Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski

saada kolme tuhande asemel kuus või seitse… Peaasi, et saaks aga asja lõpule viia, kas või kohe täna. Ma teen teile notari juures kõik korda, või kuidas see käib… Ühesõnaga, ma olen valmis tegema kõik, andma kõik dokumendid, mida te nõuate, kirjutama kõigele alla… ja me teeksime selle paberi otsekohe, ja kui võimalik oleks, kui vaid võimalik oleks, siis kohe täna ennelõunal… Teie annaksite minule need kolm tuhat kätte… sest missugune kapitalist siin linnas teie vastu saaks… ja sellega päästaksite mind… ühesõnaga, te päästaksite minu vaese pea ülimalt õilsaks ürituseks, kõige üllamaks asjaks üldse, võiks öelda… sest minus elavad üllaimad tunded ühe teatud daami vastu, keda teie liigagi hästi tunnete ja kelle eest isalikult hoolt kannate. Ma ei oleks teie juurde tulnudki, kui see hool poleks isalik. Ja kui soovite, palun väga, siin on kolm tegelast peadpidi kokku põrganud, sest saatus – see on õudus, Kuzma Kuzmitš! Realism, Kuzma Kuzmitš, realism! Ja kuna teie olete juba ammu mängust väljas, jääb vaid kaks tegelast, nagu ma olen juba öelnud, mis on võib-olla kohmakas, kuid ma ei ole literaat. See tähendab, et üks neist tegelastest olen mina, teine aga – see jõletis. Niisiis, valige: kas mina või see jõletis? Nüüd on kõik teie kätes – kolm saatust, liisk kahe peale… Vabandage, ma läksin omadega segi, kuid te saate aru… ma näen teie aulikest silmadest, et te saite aru… Ja kui te aru ei saanud, kaon juba täna märga hauda, punkt!”