tasa. Ta silus heledad juuksed tüdruku laubalt tagasi ja kattis näo uuesti rätiga. Ta neelatas, nägin tema kõri liigatamas. „Nood ei saa kunagi teada, mis nendega juhtus.”
„Ei.” Jamie tõusis järsult püsti. „Öeldakse küll, et jumal hoiab lolle … aga küllap saab isegi kõigevägevamal aeg-ajalt mõõt täis.” Ta pöördus ning viipas Lindsayle ja Sinclairile.
„Otsige mees üles,” lausus ta Lindsayle. Nüüd pöördusid kõik teda vaatama.
„Mees?” küsis Roger ning keeras äkitselt pea onnijäänuste poole, pilgus vastne mõistmine. „Jah … kes selle majakese neile ehitas?”
„Selle võinuksid ehitada ka naised,” sõnas Bree, ajades lõua õieli.
„Sina oleksid sellega kindlasti hakkama saanud,” vastas Roger, kõõritades naise poole, suunurk kergelt võbelemas. Briannal oli Jamiega rohkem ühist kui pelgalt juuste värv: ta oli sukkis kuus jalga1 pikk ning tema nõtketes ihuliikmetes oli isalt päritud jõudu.
„Võinuksid ehk küll, aga ei ehitanud,” sõnas Jamie lühidalt. Ta noogutas ahervareme poole, kus paar mööblitükki olid ikka veel säilitanud äratuntavad piirjooned. Minu silme all tuhises sealt läbi õhtune tuulepuhang; see, mis oli alles äsja meenutanud taburetti, varises hääletult tuhaks ning maa kohal lõi keerlema tontlik nõe- ja tahmavihur.
„Mille järgi sa seda otsustad?” Ajasin end püsti, astusin tema kõrvale ja vaatasin majja. Nüüd polnud seal enam õieti midagi, ehkki korstnajalg seisis veel püsti ja seinadki turritasid pooleldi varisenuna hambuliselt taeva poole.
„Siin pole üldse metalli,” vastas Jamie, osutades mustunud koldele, kus vedeles suur kuumusest pooleks läinud pada, mille sisu oli aurustunud. „Ei ühtki potti peale selle ning see oli liiga raske, et minema tassida. Ei mingeid tööriistu. Mitte nuga ega kirvestki … ehkki nagu näed, ehitajal on need olnud.”
Jamiel oli õigus; palgid olid küll koorimata, kuid sälgud ja otsad kandsid ilmselgeid kirvejälgi.
Kulm kortsus, võttis Roger maast pika männioksa ning asus sellega kindluse mõttes tuha ja prahi sees sobrama. Kenny Lindsay ja Sinclair ei näinud sellega vaeva; Jamie oli käskinud neil otsida meest ning nad läksidki ja kadusid metsa. Fergus kõndis nendega kaasa; Evan Lindsay, tema vend Murdo ja McGillivrayd hakkasid tassima kääpa jaoks kive.
„Kui majas oli mees, miks ta nad siis maha jättis?” küsis Brianna poolihääli minult, vaadates kord isa, kord laibarivi poole. „Kas see naine arvas ehk, et nad ei tule üksinda toime?”
Ning võttis seega elu nii endalt kui lastelt, et vältida pikaldast külmaja näljasurma?
„Jättis nad maha ning võttis minnes kõik tööriistad kaasa? Jumal hoidku, loodan, et mitte.” See mõte sundis mind risti ette lööma, aga kahtlesin kohe selle tõepäras.
„Kas ei oleks nad läinud mujalt abi otsima? Võtnud lapsed kaasa – lumi on enamjaolt sulanud?” Ainult kõige kõrgemad kurud olid ikka veel lund täis, aga rajad ja nõlvad, ehkki märjad ja sulaveest porised, olid olnud läbitavad juba vähemalt kuu aega.
„Ma leidsin mehe üles,” katkestas Roger mu mõtiskluse. Ta rääkis väga rahulikult, kuid pidas pisut vahet, et kurk puhtaks köhatada. „Just … siitsamast.”
Päevavalgus hakkas küll hääbuma, kuid nägin, et ta on läinud näost kahvatuks. Polnud ka ime: kägardunud kogu, mille ta sissevarisenud nõgiste seinapalkide alt nähtavale oli toonud, paistis piisavalt jube, et võtta sõnatuks keda tahes. Mustaks söestunud, käed poksijaasendisse kerkinud, nagu tulesurma surnute puhul nii tavaline … esmapilgul oli raske kindlaks teha isegi seda, kas ta üleüldse ongi mees, kuigi selle järgi, mis näha võisin, vist ikkagi oli.
See surnukeha vallandas uue arutelu, mille katkestas metsaservalt kostev hõige:
„Me leidsime nad üles, milord!”
Kõik tõstsid pilgu uuelt laibalt ja nägid Fergust puude vahelt viipamas.
Tõepoolest „nemad”. Puude all, mitte kõrvuti, kuid siiski kaunis lähestikku lebas majast üksnes natuke maad eemal kaks meest. Ja mõlemad, niipalju kui paistis, surnud seenemürgistusse.
„See küll hollandlane pole,” ütles Sinclair vist juba neljandat korda ning raputas surnukeha silmitsedes pead.
„Äkisti ikka on,” sõnas Fergus kahtlevalt. Ta tõstis vasakut kätt asendava konksu ja kratsis selle otsaga nina. „Lääne-Indiast, non?”
Üks neist kahest tundmatust surnukehast oli nimelt mustanahaline. Teine oli valge ning mõlemad kandsid ebamäärast värvi kulunud kodukootud rõivaid – särki ja pükse; külmast ilmast hoolimata polnud kummalgi kuube. Ja mõlemad olid paljajalu.
„Ei.” Jamie raputas pead. „Barbudal peavad hollandlased tõesti orje … aga need kaks pole nälginud nagu hüti asukad.” Ta osutas lõuaga naiste ja laste vaikivale reale. „Nemad ei elanud siin. Pealegi …” Nägin tema pilku peatumas surnud meeste jalgadel. Jalad olid pahkluude kohalt määrdunud ja tugevate mõhnadega, kuid tundusid põhiliselt puhtad. Musta mehed tallad olid kollakasroosad, varvaste vahel polnud muda ega sinna kleepunud lehti. Üks mis kindel: nood kaks polnud kindlasti kõndinud läbi porise metsa paljajalu.
„Mehi oli siis ehk rohkem? Kui need surid, võtsid teised kaasa nende kingad … ja kõik muu väärtusliku,” lisas Fergus asjalikult, osutades enne hütile ja siis kingadeta surnukehadele, „ning põgenesid.”
„Jah, võib-olla!” Jamie torutas huuli ja kammis aeglaselt pilguga õuepinda, aga maa oli jalgadest porile sõtkutud, rohututid juurtega välja kistud ning õu täis tuhka ja söestunud puitu. Paistis, nagu oleks siit üle käinud kari hullunud jõehobusid.
„Oleks nüüd Ian-poiss siin. Tema on parim jäljekütt ning oskaks ehk öelda vähemasti seda, mis juhtus seal.” Jamie nooksas metsa poole, kust olid leitud mehed. „Näiteks kui palju neid oli ja kuhupoole nad läksid.”
Jamie oli ka ise päris tubli jäljekütt. Paraku hääbus valgus nüüd kiiresti; hämarus oli hakanud laskuma isegi tasandikule, kus seisis põlenud hütt, moodustas puude all tihedaid varje, voolas üle songitud maa nagu õli. Jamie pilk seiras silmapiiri, kus pilveplagud olid löönud loojuvas päikeses roosakaskuldselt lõõmama, ja raputas pead.
„Matke nad maha. Siis hakkame minema.”
Neil tuli teha veel üks ängistav avastus. Üksainus surnu polnud hukkunud tule ega mürgi kätte. Kui nad söestunud laiba tuhast üles tõstsid, et kanda ta hauda, kukkus midagi keha küljest väikese kolksatusega maha. Brianna tõstis selle üles ja hõõrus põlleservaga puhtamaks.
„See jäi neil vist kahe silma vahele,” lausus ta pisut kõlatult ja sirutas leiu teistele näha. See oli nuga, õigemini küll üksnes tera. Puidust pea oli täielikult ära põlenud ja tera kuumusest kõverdunud.
Tehes südame põlenud rasva ja liha vänge sööbiva leha vastu kõvaks, kummardusin laiba kohale ja torkisin ettevaatlikult selle keskpaika. Tuli on suur hävitaja, kuid mõnikord säilitab üpris veidraid asju. Kolmnurkne haav oli mehe roiete aluses lohus täiesti selgelt näha.
„Nad pussitasid ta surnuks,” laususin, pühkides higiseid käsi põllesse.
„Nad tapsid ta,” sõnas Bree, jälgides mu näoilmet. „Ning noorik …” Brianna heitis pilgu põllega kaetuna maas lamavale noorele naisele. „Tema keetis seentest hautise ja nad kõik sõid seda. Lapsed ka.”
Lagendikule laskus vaikus, mida häirisid üksnes eemalt mägedest kostvad lindude hõiked. Kuulsin omaenda südant rinnus valusasti vasardamas. Oli see kättemaks? Või lihtsalt meeleheide?
„Jah, võib-olla,” vastas Jamie tasa. Ta kummardus puldani juurde, millele nad surnud mehe olid asetanud, ja võttis servast kinni. „Nimetame seda õnnetusjuhtumiks.”
Hollandlane ja tema