täpselt nagu kolm päeva tagasi kloostris vagamehe juures perekondlikul kokkusaamisel Fjodor Pavlovitši ja vendadega. Vanamees ootas teda väärikalt ja rangelt, püstijalu, ja Mitja tundis silmapilk, et senikaua kui tema lähenes, vaatas ootaja ta täpselt üle. Mitjat rabas ka Kuzma Kuzmitši nägu, mis oli viimasel ajal erakodselt tursunud: alumine, juba niigi paks huul paistis nüüd nagu mingi ripendav latakas. Väärikalt ja sõnatult kummardas ta külalisele ning osutas tugitoolile diivani juures, ise aga sättis ennast pikkamisi, poja käele toetudes ja vaevaliselt ägisedes istuma diivanile Mitja vastas, nii et viimane tundis tema valulist pingutust nähes kohe südames kahetsust ja piinlikkust oma praeguse tühisuse pärast nii väärika isiku ees, keda ta oli võtnud häirida.
„Mida te minult soovite, mu härra?” lausus lõpuks vanamees, kui oli ennast istuma saanud, aeglaselt, sõnahaaval ja rangelt, kuid viisakalt.
Mitja võpatas, tõusis juba püsti, kuid istus uuesti. Ja samal hetkel hakkas ta valjusti, kiiresti, närviliselt rääkima, žestide saatel ja lausa ekstaatiliselt. Oli näha, et mees on jõudnud viimse piirini, on kadunud mees ja otsib viimset väljapääsu, ning kui ei õnnestu leida, kaob kas või silmapilk märga hauda. Küllap mõistis vana Samsonov seda kõike üheainsa hetkega, kuid tema nägu jäi muutumatuks ja külmaks nagu puukujul.
„Aulisim Kuzma Kuzmitš on arvatavasti juba rohkem kui ühe korra kuulnud minu vastasseisudest mu isa Fjodor Pavlovitš Karamazoviga, kes on mind paljaks röövinud, võtnud mult minu lihase ema pärandi… sest kogu linn kajab juba sellest… seepärast, et siin pasundavad kõik kõigest, millest poleks tarvis… Ja peale selle võis see teatavaks saada ka Grušenkalt… palun vabandust: Agrafena Aleksandrovnalt… minu poolt väga lugupeetud ja kõrgesti austatud Agrafena Aleksandrovnalt…” – nõnda oli Mitja alustanud ja juba esimeste sõnade juures järjega segi läinud. Kuid me ei too siin ära kogu tema kõnet sõna-sõnalt, vaid esitame üksnes kokkuvõtte. Asjalugu olevat järgmine, et tema, Mitja, oli juba kolm kuud tagasi pidanud nimelt (ta ütles „nimelt”, selle asemel et öelda „nimme”) nõu kubermangulinna advokaadiga, „kuulsa advokaadiga, Kuzma Kuzmitš, see tähendab Pavel Pavlovitš Korneplodoviga, kellest te olete arvatavasti kuulnud. Kõrgelaubaline, peaaegu riigimehe mõistusega mees… ta tunneb teid… ütles kõigiti tunnustavaid sõnu…” – juba teist korda kaotas Mitja järje käest. Kuid järje kaotamine ei peatanud teda, ta hüppas neist kohtadest kähku üle ning kihutas aina edasi. Noh, ja seesama Korneplodov olevat Mitjat põhjalikult küsitlenud ning läbi vaadanud dokumendid, mis Mitjal talle ette tuua olid (dokumentide asjus väljendus ta ebamääraselt ning ruttas sellest kohast eriti kähku üle), ning avaldanud, et Tšermašnja küla peale, mis oleks õiguse järgi pidanud ema pärandina kuuluma temale, Mitjale, olevat tõesti võimalik esitada hagi ja rabada sellega vana nadikaela… „sest et kõik uksed ei ole ometi kinni, õigus teab, kust läbi saab”. Ühesõnaga, olevat lootust saada Fjodor Pavlovitšilt juurdemaksu umbes kuus tuhat või koguni seitse, kuna Tšermašnja väärtus on vähemalt kakskümmend viis tuhat, see tähendab kindlasti kakskümmend kaheksa, „kolmkümmend, kolmkümmend, Kuzma Kuzmitš, kuid mina, kujutage ette, ei ole sellelt julmalt mehelt veel täit seitsetteistkümmendki välja võtnud!… Nojah, aga eks mina, Mitja, jätnud ju toona kõik pooleli, sest ma ei ole nende õigusasjade peale nii hakkaja,