Budapest Noir. Vilmos Kondor

siis?“

      „Eile õhtul leiti Nagydiófa tänavast üks surnud tüdruk,“ ütles Gordon ja jälgis uurivalt Gellérti pilku, ehk ütleb see midagi. Aga ei öelnud.

      „Tore. Sealt pole me enam ammu ühtki surnud lõbutüdrukut leidnud.“

      „Kust te teate, et see oli lõbutüdruk?“

      „Nagydiófa tänavas? Klauzáli väljaku lähedal? Kui see oleks olnud heast perekonnast preili, siis teaksin ma sellest, võite kindel olla. Aga kuna ma ei tea, võis see olla üksnes lõbutüdruk. Miks te seda minu käest küsite?“

      „See kuulub V osakonna pädevusse. Teie olete selle juht, kui mu mälu mind ei peta.“

      „Esiteks, see ei ole minu osakonna asi, sest kui oleks, siis ma teaksin seda. Teiseks, isegi kui see oleks minu asi, ei tegeleks ma sellega, sest vaadake, me matame sel laupäeval valitsuse juhti. Laupäeva õhtuni ei tegele ma mitte millegi muuga, kui kommunistid just Kettsilda õhku ei lase.“

      „Kas kommunistid tahavad Kettsilla õhku lasta?“

      „Mul ei ole praegu aega,“ rehmas Gellért, keeras selja ja läks Jahisaali viiva ukse poole. Gordon tahtis küsida, kuidas oli tema sahtlisse sattunud surnud tüdruku foto, aga jättis miskipärast küsimata. Gellért tegi ukse lahti ja ruum jäi korraga täiesti vaikseks. Gordon võttis märkmiku ja läks otsima tseremoonia eest vastutavaid inimesi.

      Parlamendist läks Gordon otse Krisztina juurde. Oktogonil heitis ta pilgu kellale. Tal oli veel aega, polnud vaja allmaaraudteega minna. Talle meeldis pärast pimeduse saabumist Andrássy tänaval jalutada. Eriti täna õhtul, sest kusagil polnud hingelistki. Gordon käänas krae üles ja jalutas väljasurnud tänaval, lehti puistavate puude all. Szívi tänavani jõudes pöördus ta paremale, tema sammud kajasid kõnniteel hallide majade vahel. Ühes kangialuses kallistas paarike, Gordoni lähenedes tõmbusid nad teineteisest eemale. Nurgal kühveldas kojamees sütt. Gordon noogutas talle, mees pühkis musta laupa.

      Lövölde väljak oli tühi, mahajäetud, ka ümberkaudsetes majades oleks nagu vähem elu olnud. Üksnes siin-seal vilkus mõnes aknas tuli, puude vahel polnud tuuleõhkugi. Letid seisid tühjalt, prügi oli ära koristatud, hulkuvad koerad ja hüljatud kassid sõid ära kõik, mis müüjatest maha olid jäänud.

      Krisztina elas teisel pool väljakut, neljandal korrusel. Välisuks oli veel lahti, kojamees pani selle tavaliselt alles pärast kaheksat kinni. Gordon jalutas neljandale korrusele, keeras trepimademel paremale ja läks kõige tagumise korteri suunas. Siseõues valitses vaikus, sellisele kellaajale tavapärase lastekisa asemel tõrelesid poolkuivanud äädikapuul teineteisega kaks väsinud varblast.

      Krisztina avas ukse, ta oli juba riides. Naisel õnnestus alati leida kosutav tasakaal, tänu millele ta nägi välja elegantne, kuid ei mõjunud ülepakutuna Gordoni kõrval, kelle jaoks mood tähendas seda, et suvel kandis ta õhemat, talvel aga paksemat halli ülikonda. Krisztinal oli seljas veinipunane kostüüm, mille seelik ulatus peaaegu pahkluuni. Kostüümijaki all kreemikasvalge pluus, ülemine nööp lahti. Nägu jumestamata nagu alati. Nina peal prillid, mida ta avalikes kohtades kunagi ei kandnud. Ta väitis, et need teevad teda vanemaks, mispeale Gordon lõi alati käega. „Kullake, ma olen neid kolmekümnendates naisi juba omajagu näinud ja uskuge mind, teie võite end rahumeeli viis aastat nooremaks valetada,“ oli ta naisele öelnud veidi aega pärast nende tutvumist. „Mind ei huvita, mitut naist te siiani näinud olete, Zsigmond,“ pareeris Krisztina. „Säästke mind üksikasjadest. Ise ütlesite, et nüüdsest peale on teie elus ainult üks naine.“ Gordon oleks end meeleldi parandanud, kuid teadis, et see on ülearune.

      Oma poolpikkadele pruunidele lokkis juustele asetas naine kena väikese kübara ja selle eest ei jõudnud Gordon teda küllalt ära tänada. Ta ei võinud kannatada laia servaga, pealetükkivaid ja silmatorkavaid kübaraid.

      „Noh?“ küsis Krisztina, kui nad elutuppa jõudsid.

      „Mis noh?“ küsis Gordon vastu.

      „Unustasite ära?“

      „Kindlasti. Mille ma nüüd siis ära unustasin?“

      „Te tahtsite täna õhtul Zanzibari minna. Mingit Londoni lauljannat kuulama.“

      „New Yorgi oma,“ parandas Gordon ja viskas oma mantli voodi kõrval seisvale toolile. Talle meeldis Krisztina juures olla, aga tugitoolidest tundis ta seal küll puudust. Naine oli oma väikese korteri sisustanud kõige uuema moe järgi. Toanurgas lihtne voodi, selle taga kapp. Voodi ees diivanilaud, laual valge tuhatoos. Voodi teise otsa juures kolme sahtliga kapike, selle peal portselankuju, kapi kohal pikk, lihtsas raamis peegel. Peegli kõrval postamendil üks kahest korteris olevast taimest, potilill – Gordon ei suutnud selle nime meelde jätta. Seinal üksainus abstraktne pilt, muud ei midagi. Krisztinale oli uus mood meeldima hakanud juba Berliinis ning ta jälgis hoolega, et miski toa harmooniat ei rikuks. Gordon oli teda rohkem kui üks kord tugitoolide puudumise pärast kirunud, ent Krisztinat ei huvitanud Gordoni torisemine karvavõrdki. „Oma korteris võite nendes äratrööbatud tugitoolides istuda nii palju kui kulub,“ teatas ta, mispeale Gordon õlgu kehitas.

      Krisztina ootas uksepiidale nõjatudes, kuni Gordon end vannitoas korda seab. Ta pesi kiiresti nägu, silus juuksed niiskete kätega üle pea, kohendas lipsu ja tuli siis tagasi Krisztina juurde, kes küsis prille eest võttes: „Hea küll, mitte Londoni, vaid New Yorgi. Keda me siis kuulama läheme?“

      „Lucy ja Nora Morleni. Morlen Sistersit,“ vastas Gordon.

      „Täna? Nad esinevad täna õhtul?“

      „Kas teie arvates jätab Zanzibar suure raha eest siia sõidutatud lauljannade etteaste mingi peaministri surma tõttu ära?“