on alati sandid päevad.“
„Välja arvatud siis, kui olen teiega.“
„Zsigmond, Zsigmond, kell on selleks liiga palju ja kukepraad on selleks liiga jahtunud, et mul oleks tuju teid kuulata.“
„Siis ärge kuulake.“
„Ei kuulagi! Aga enne kui ma toru hargile panen, tahan teile veel niipaljukest öelda, et pärastlõunal käis minu juures Mór ja tõi järjekordse purgi moosi. Ma ei ole seda veel maitsnud, aga see paistab erandkorras söödav olevat.“ Seda öelnud, virutas ta toru hargile. Gordon kehitas õlgu ja pani telefoni käest. Ta ei saanud aru, kas Valéria vaatab oma tumedate prillide tagant tema poole, aga kahtlustas, et küllap vaatab. Gordon noogutas naisele ja läks koju.
Järgmisel hommikul ärkas ta vara ja alustas päeva Oktogoni väljakul, kohvikus Abhaasia.
„Tere hommikust, toimetajahärra,“ tervitas kelner, juhatas ta harjumuspärase laua juurde, pani tema ette hommikused kohalikud lehed ja värskelt saabunud Londoni ja New Yorgi ajalehed ning kiirustas minema, et talle hommikusööki tuua. Gordon võttis istet ja mõnda aega lihtsalt vaatas Oktogoni. Mitmed olid tema käest küsinud, miks talle just Abhaasia meeldib, lõppeks on ju nii ajast ja arust käia seal, kui kohe järgmise nurga peal on Andrássy tänava kohvik Jaapan, aga Gordon kehitas ainult õlgu ja vastas: „Sest neil on hea kohv.“ Mis ei olnud tõsi, Abhaasia kohv oli keskpärane ning ka pengö ja kuuskümmend fillerit maksev hommikusöök polnud üleliia külluslik. Talle meeldis siin oma laua pärast. Ta võis istuda akna all ja hommikuti vaadata Oktogoni siginat-saginat, õhtuti aga tuledesse rüütatud Andrássy tänavat.
Sellel hommikul oli Oktogon kõike muud kui kiirustav. Näis, nagu oleks olnud pühapäeva varahommik, vast nii umbes kella kuue paiku. Üksnes tramm kolises valjusti, autosid ja busse oli palju vähem näha kui harilikult. Hulk ärisid jäi suletuks, ka kohvikutest oli avatud iga kolmas. Tavapärane inimvool oli samuti lakanud: polnud ei niisama uudistajaid, Lövölde väljaku turu poole tõttavaid teenijatüdrukuid, saapapuhastajaid ega käratsevaid tänavapoisse. Kõik, kes siin jalutasid, kiirustasid silmanähtavalt asju ajama, sihikindlalt, otsustavalt.
Gordon vangutas pead. Ei ole võimalik, et nad Gömbösit leinavad. Nad ei muretse ka valitsuse pärast, sest selles riigis ei muretseta valitsuse pärast, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks. Riigiasju oli juba oma kuu aega ajanud Darányi, Gömbösist tundsid tegelikult puudust vähesed, kriisist polnud juttugi. Muidugi, valitsus oli tagasi astunud, riigipea oli tagasiastumise heaks kiitnud, see on vaid päevade küsimus, mil ta teeb Darányile ülesandeks valitsuse lõpliku moodustamise. Sellistel puhkudel tänas Gordon õnne, et on kriminaalajakirjanik. Poliitika polnud teda kunagi eriti köitnud ja kui ta mõtles, missuguse ägeduse ja innuga vaieldakse selle üle, keda kaasab Darányi valitsusse Rahvusliku Ühtsuse Partei kõrvale, leidis ta kogu asja lihtsalt naeruväärse olevat. Ta ei viitsinud sellega tegeleda ja teadis, et pole ainus, kes tunneb vaikset apaatiat. Küsimus polnud mitte selles, kellega Darányi riiki tüürib, vaid selles, mis suunas. Ja kahjuks ta teadis ja nägi, mis suunas valitsuse juht tüüri hoiab. Polnud juhus, et Gömbösit raviti Müncheni lähistel. Samas oli ta kindel selleski, et juba praegu on matuserongkäigu marsruudil ja parlamendihoone ees kokku kogunenud tohutu rahvahulk. Isegi selles riigis ei juhtu iga päev, et peaminister tuuakse välismaa ravikuurilt koju surnuna.
Ta võttis Kella 8 Lehe, lappas seda ja pani siis käest. Ka Pesti Uudistelehega lõpetas ta sama kiiresti. Pester Loydist luges ta Saksa börsiaruandeid, need illustreerisid Saksamaa olukorda teravamalt kui miski muu. Siis märkas ta, et tema ees laual seisab kohv ja selle kõrval saiake. Ta naaldus tooli seljatoele, einestas ja nautis samal ajal tavapäratut vaadet Oktogonile. Enne õhtut ei saa ta minutikski rahu, see on kindel. Ta võttis kaabu, läks trammi peale ja vaatas kuni Berliini väljakuni kummituslikult tühja hommikuhämaruses bulvarit. Nii nagu kõik politseinikud ja kordnikud olid ettevalmistuste tõttu tänavale käsutatud, nii olid ka kõik ajakirjanikud matustele saadetud. Spordiajakirjanikud, politseiveergude kirjutajad, börsikorrespondendid, toimetajad ja praktikandid – kõik tegelesid Gömbösiga. Gordonil polnud siiski põhjust selle ülesande pärast nuriseda, tema pidi minema parlamenti, et sündmuskohal rääkida matuse korraldajatega, muidugi üksnes nendega, kes tegeliku töö ära tegid, mitte nendega, kes olid ainult nime poolest kaasatud. Berliini väljakul proovis ta Läänevaksalisse tõttavate, kohvreid, pakke ja korve tassivate inimeste vahelt trügida Keiser Wilhelmi tänava suunas. Ükskõik mis ka ei juhtuks, Läänevaksali juures keeb alati tohutu melu.
Keiser Wilhelmi tänavas valitses aga täielik vaikus ja rahu. Rongkäik Gömbösi surnukehaga oli juba ammu parlamendihoone juurde jõudnud, ent tee ääres seisid ikka veel politseinikud ja kordnikud, jäigalt, turris, ilmetute nägudega.
Gordon kiirendas pisut sammu, tal oli sellest päevast villand ja ta tahtis aegsasti Krisztina juurde jõuda. Tal oli veel poolteist tundi. Mida selle ajaga pole võimalik välja selgitada, see ei olegi oluline.
Parlamendi ees seisis auvahtkond ja veel rohkem politseinikke, otsekui oleks kardetud, et keegi tahab Gömbösi surnukeha topisetegija juurde viia. Peasissekäigu ees seisis väike rühm uurijaid. Gordon ei pidanud oma tõendit väljagi võtma, sest üks detektiividest tundis ta ära ja viipas uksel seisvale politseinikule, et lubagu sisse. Gordon noogutas tänutäheks ja sisenes hoonesse. Katafalk seisis juba kuppelsaalis. Süngena, ülepakutud pidulikkusega oli see vallutanud kogu ruumi. Gordon pidi just hakkama tseremoonia eest vastutajat otsima, kui silmas ühe samba taga kolme meest. Ta taganes pisut ja astus veidi kõrvale, et neid paremini näha, ise samal ajal märkamatuks jäädes. Kahe mehe sealviibimises polnud midagi ebatavalist. Kui üldse kellegi, siis just nende koht oli siin. Ümaravõitu, tihedate vuntside ja üle pea silutud juustega siseminister Miklós Kozma, kes kandis lihtsat tumedat ülikonda, seisis vastamisi Tibor Ferenczyga. Budapesti politseiülemal tuli natuke allapoole kummarduda, et kuulda siseministri elavat, ent vaikset juttu. Ka politseiülem kandis tumedat ülikonda, hallinevad juuksed olid kammitud üle pea, ühe käe taskusse torganud, kohendas ta teisega lipsu, pilk puuriv nagu alati. Kolmas mees seisis küll Gordoni poole seljaga, ent ta tundis eksimatult ära selle kõhetu, pisut vimmas kuju, kes seisis seal oma harjunud moel, käed seljal ristatud. Tema pintsak oli endistviisi kortsus, kuidas teisiti, ta oli ju öö otsa jalul olnud.
Gordon tõmbus veel rohkem varju. Mida Gellért siit otsis?
Muidugi, matuserongkäigu üksikasju pidi temagi teadma, aga just siin, lautsi kõrval? Millest räägib V osakonna üks juhte siseministri ja politseiülemaga nii süvenenult? Mis ajast on mõrvarühma inimesel asja matusekorraldamisega? Gordon vaatas ringi, kas kusagil on näha József Schweinitzeri, VII osakonna juhti, Gömbösi matustel ei tule ju uurida mõrvajuhtumit, heal juhul võib karta mõõdukat korrarikkumist, halvemal juhul aga atentaati. Siis aga kuulub asi juba riigi julgeoleku eest vastutava osakonna pädevusse, täpsemalt Schweinitzeri omasse. Teda polnud aga kusagil ja ka kolme mehe kehakeelest võis Gordon välja lugeda, et nende jutt ei olnud mõeldud võõrastele kõrvadele.
Siis lõpetas Kozma oma jutu, vaatas Ferenczy otsa, kes ütles veel midagi Gellértile ja seejärel tõttasid kaks meest hoone põhjatiivas asuva salongi suunas. Gellért pööras ringi ja Gordon astus varjust välja.
Detektiivi näole ilmus üllatus, ent ainult hetkeks. Ta viipas Gordonile, et see tema juurde tuleks.
„Ma näen, et te polegi täna öösel magada saanud,“ alustas Gordon.
„Õigesti näete.“
„Tööd on üle pea? Siseminister ja politseiülem jagavad isiklikult korraldusi?“
Gellért ei vastanud, ta poleks küsimust justnagu kuulnudki. Ta tuhnis taskus ja tõmbas just välja paki sigarette, ent märkas siis, kus ta viibib, ja libistas paki tusaselt tagasi.
„Mida te küsisite?“ vaatas ta Gordonile otsa.
„Kus Schweinitzer on?“
„Kust mina tean?“
„Ma arvasin, et põhimõtteliselt on see kaitsepolitsei ülesanne,“ vastas Gordon.
„Seda