söestunud jäänusteks. Peast oli liha täiesti ära põlenud, jättes järele üksnes kummaliselt väikese mustaks tõmbunud kolba, milles irvitavad hambad mõjusid häirivalt muretuna.
Kiiresti langetasid mehed laiba madalasse hauda, asetasid tema kõrvale ema ja lapsed ning jätsid Brianna ja minu ehitama kalmule Šoti kombe järgi väikest kivikääbast, mis pidi tähistama matmiskohta ja pakkuma kaitset röövloomade eest, samal ajal kui kahele paljasjalgsele mehele kaevati algelisem puhkepaik.
Kui töö sai lõpuks tehtud, kogunesid kõik kahvatu ja vaikivana värskete kalmude ümber. Nägin Rogerit seismas Brianna kõrval, käsi kaitsvalt naise piha ümber. Breed läbistas kerge värin, mis ei tulenenud minu arvates külmast. Nende laps Jemmy oli väikseimast tüdrukust ehk kõigest aasta noorem.
„Kas ütled paar sõna, Mac Dubh?” Kenny Lindsay vaatas küsivalt Jamie poole, tõmmates kootud mütsi kasvava jaheduse kaitseks sügavamalt kõrvadele.
Hämarus tihenes kiiresti ja keegi ei tahtnud viivitada. Meil oli tarvis laager üles lüüa – kusagil põlengulehkadest kaugemal – ning pimedas oleks see raske. Aga Kennyl oli õigus: me ei saanud lahkuda kas või väikesegi tseremooniata jätmaks hüvasti nende võhivõõraste inimestega.
Jamie raputas pead.
„Ei, las kõneleb Roger Mac. Kui nad oli hollandlased, siis võib arvata, et protestandid.”
Hämarusest hoolimata nägin, et Brianna heitis isale terava pilgu. Tõsi mis tõsi, Roger oli presbüterlane nagu märksa vanem mees Tom Christiegi, kelle pahurast näost võis välja lugeda, mida ta toimuvast arvab. Usk ei olnud praegu siiski midagi muud kui ettekääne ning kõik, sealhulgas Roger, teadsid seda.
Roger köhis kurgu puhtaks, nagu käristaks keegi riiet. See heli oli alati valus kuulda ja nüüd aimus sellest pahameelt. Ta ei vaielnud siiski vastu, vaatas Jamiele üksnes otse silma ning astus tema asemel hauapeatsisse.
Ta oli mõelnud lugeda üksnes meie isa palve või mõne leebema psalmi. Kummatigi tulid talle pähe hoopis teised sõnad.
„Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole. Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.”
Kunagi oli Rogeri hääl olnud võimas ja ilus. Nüüd oli see kähe ja kärisev, endisest ilust polnud õieti midagi järel, ent ometi õhkus tema sõnadest nii palju kirge, et kuulajad langetasid pea ja nende näod vajusid hämarusse.
„Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast. Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.” Rogeri nägu oli jäik, kuid silmad peatusid üheks kõledaks hetkeks söestunud notil, mis oli olnud hollandi perekonna raiepakk.
„Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis. Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.” Nägin kolme Lindsay-venda pilke vahetamas ning tõusva tuule kaitseks koomale tõmbumas.
„Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad,” lausus Roger, hääl ühtäkki nii vaikne, et seda oli üle puuokstes kahiseva tuule vaevu kuulda. „Sest mind on tabanud Jumala käsi.”
Brianna liigatas kergelt; Roger selitas uuesti kurku, valjult ja ägedalt, ning sirutas kaela välja, nii et nägin sellel vilksamisi inetut nööriarmi.
„Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks, raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!”
Roger libistas pilgu üle nägude – tema enda omal polnud ainsatki tundevirvet –, hingas siis sügavalt sisse ja jätkas puhuti katkeval häälel.
„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud,” Brianna väratas kramplikult ning tõstis pilgu värskelt kalmukünkalt, „saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra.”
Roger jäi vait ja kõik ohkasid korraks, olles hinge kinni hoidnud ja hingates nüüd välja. Roger polnud siiski veel lõpetanud. Pooleldi ebateadlikult oli ta võtnud Briannal käest kinni ja hoidis seda tugevasti. Mulle tundus, et viimased sõnad lausus ta juba iseendale, mõtlematagi õieti enam kuulajatele.
„Kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!” 2
Olin hakanud värisema ning Jamie võttis mu käe oma kämblasse, mis oli külm, aga tugev. Ta langetas pilgu ja vaatas mulle otsa ning meie pilgud kohtusid. Ma teadsin, mida ta mõtleb.
Just nagu minagi, ei mõelnud Jamie olevikule, vaid tulevikule. Väikesele teadaandele, mis ilmub kolme aasta pärast 1776. aasta 13. veebruari kuupäeva kandva Wilmington Gazette’i lehekülgedel.
Edastame kurbusega teate, et James MacKenzie Fraser ja tema naine Claire Fraser on hukkunud Fraserimäe asunduses põlengus, mis hävitas 21. jaanuari öösel nende maja. River Runi istanduse kadunud omaniku Hector Cameroni nõbu härra Fraser sündis Šotimaal Broch Tuarachis. Ta oli siinses koloonias hästi tuntud ja sügavalt austatud; lapsi temast maha ei jäänud.
Seda oli olnud tänaseni hõlpus enam-vähem eirata. Nii kaugel tulevikus – tulevikus, mida on kindlasti võimalik muuta … eks öeldud ju, et keda on hoiatatud, see oskab end kaitsta … või kuidas?
Heitsin pilgu madalale kääpale ning mind läbistas uus, tugevam külmavärin. Nihkusin Jamiele lähemale ja asetasin teise käe tema käsivarrele. Ta kattis selle oma kämblaga ja pigistas julgustavalt. Ei, sisendas ta mulle hääletult. Ei, ma ei lase sellel juhtuda.
Kui me sellelt süngelt lagendikult lahkusime, ei suutnud ma siiski tõrjuda silme eest üht eredat pilti. Ma ei näinud kujutlustes põlenud onni, haletsusväärseid surnukehi ega armetut peenramaad. Seda, mis mind praegu kummitas, kõrgel Šoti mägismaal Beauly abikloostri varemetes seisvat hauasammast, olin näinud mitu aastat tagasi.
See oli ühe suursuguse daami hauakamber ning tema nime kohal oli kivvi raiutud irvitav pealuu – üsna samasugune kui see, mida varjas hollandlanna põll. Pealuu alt võis lugeda naise motot.
Hodie mihi cras tibi – sic transit gloria mundi.
Täna on minu, homme sinu kord. Nii möödub maailma hiilgus.
3
Hoia sõbrad lähedal
Fraserimäele tagasi jõudsime järgmisel päeval just enne päikeseloojangut ning leidsime, et meid ootab ees üks külaline. Eestrepil, minu kass süles ja õllekruus kõrval, istus hiljuti Tema Majesteedi sõjaväge ja veel hilisemal ajal kuberner Tryoni isiklikku ratsapolitseid juhtinud major Donald MacDonald.
„Proua Fraser! Teie teenistuses, madam,” hõikas ta joviaalselt, nähes mind lähenemas. Major proovis tõusta, kuid ahhetas kohe, sest Adso, kel polnud vähimatki soovi oma mugavast pesast loobuda, surus küüned talle reide.
„Istuge-istuge, major,” ütlesin ja viipasin kiiruga. Ta vajuski tagasi, nägu krimpsus, ning hoidis end heast südamest tagasi ega lennutanud Adsot põõsasse. Kõndisin trepist üles ja potsatasin kergendatult ohates tema kõrvale.
„Mu abikaasa läks hobuseid talli viima, ta tuleb kohe. Näen, et keegi on teie eest juba hoolitsenud.” Nooksasin õlle poole ja major pakkus seda kohe härrasmehelikult mulle, olles tõmmanud enne varrukaga üle kruusiserva.
„Oojaa, madam,” kinnitas ta. „Proua Bug on mu eest väga innukalt hoolt kandnud.”
Kartes vastasel korral paista ebasõbralikuna, võtsin õlle vastu ja pean tunnistama, et see läks igati asja ette. Jamie oli kibelnud koju jõudma, sestap olime päikesetõusust peale sadulas istunud, tehes keskpäeval kõigest väikese pausi, et keha kinnitada.
„Suurepärane märjuke,” sõnas major,