libises tal sõrmede vahelt.
„Maša?” Finn rääkis valju käskiva häälega.
Maša vajus otseti nagu nukk, käed puusade juures.
„Just samamoodi!” karjatas sekretär rahulolevalt. „Just nii tegi ta enne ka!”
„Issand!” Lilla särgiga noormees taganes. „Issand. Vabandust! Ma lihtsalt …”
„Olgu, Maša, paneme su põrandale,” ütles Finn.
Finn tõstis naist kaenla alt ning Yao haaras pingutusest ähkides tal jalgadest kinni. Maša oli väga pikka kasvu naine, märkas Yao; temast palju pikem. Vähemalt kuus jalga, ja ta oli rampraske. Üheskoos asetasid nad Maša hallile vaibale külili. Finn keeras naise jaki padjaks kokku ja pani talle pea alla.
Maša vasak käsivars tõusis jäigalt ja zombilikult tema pea kohale. Käed tõmbusid kramplikult rusikasse. Ta hingas ikka veel katkendlikult õhku ahmides, sellal kui keha asendi sisse võttis.
Teda oli tabanud krambihoog.
Krambihoogusid oli ebameeldiv vaadata, kuid Yao teadis, et peab lihtsalt nende vaibumist ootama. Maša kaela ümber polnud midagi sellist, mida Yao oleks pidanud lõdvendama. Ta uuris ruumi naise ümber ja nägi, et too ei saa kusagile pead ära lüüa.
„Kas nii juhtus ka varem?” Finn tõstis pilgu sekretärile.
„Ei. Ei, enne ta lihtsalt justkui minestas.” Päranisilmne sekretär vaatas kohkunult ja lummatult.
„Kas tal on varem krampe esinenud?” küsis Finn.
„Vaevalt küll. Ma ei tea.” Vastates nihkus sekretär tasapisi kontori ukse poole, kuhu oli nüüd kogunenud terve hulk teisi firma tegelasi. Keegi oli tõstnud mobiiltelefoni ja filmis, nagu oleks ülemuse krambihoog rokk-kontsert.
„Hakka südamemassaaži tegema.” Finni silmad olid lamedad ja siledad nagu kivid.
Oli hetk – kõigest sekund, kuid siiski hetk –, mille vältel Yao ei teinud midagi, sest tema aju üritas aru saada, mis oli äsja juhtunud. See tardunud mõistmatusehetk pidi talle igavesti meelde jääma. Ta teadis, et südameseiskumine võib tekitada krambihoosarnaseid sümptomeid, kuid ometi ei taibanud ta seda ikka veel, sest aju oli nii täielikult, ekslikult veendunud ühesainsas tegelikkuses: sellel patsiendil on krambihoog. Kui Finni poleks juures olnud, oleks Yao kükakile laskunud ja silmitsenud südameataki saanud naist midagi tegemata otsekui piloot, kes juhib reaktiivlennuki maasse, kuna usaldab liialt oma vigaseid aparaate. Yao peenim aparaat oli aju, kuid sel päeval oli see rikkis.
Nad andsid naisele kaks elektrišokki, kuid ei suutnud korrapärast südamerütmi taastada. Maša Dmitritšenko süda oli täielikult seiskunud, kui parameedikud kandsid ta välja nurgakontorist, kuhu ta enam iial ei naasnud.
teine peatükk
Kümme aastat hiljem
Frances
Ühel palaval pilvitul jaanuarikuu päeval sõitis Frances Welty, kunagine romantiliste menuromaanide autor, kuuetunnise teekonna jagu oma Sydney-kodust loodes üksi läbi võsase maastiku.
Maantee must lint rullus tema ees hüpnootiliselt lahti, samal ajal kui kliimaseadme ventilatsiooniavadest paiskus talle täie võimsusega näkku arktilist õhku. Taevas oli kui tillukest üksildast autot ümbritsev hiiglasuur sügavsinine kuppel. Taevast oli nii palju, et see naisele ei meeldinud.
Ta naeratas, sest talle meenus üks TripAdvisori pirtsakas arvustaja: Niisiis helistasin vastuvõtulauda ja nõudsin madalamat, pilvisemat, mugavamat taevast. Tugeva välismaise aktsendiga naine ütles, et teisi taevaid pole saada! Pealegi oli ta väga ebaviisakas! EI IIAL ENAM. ÄRGE RAISAKE RAHA.
Francesele tundus, et ta võib õige pea mõistuse kaotada.
Ei, ei kaota. Tal polnud häda midagi. Täie mõistuse juures. Tõesti.
Ta painutas käsi rooli ümber, pilgutas kuivi silmi päikeseprillide taga ning haigutas nii laialt, et lõualuu naksatas.
„Ai,” ütles ta, ehkki polnud valus.
Frances ohkas ning vaatas aknast välja, et leida midagi, mis maastiku monotoonsusse vaheldust tooks. Väljas oli nii kalk ja halastamatu ilm. Naine suutis seda ette kujutada: porikärbeste põrin, lehmade kurvad karjed ja kogu see silmipimestav hõõguvtuline valgus. Tõepoolest avar pruun maa.
Kuule. Anna mulle lehm, põlluvili, kuur. Piilub mu väike silm, et miski algab tähega …
E. Ei midagi.
Frances vahetas istmel asendit ning alaselg tasus talle nii ägeda valuhooga, et tal tulid pisarad silma.
„Jumala pärast,” ütles ta haledalt.
Seljavalu oli alanud kaks nädalat tagasi, päeval, mil Frances oli viimaks leppinud sellega, et Paul Drabble on kadunud. Ta tundis esimest valuhoogu siis, kui valis parajasti politsei numbrit ja püüdis mõelda, kuidas Pauli kirjeldada: partner, kavaler, armuke, „eriline sõber”. See oli lausa psühhosomaatilise valu musternäide, ehkki teadmine, et valu on psühhosomaatiline, seda ei leevendanud.
Oli kummaline igal õhtul peeglisse vaadata ja näha, et tema alaselg näeb välja niisama pehme, valge ja veidi ümar nagu alati. Frances arvas, et näeb midagi hirmsat, nagu pahklike puujuurte kogumit.
Ta vaatas armatuurlaua kella: 14.57. Kõrvaltee pidi iga minut nähtavale ilmuma. Frances oli Tranquillum House’i töötajatele öelnud, et jõuab sinna poole nelja või nelja paiku pärastlõunal, ja ta polnud plaaniväliseid peatusi teinud.
Tranquillum House oli „väike tervendamise ja heaolu keskus”. Seda oli soovitanud tema sõbranna Ellen. „Sa pead end ravima,” oli ta Francesele öelnud, kui nad möödunud nädalal lõunat sõid, pärast kolmandat kokteili (oivaline valge virsiku Bellini). „Sa näed sitt välja.”
Ellen oli Tranquillum House’is „puhastuse” läbi teinud kolm aastat tagasi, kui ka tema oli „läbi põlenud”, „kurnatud”, „vormist väljas” ja – „Jah, jah, saan aru,” oli Frances öelnud.
„See koht on üsna … ebatavaline,” oli Ellen Francesele öelnud. „Nende lähenemine on pisut omapärane. Elumuutev.”
„Kuidas täpsemalt su elu muutus?” oli Frances põhjendatult küsinud, kuid polnud sellele küsimusele selget vastust saanudki. Lõpuks näis kõik taanduvat Elleni silmavalgetele, mis olid muutunud tõeliselt valgeks, lausa ebardlikult valgeks! Ta oli ka kolm kilo alla võtnud! Olgugi et Tranquillum House ei keskendunud kaalulangetamisele – Ellen puges või nahast välja, et seda rõhutada. Tranquillum House keskendus heaolule, aga milline naine kurdaks kolmest kilost lahtisaamise üle? Ellen mitte, see oli kindel. Frances samuti mitte.
Frances oli koju läinud ja asutuse kodulehe üles otsinud. Talle polnud enesepiitsutamine kunagi meeldinud, ta polnud kunagi dieeti pidanud, ütles harva ei, kui tundis, et tahab öelda jah, või jah, kui tundis, et tahab öelda ei. Ema jutu järgi oli Francese esimene ‒ ablas ‒ sõna „veel”. Ta tahtis alati rohkem.
Ometi olid Tranquillum House’i fotod täitnud ta kummalise, ootamatu igatsusega. Need olid kullakarva, kõik tehtud loojangu või koidu ajal, või siis filtreeritud, et need sellise mulje jätaksid. Meeldivalt keskealised inimesed võtsid sõdalaseasendeid kena maamaja kõrval valgetesse roosidesse uppuvas aias. Paarike istus ühes „looduslikus kuumaveeallikas”, mis valdust ümbritsesid. Neil olid silmad kinni, pea kuklas, ja nad naeratasid õndsalt, sellal kui vesi nende ümber mullitas. Teine foto kujutas naist, kes naudib akvamariinsinise veega basseni kõrval lamamistoolis „laavakivimassaaži”. Frances oli kujutlenud neid laavakive, mis asetatakse mõnusas sümmeetrias tema selgroole, nende võluväelist kuumust, mis tema valu sulatab.
Sellal kui Frances kuumaveeallikatest ja leebest