oma töösse ja sikuta siis teda argimaailma tagasi. Ta justkui on ja samal ajal teda üleüldse ei ole. Sellised asjad vajavad harjumist. Siret kas ei suutnud või ei tahtnud sellega leppida ja läks alatasa häälekalt närvi: „Sa ei ole mind üldsegi kuulanud… Sa ei kuulegi, mis ma räägin…” kriiskas ta.
Hetkeks oli mind vallanud tõsine mure äia vaimse tervise pärast, aga siis meenutasin ärevust tundes, et olin eelmisel õhtul ja tänasel hommikulgi püüdnud Siretit tulutult telefoni teel kätte saada. Tavaliselt, kui ta märkab vastamata kõnet, helistab kohe tagasi. Hakkasin mõtlema, et vahest on tal telefon ära varastatud või on juhtunud miskit muud ebatavalist. Kuid ma ei arutlenud pikalt selle üle, mis see miski muu võiks olla.
Kuid nüüd oli kätte jõudnud hetk, mil pidin selle üle juurdlema hakkama. Mõne sekundi jooksul tormas kogu möödunud aeg läbi mu pea. Ma jõudsin sealt üht-teist silmata ja kõrva taha panna, ning see jahmatas mind.
„Mida sa jõllitad, ütle midagi,” sõnas äi ootamatult leebel toonil.
Mida mul öelda oli?
Mitte äi, vaid ma ise olin elanud hulk aega oma väikeses ebareaalses maailmas, kus elamine näis mulle piisavalt mugav ja muretu. Aga nüüd tuli välja, et see armas maailm eksisteeris ainuüksi minu teadvuses.
Ma mõtlesin, et mind lüüakse praegu selle maailma ukse taha. Aga kuidas saab mind lüüa välja maailmast, mida teiste jaoks ei ole olemas? Ma leidsin, et sellises mõttes puudus igasugune loogika.
Kuid seejärel hakkasin taipama, et asjade tegeliku seisu juures on see üsna ebaoluline mõttekäik. Tänaseks tõsiasjaks oli ainult see, et meie kooselu on lõppenud ja just seda püüab äi mulle praegu selgeks teha.
„Vaata,” ütles äi. „Tema ellu on tulnud teine mees, kes minu meelest on igati sobiv tema eest hoolitsema. Me tahame, et meie tütar oleks õnnelik. Sinuga elades ta nutab. Me ei taha, et ta nutaks. Ta soovis enne sõitu ise seda kõike sulle rääkida, aga ma ütlesin, et see on meestevaheline praktiline jutt. Me tahame teda sellest säästa.”
Uskumatu… Ma mõtlesin, et see on uskumatu lugu. Teine mees? Oleksin tahtnud karjuda: „Kuulge, see on võimatu!”
Äi eemaldus minust otsekui jooksujalu. Nägin kaugelt, juba väga kaugelt, kuidas ta oma klaasist rüüpas ja seejuures silmi peitis. Sain aru, et ta ei taha, et ma ta silmi näeksin. Need olid käesoleval hetkel halvad silmad ja tema ei tahtnud, et teised inimesed seda teaksid.
Ma mõtlesin, et ma pole oma äia kunagi sallinud. Ta ei ole minu tüüp. Ta on mulle otse ebameeldiv. Arutlesin vahel, et küllap ta ei olegi Sireti isa, et ämm on patustanud… Ei, kindlasti just tema on Sireti isa, mõtlesin ma äkki selge peaga, ja siis mõtlesin juba ahastades, kuidas mul õnnestub selle kõigega toime tulla.
„Siret tahtis enne Ibizale sõitu sinuga asjad selgeks rääkida, aga me leidsime, et kõigile oleks parem, kui selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, oleksid asjad juba ühel pool.”
Asjad, mõtlesin ma.
Asju ajama, asju selgeks rääkima, asjadega ühele poole saama. Meil oli siis asjalik vahekord, arutasin ma tuimalt, aga siis hakkas mind elavalt huvitama Ibiza – see sõna tähendas mingit Hispaaniale kuuluvat Vahemere saart, armunute saart, nagu seda kuskil reklaamiti. Niisiis, tema Praha töömatk oli sulaselge vale…
Ikka parasjagu alatust peab olema, et selline lugu valmis haududa, mõtlesin ma kasvava vihaga.
Äi rüüpas uue klaasitäie. Küllap tal oli raske ettenähtud sõnu järjepanu välja öelda, aga ta oli vapper. Ta hoolitses hooliva isana selle eest, et kui Siret koju jõuab, oleksid asjad ühel pool ja õhk puhas. Võib arvata, et pärast seda, kui mind on välja visatud, tuulutavad nad püüdlikult oma maja. Kõik on ette kavandatud, valmis sepitsetud, nüüd tuleb asjad kiires korras korda ajada. Võib arvata, et ämm pakib parasjagu mu seljariideid ja vahest on nad juba taksogi tellinud, aga mu raamatud… Mis saab raamatutest? Ma sattusin äkki paanikasse.
Ma ei saa midagi parata, kuid mul peab olema oma paarsada teost, mida ma saaksin vajadusel riiulist haarata ja lugemiseks võtta. Teadmine, et see võimalus puudub, teeb mind haigeks. Kui ma esimest korda pidin veetma pikemalt aega äia suvilas – saja kuuekümne kilomeetri kaugusel raamaturiiulitest – tundsin end vangina, kellelt on vabadus ära võetud. Käisin ringi nagu peata kana.
Järgmisel korral suvilasse sõites pakkisin sisse kolm kastitäit raamatuid ja kõik said kõhutäie naerda. Ainult mina üksi ei näinud selles midagi naljakat.
Sel sügiseselt kaunil pühapäevasel pärastlõunal, mil sain teda, et mu naine on mind hüljanud, kangastusid mu silmade ees üksnes olematuks hajuvad raamaturiiulid. Mulle nagu ei jõudnud veel päriselt pärale, milline on mu olukord tegelikult. Ma ei mõelnud sellele, et mind ootab ilma Siretita voodiüksindus, ma arvestasin hoopis, et sadakond raamatut peaksin kindlasti kaasa võtma, sest ilma nendeta ei ole enam elu.
Siis taipasin mõelda: kuhu kaasa?
Alles seejärel küsisin endalt, mis saab meie lapsest?
Laps oli perekond. Laps kuulus enesestmõistetavalt nii minu kui ka Sireti juurde. Oli meie lahutamatu, nüüd vahest olulisemgi osa. Ent ühtäkki perekonda enam ei olnud. Kui nii võtta, siis liiderliku ema juurde – mis see ema muud on kui liiderlik, kes jookseb võõra mehega kuurorti armatsema – ei tohiks last jätta, aga teisest küljest ei hakka keegi last andma vabakutselise kirjaniku hoolde.
Ma mõtlesin: minusugune kirjanik on ju kodutu ja ilma kindla sissetulekuta inimene. Mis sellest, et jätkuvalt hoiab kriitika mind tähelepanu all ning alles kolm aastat tagasi korjasin kokku kõik olulised kirjanduspreemiad.
„Mis lapsest saab?” küsisin, õigemini röögatasin.
„Mis temast saama peab. Tema elu jääb täpselt samasuguseks nagu siiani. Me jõudsime järeldusele, et laps on sulle ainult koormaks. Meist keegi pole senini tähele pannud, et sa temast eriliselt hooliksid.”
„Mul ei ole selleks aega.”
Äi hakkas naerma, ta paljas rasvane kõht rappus nagu süldikallerdis: „Sul ei ole lapsega mängimiseks aega! Kuule, sa ei tee ju midagi. Mitte midagi! Kas loed oma lõbuks või siis istud tundide kaupa arvuti taga, ilma et sõrmegi liigutaksid. Pole aega!”
Ma mõtlesin, et ta võiks särginööbid kinni hoida, mis siis, et täna on soe sügisene ilm. Ma ei suutnud hulk aega midagi muud mõelda, aga siis tulid ühtäkki silmade ette kaadrid filmist „The Shining”, kus Jack Nicholson tipib kirjutusmasinal päevade viisi üht ja sama lauset. Muigasin mõrult – vahetevahel olen minagi klõbistanud mõttetuid lauseid, et jätta Siretile töötegemise muljet või sagedamini just selleks, et ta ei hakkaks minuga mingit tähtsusetut lugu heietama. Kui liigutad sõrme, siis arvatakse, et teed midagi. Kõige hullem, kui sa ei liigutanud sõrmeotsagi…
„Ats võtab su enda juurde, ta poisil olevat plaan naist võtta ja küllap seetõttu ostiski Ken hiljaaegu omaette korteri. See tähendab, et neil on nüüd vaba pinda ja nad lubasid su üüriliseks võtta. Ütlesin, et oled selline rahulik, pidu ei pane ja erilist tüli ei tee. Nad leidsid, et sobib. Ega nad mingit hingehinda ei taha. Küllap saate omavahel kokkuleppele… Niipalju sa võiksid ikka teenida, et oma elamise kinni maksta,” lisas ta varjamatu, õela irooniaga.
Nad on mu eest ikkagi hoolitsenud. Kujutasin hetkeks, kuidas peaksin nüüd äia ette põlvili laskuma ja hardas tänutundes ta käsi ja jalgu suudlema.
„Vaata, kui Siret tagasi tuleb, siis hakkate kohe lahutamise asja ajama, ja ma arvan, et sul pole erilist põhjust mingeid varanduslikke pretensioone esitama hakata. Neid lihtsalt ei saa olla. Sireti auto pole mingi teie ühisvara. Aga lahutama peab, et asjad oleksid ühel pool. Praegu sa võid mõelda küll ühtmoodi, aga äkki homme hakkad teistmoodi mõtlema. Sa saad aru, mida ma sellega öelda tahan…”
Ma sain aru, et aeg rikub kõik.
Väga ootamatult kangastus mu silmade ees Gaspar Noé