tõusis tugitoolist püsti. Seinakell lõi üheksa. Laual valitses laitmatu kord nagu alati. Vasakpoolses virnas lebasid parasjagu aktuaalsete asjade toimikud, keskel detektiivi tihedasti täis kirjutatud kalender ja paremal pool kõrvale lükatud kirjutusmasin. Kalendri ees juugendlik pronksist tindipott, selle ees sulepea, väikses karbis aga kirjasuled. Gellért ütles sageli, et kirjutusmasinaga ta veel kuidagimoodi harjus, aga täitesulepeaga ei suuda küll enam sõbruneda.
Gordonil sellist muret ei olnud, ta pidas kirjutussulge ajast mahajäänud ja iganenud leiutiseks. Gordon asetas märkmiku lauanurgale ja tahtis just hakata paari küsimust kirja panema, kui ajas end äkitselt sirgu. Sama hästi võiks ta ju ometi laua taha istuda, ta oli seda Gellértit oodates varemgi teinud. Ümber laua läinud, istus ta toolile, mida asjata lauale lähemale proovis tõmmata, see ei õnnestunud. Tool jäi millegi taha kinni. Gordon vaatas paremale ja nägi, et tool oli takerdunud lahtitõmmatud sahtli külge. Ta vangutas pead. Sellist asja polnud veel kunagi juhtunud. Tal oli Gellértiga viimase viie aasta jooksul tõesti tihedalt läbikäimist olnud, ent sellist asja polnud küll veel kunagi ette tulnud, et ta sahtli lahti oleks jätnud. Veelgi enam, Gellért pani selle alati suure hoolega lukku, võtme aga peitis vestitaskusse. Gordon istus ja vaatas lahtitõmmatud sahtlit. Ta nihutas end toolil natuke ettepoole ja nägi sahtlipõhjas mappi, ilma ühegi tähiseta, täiesti tavalist kontorimappi, pealkirjarida esikaanel tühi. All servas paistis aga ühe foto nurk.
Gordon istus vaikides, liikumatult. Ta vaatas sahtlit, sahtlis olevat mappi ja foto nurka. Süütas siis sigareti. Viskas tiku tuhatoosi, puhus suitsu välja ja takseeris ainiti sahtlit. Ta toetas sigareti marmorist tuhatoosi servale, sirutas käe ja tõmbas sahtlit natuke väljapoole, just nii palju, et mapi kaant kergitada.
Ta võttis sigareti kätte. Tõmbas sügava mahvi, tõstis siis mapi sahtlist välja, asetas enda ette ja tegi lahti. Ta nägi õigesti. Selles ei olnud midagi peale kahe foto. Pealmine kujutas üht noort tüdrukut. Too seisis draperiiga kaetud laua ääres raske eesriide taustal. Tema näoilme oli ühtaegu nii kurb kui ka väljakutsuv. „Ma ju meeldin sulle?“ küsis tüdruku nägu. „Ma tean, et meeldin sulle, ma meeldin kõigile.“
Gordon kummardus ettepoole. Tüdruk ei kandnud midagi peale naeratuse. Ta seisis riivatult, heledates silmades iharus ja kurbus, reied sihvakad, ümarad rinnad keskmisest täidlasemad, puusad kitsad, kergelt lokkis tumedad juuksed õlgadel. Gordon uuris tüdruku silmi. Ta sai aru, et neis pole mitte õrritus, vaid trots. Veatu keha, noor ja prink. Või siiski mitte päris veatu. Ta tõstis foto silmade ette, hoidis seda lambivalguse all ja vaatas hoolikalt vasakut käsivart. Paar sentimeetrit küünarnukist allpool oli sünnimärk. Vaevu suurem kui kahepengöne münt.
Gordon pani ühe foto kõrvale ja võttis siis teise. Ka see oli tehtud ateljees, kuigi täiesti teistsugustes oludes. Portreelt vaatas vastu sama tüdruk. Juuksed olid üles sätitud, nägu tõsine, sel polnud jälgegi trotsist, pigem oli see kurb. Korrapärased näojooned, jõulised kulmud, heledad silmad. Ta ei pidanud teist fotot vaatamagi, et teada: see on sama tüdruk.
Gordon võttis fotod, pani need mappi tagasi, pistis mapi sahtlisse, tõusis püsti, kohendas tooli ja astus akna juurde. Vaatas linna ja siis kella.
Ta valmistus just minema, kui uks avanes. Gellért astus hoogsalt sisse. Tema sünge nägu tundus veel süngem kui tavaliselt. Pintsak oli kortsunud, tumedad rõngad silmade all jäid enamvähem prillide varju. Kiitsaka keha iga liigutus reetis väsimust. Gordon pöördus, et teda tervitada, kuid detektiiv tõstis käe.
„Ärge öelge midagi,“ vabandas ta. „Ma tean, et meil oli täna õhtuks kokku lepitud, aga politseiülem Ferenczy lasi meid kokku kutsuda.“„Homme hommikul saabub rong peaministri surnukehaga Idavaksalisse,“ noogutas Gordon.
„Mis seal ikka, me olime sellega arvestanud, et ta sureb, eriti pärast seda, kui Darányi asjaajamise enda kätte võttis. Ma oleksin võinud kihla vedada, et ta astub tagasi, aga tegelikult – ükskõik.“
„Ükskõik,“ ütles Gordon.
„Kuigi meil oli plaan peaministri matusteks valmis, on meil ikkagi kohutavalt palju tegemist,“ selgitas Gellért. „Politseiülem määras kõik detektiivid, politseinikud ja kordnikud teenistusse, et matuserongkäiku Idavaksalist parlamendihooneni piisavalt turvata.“
„Kas siseminister tühistab kogunemiskeelu?“ küsis Gordon.
„Miks ta seda peaks tegema?“
„Kas siis leinarongkäik ja matus ei ole kogunemine?“
„Te ei küsi seda ometi tõsiselt?“ vaatas Gellért talle üle prillide otsa.„Ei,“vastasGordon.„Maeisegateidrohkem.Kaskuulsite,et Turcsányi-Schreiber tunnistas Róna poolt?“
„Kuulsin. Dániel on mõistlik ja loogiliselt mõtlev inimene. Kui te pahaks ei pane...“
„Loomulikult mitte,“ astus Gordon akna juurest eemale.
„Kahtlustan, et enne matuseid pole mul mõtet teid tülitada.“
„Ei ole,“ istus Gellért toolile ja lükkas sahtli oma kohale tagasi.
„Helistan teile hiljem. Head ööd!“
„Siseministri ja salanõuniku Miklós Kozma määruse kohaselt ei maga täna öösel ükski politseinik,“ vastas Gellért, sikutas kirjutusmasina kalendri peale, keris sellesse paberilehe ja hakkas prillide taga silmi kissitades kirjutama. Gordon polnud päris kindel, kas uurija hääles mitte kübeke sarkasmi ei vilksatanud.
Rákóczi tänaval oli silmanähtavalt vähem inimesi. Osa baare ja lokaale olid juba suletud, tasapisi tühjenesid ka kohvikud. Seevastu nägi ta tänaval tavatult palju politseinikke ja kordnikke, need valmistusid tee ääres valvel seistes pikaks ööks. Balatoni kohvikust möödudes silmas ta uksel tahvlit: „10. oktoobril oleme peaministri surma tõttu suletud.“ Kuna Gordonil poleks niikuinii aega olnud kohvi juua, ei huvitanud teda eriti teade, mis rippus – nagu ta nüüd märkas – kõigi äride, restoranide, ametiasutuste ja kohvikute uksel.
Üle Blaha Lujza väljaku tõttas tühi tramm. Linn oli täiesti vaikne, kui ta Õhtulehe toimetuse juurde jõudis. Öövalvur viipas talle rõõmsalt. Kui just kapikeses redutav veinipudel teda nii lõbusaks ei teinud, siis rõõmustas ta ehk Gömbösi surma üle. „Tere õhtust, toimetajahärra!“ kergitas ta mütsi ja jälgis väiksest aknast välja kummardudes, kuidas Gordon trepikäänaku taha kaob.
Toimetuses ei olnud kedagi peale valvemasinakirjutaja. Sestsaadik, kui Gordon Õhtulehe juures töötas, oli öiseks valvemasinakirjutajaks olnud ikka Valéria. Ka praegu istus ta oma laua taga, paber masinasse keeratud, lambivalgus lumivalgetel juustel läikimas, silmi katmas tumedad prillid, Valéria kõige hinnalisem varandus. Uhkusega näitas ta toimetuses kõigile oma haruldast aaret, mägironijate prille, mille külgedele olid kinnitatud väiksed nahast klapid, üks sõbranna oli talle need Šveitsist toonud. Lambivalguses sai ta lugeda üksnes nendega, päikest aga polnud ta enda sõnul näinud kümme aastat. „Albiinode saatus,“ seletas ta ükskord Gordonile. „Aga ma ei kurda. Siin on kõik vaikne ja rahulik, koidu ajal saan alati paar tundi lugeda,“ kergitas ta käes olevat vihikut, Athenaeumi detektiivromaanide sarja kõige uuemat köidet.
„Mis lahti, Zsigmond?“ küsis Valéria. „Kas te ei saa magada? Krisztina näitas teile ust?“
„Enne lõunat pole mul aega sellest Szentlőrinci habemeajajast kirjutada,“ vastas ta.
„Sellest tükeldajast?“
„Sellestsamast.“ Ta läks oma laua juurde. Valéria aga tõstis õhukese köite mustade prillide ette ja jätkas lugemist. Gordon võttis keebi seljast ja riputas nagisse. Kaabu viskas ta lauale, enne aga raputas sellelt maha vihmavee. Ta klõpsas lambi põlema, keeras paberi masinasse, võttis märkmiku ja hakkas toksima.
„Täna pärastlõunal jõudis Budapesti uudis jahmatavast kuriteost. Szentlőrinckáta asulas toimus kohutav mõrv: 46-aastane habemeajaja Frigyes Novotny lämmatas endaga samas majapidamises elanud 30-aastase lahutatud naise Erzsébet Barta.