align="center">
TEINE PEATÜKK
Igal hommikul tungivad pähe ühed ja samad mõtted, minu jaoks oleks aeg nagu pool aastat tagasi peatunud ning kõik see rämps, mis võis sinna kuhjuda tol päeval, kui äi mind tänavale viskas, on mu pähe kinni jäänud.
Ma ei saa lahti kujutluspiltidest. Aiman, et igaüks, keda on maha jäetud, näeb samu või veidi teistsuguseid nägemusi oma naisest ja mingist mehest, keda hellitatakse, kellega õrnutsetakse… Kelle nimi on küll teine ja keha on teine ja käitumine ja tunded ja kõik on teine, aga samal ajal on kõik kuratlikult samamoodi.
Kõige näotum on asja juures see, et samal ajal, kui ma sellistest asjadest mõtlen, toimuvadki need päriselt ja võib-olla just samal hetkel.
Mul on mõnikord tunne, et mult on midagi ära varastatud. Midagi? Ei, mind on lausa paljaks varastatud – meie kehad, sõnad, ühised hetked, tunnid, päevad, ja kui nii võtta, siis isegi vanadus. Võetud ära võimalus koos vananeda. Ühel päeval kuulus see kõik mulle ja teisel päeval ei ole mul enam midagi. Valetan – mälestused, just need on ju mulle jäänud, Sireti puudutus, ta häälekõla, ihu vastu ihu… Ning ma arvan, et see ihutunne on minu külge nagu kleepunud.
„Kas siis armastus on kiivas omamistunne?” küsin ma mõnikord naiivsust teeseldes.
Kas armastus pole hoopis midagi muud… Ehk on armastus teisest hoolimine, tema hüvanguks kõigest loobumine? Vahest on tõeline armastus siiras soov, et armastatul läheks alati hästi või veel paremini… Ootus, et tema uus kaaslane on igas suhtes ja igat moodi parem kui mina?
Ma hülgan oma teeseldud naiivsuse ja tahan uskuda, et armastus on eelkõige vastastikune hoolimine… Aga kui su kodumaa sind ikka ei armasta – ühel hetkel leiab, et sinusugust polegi talle üleüldse vaja –, siis pole sul endal samuti mingit põhjust teda armastada, mõtlen ma närviliselt hoopis teistlaadset mõtet.
Esimesed nädalad olid kõige hullemad. Ma keeldusin põikpäiselt uskumast, et see, mis äi mulle teatas, oli tõsi. Lootsin ja ootasin, et Siret viimaks helistaks – minu kõnesid ta vastu ei võtnud – ja pärast seda jätkuks meie elu just sellest kohast, kus katkestus sisse tuli. Ma arvestasin isegi sellega, et piinlik või ebamugav vahejuhtum – millises abielus säherdusi ette ei tule? – ei muudaks järgnevate aastate kestel midagi eriti halvemaks.
„Kas ei muudaks?” küsisin endalt ikka ja jälle, ning mida aeg edasi, seda kõhklevamalt ma vastata püüdsin.
Ma olin ühe kirjaniku – Unt? Vint? – intervjuust kunagi lugenud, et kui korduv unenägu hakkab teda painama, muutub piinavaks, siis tuleb see mõnda romaani või juttu sisse kirjutada. Ja unenägu saab seeläbi justkui kellegi teise omaks.
Algul ma tahtsingi kummituslikust ihast Sireti järele vabaks saada. Kui alustasin temast kirjutamist, tärkas minus isevärki mulje, et meie kooselu oligi ainult tardunud erootiline unenägu, kuid siis saabus aeg, mil iga uus lause oli nagu värske tundeliigutus, mis küttis mind tahtmatult üles ja nii muutus kirjutamine lõputuks armuühteks.
Ma kirjutasin ja kirjutasin ning kui üks lugu lõpuks valmis sai, siis ma kartsin või õigemini hoopis lootsin, et hakkan seda kirjutama üha uuesti ja uuesti – teistsugusena, aga ometi samasugusena. Mulle sai tähtsaks just naudingut pakkuv kirjutamisprotsess, kusjuures tekst ise ei osanud kirjeldada pooltki sellest, mida ma kirjutajana läbi elasin. Paljude sõnade võlu ja erootilisus peitus ainult meie kahe kontekstis. Selleks et midagi tõeliselt edasi anda, oleksin pidanud pea igale sõnale ohtralt lauseid ette ja taha kirjutama.
Mulle meenus, et too unenägusid ära kirjutav kirjanik oli rõhutanud, et ta vabanes unenäopainest alles siis, kui lugu oli kuskil ilmunud. Mitte enne. Mõtlesin heitunult, et seda lugu, mida nii visalt ja salajase naudinguga kirjutasin, pole mul võimalik avaldada. Mina kirjutan siivsalt. Roppused ja lugejat erutav erootika ei sobi mulle. Ma pean jääma oma liistude juurde, arutasin ma.
Ma olin avaldanud kolm raamatut ja mul on oma liistud! Võisin olla kindel, et päris paljud on juba minust joonistanud kirjanikupildi, mille sisse tahetakse ära mahutada kõike, mida ma tegin, teen või kavatsen kunagi tulevikus teha. Selline mõte hirmutas mind. Ma ei tahtnud olla valmis kirjanik. Ma arvasin – lootsin –, et minu õige kirjanikumina on alles küpsemas, kuid retsensioone lugedes varitses mind kogu aeg sünge teadmine, et nad otsivad teises raamatus esimest ja nii edasi, ja tänu kriitikutele sünnivadki sedaviisi kirjanikud, kes kogu elu kirjutavad ühte raamatut.
Ja nii kasvavad üles lugejad, kes ei vaevu kirjaniku uut teost sirvimagi, arvates, et nad on üht tema ühesugustest raamatutest juba lugenud.
Siretist kirjutades ei hoidnud ma end ega oma keelepruuki vaos. Mulle oli oluline ehe erootiline tunne ja siirus ning mõnikord ma ei valinud vahendeid, et seda saavutada. Ühe minu kirjutatud loo peategelane otsis pidevalt võimalusi, et endist naist näha, jälitas teda, turnis isegi oma elu ohtu seades mööda remonditava maja tellinguid, et heita vaid korraks pilk nende magamistuppa. Kui ma kirjeldasin seda, siis ma ihkasin, et kõik toimukski minuga ja päriselt, aga samal ajal tegi mulle meeletult tuska, et selline olukord oli praktiliselt võimatu.
Päris võimatu see muidugi ei olnud, küllap ma oleksin saanud mõnelt Sireti sõbratarilt välja kavaldada sobiva vihje või lausa aadressi, kust naist otsida, kuid ma ei kujutanud ennast ette võõral maal, võõras linnas ja veel majade vahel luuramas. Oma kangelast küll, aga mitte ennast. Ma ei ole mingi seikleja ega ettevõtlik inimene. Ei ole seda kunagi olnud. Uued või tundmatud olukorrad kohutavad mind, muudavad mu kentsakalt abituks. Ma tean, et ma ei suuda ennast mitte kuidagi ette kujutada Nobelit vastu võtmas. Ma oleksin seal frakkide ja õhtukleitide seltskonnas lihtsalt naeruväärne ja seetõttu ma ei igatsegi seda glamuurset auhinda saada.
Praegu ma võin küll niiviisi mõtelda, aga samal ajal oskan võrdlemisi hästi ette kujutada, kuidas ma vana ja tuntud kirjanikuna Nobeli preemiat ihalen – kuulsus on mind ajapikku karastanud või tuimestanud ja ma olen samm-sammult ära harjunud selle kõigega, mida ma praegu võõrastan ning sõna otseses mõttes pelgan.
Aeg tuimestab, mõtlen ma.
Detsembri lõpul, mõni päev enne jõupühi helistas Siret, öeldes, et ma tuleksin kella kahe paiku neile külla. Ta oli napisõnaline ja mul endal oli suu lukus. Kümned laused, küsimused, isegi õrnused pulbitsesid mu peas ja südames, aga need ei tulnud keelele. Siis kõne lõppes. Hetk, mida ma nii kaua olin oodanud, sai läbi. Hetk oli olnud korraks telefoni sees, aga enam seda seal ei olnud.
Oli laupäeva hommikupoolik ja kohtumiseni Siretiga jäi neli tundi aega.
Selleks ajaks olime juba ametlikult lahutatud. Ma isegi ei lugenud neid pabereid, millele pidin lahutuse käigus alla kirjutama. Seal polnud minu arvetes mitte midagi, mis väärinuks lugemist. Ühed inimesed tahtsid mind oma elust välja nügida ja mis hea pärast ma oleksin pidanud neile selleks takistusi tegema.
Ma siiski arvasin või lootsin, et lahutades saame omavahel kokku. Teretame, naeratame, räägime. Aga ei! Kohtumajas kohtusin hoopis ämmaga, kes mu jahmunud nägu nähes seletas, et lahutada saab ka volituse alusel. Et Siret olevat parajasti Argentinas ega saavat tulla. Ma muigasin ja mõtlesin mõrult, et selline siis on meie armastusloo absurdne puänt ja kirjanikuna ma isegi rõõmustasin taolise ootamatuse üle. Mõtelge ise: abielulahutus ämmaga!
Novellis „Abielulahutus ämmaga” proovisin muu hulgas oma endist ämma portreteerida. Nende kolme aasta jooksul, kui elasin nende majas ja sain ämmaga praktiliselt iga päev kokku, polnud ma teda justkui märganud. Ei olnud temast mõelnud. Ta oli minu jaoks pelk kujund inimesest, kes oli Sireti ema ja kellega mu naine alatasa vaidles, vahel õige ägedalt tülitseski. Mulle jäi mulje, et nad ei saa omavahel läbi, sest on liiga erinevad, seevastu nüüd – kui aeg tekitas vahemaa – avastasin hämmastudes, et nad olid liigagi sarnased ja häälekad tülid tekkisid just seepärast, et nad olid nagu kaks kõva kivi, mis vastastikku kokku puutudes hirmsat kolinat tekitasid.
Juba väliselt olid nad sarnased – ei, mitte esimesel pilgul. Selleks et sarnasust tähele panna, oli vaja kasutada kujutlusvõimet, manada silmade ette Siret