Üüriline. Toomas Vint

tugevat soovi kohtumajas tõeline kaos tekitada, aga seda ainult kujutluspildis, mitte päriselt.

      Ma olen vahel mõtisklenud, et milline on minu elu päriselt.

      Öisel tunnil, kui kõik magavad, kui arvutiklahvid vaikselt klõbisevad ja tähtedest sünnivad ekraanil sõnad, sõnadest laused, tahan ma ilmtingimata luua muljet, et kõik, mis minu juttudes ette tuleb ja mida reaalselt ei ole, oleks nagu tegelikkus.

      Et ehk see – oma kujutluspiltide kirjeldamine – ongi päriselt minu elu.

      Ma kirjutasin „sünnivad ekraanil”… mitte paberil. Loomulikult oleks paber midagi käega katsutavat. Paber jääb järele ja seda võib soovi korral katki rebida või ära põletada.

      Kunagi oli tõepoolest kirjaniku peamiseks töövahendiks paber, aga nüüd ilmuvad ainult virtuaalsed tähed valget paberit imiteerivale ekraanipinnale, seejuures kõike võib elektririke või siis mingi tehniline viga hoobilt hävitada. Muuta novelli või isegi romaani olematuks.

      Ja sellega tuleks kogu aeg arvestada.

      Kui lahutus oli vormistatud, kutsus ämm mind kohvikusse. Teda silmanähtavalt üllatas mu tundetus – see, et mulle paistis lahutusprotsess olevat ükskõik ja ma justkui ei elanudki hingeliselt oma elumuutust üle. Ta tahtis veenduda, et see, mida ta nägi, ongi päriselt niiviisi.

      Loomulikult ei olnud minu käitumises mitte midagi päriselt. Kui ma tookord õunapuu all korvtoolis äia juttu kuulasin – mulle äärmiselt ebameeldivat, otsesõnu jõhkrat ja julma –, siis taipasin, et ma ei tohi neile mingil moel oma tõelist tundenägu näidata. Arvestasin, et ükskõiksus oleks sobiv mudel. Ma tahtsin, et neil tekiks mulje, et mul polnudki Sireti vastu erilisi tundeid.

      Kui ma ämma järel kohviku uksest sisse astusin, siis taipasin äkki, et olen temaga vaid mõned laused vahetanud, et meil pole pikemat juttu olnudki. Mulle oli jäänud mulje, et ämm, kelle nimegi ma ei suutnud hoobilt meelde tuletada, pelgas mind ja ma ei hakanud tema pelgust tasandama.

      Kohvikus garderoobi ei olnud. Mõned istusid mantlites, mõned olid oma ülerõivad riputanud õige sürrealistliku välimusega nagidesse. Me istusime lauda, mis oli akna all. Ämm nööpis oma mantli eest lahti – see oli tal uus, helehall, hästi istuv ja moodsa joonega – ning minagi jätsin oma jope selga. Ma mõtlesin, et tänavast kõrgemal istudes näevad möödujad meie jalgu ja me võime neile vaadata ülalt alla, kui parasjagu midagi olulisemat teha polnud. Esialgu ei olnud. Meil mõlemal jäid suud lukku, sest kõik, mis meid ühendada võis ja millest rääkima peaks, oleks kratsinud lahti mõne haava.

      Ma panin alles nüüd tähele, et ämm oli ennast üles löönud – soeng, ehted. Lahutamine on ikka pidulik sündmus, või mis? Kopsakad rinnad paisutasid avatud mantlihõlmade vahel dekolteed ja ma leidsin ennast mõtlemas, et ehk muutuvad Sireti omad paari aastakümne pärast sama suurteks. Mis see enam minu asi on, mõtlesin ma kohemaid, aga ämma rind oli juba mu pilku paelunud. Ma arutasin, et kui sellest kummalisest lahutusest novell kirjutada, siis võiks peategelane hakata oma eksämmale külge lööma.

      See oleks suurepärane mõte, mõtlesin ma külmavereliselt.

      „Sa ei küsigi, kuidas Helina elab,” ütles ämm mulle pikalt ja süüdistavalt otsa vaadates.

      Helina oli minu tütar. Kes samal ajal seda enam ei olnud. Üsna tõenäoliselt Sireti uus mees lapsendab Helina ja vaevalt, et nii väike mind mõne aja pärast üleüldse mäletab. Mis ma saan sinna parata, et ma kardan lapsi. Ma ei tunne ennast laste seltsis hästi. Ma võin kirjeldada, kuidas õnnest pakatav issi ei saa olla minutitki ilma lapsukest kallistamata, aga mina ise see ei ole. Minu sõber on vaikus ja ma olen kogenud, et üks väike laps on kõike muud kui vaikus.