öeldud, et kõrvalteele tuleb pöörata paarkümmend minutit pärast Jarribongi.
Eespool oli silt. Frances kissitas silmi ja laskus rooli kohal kummargile, et seda lugeda: Tranquillum House järgmisel vasakpöördel.
Francese süda rõõmustas. Ta oli hakkama saanud. Ta oli kuus tundi sõitnud, ilma et oleks täielikult mõistust kaotanud. Siis vajus tal süda saapasäärde, sest nüüd pidi ta selle ravikuuri läbi tegema.
„Pööra kilomeetri järel vasakule,” käsutas GPS.
„Ma ei taha kilomeetri järel vasakule pöörata,” vastas Frances murelikult.
Ta poleks pidanud üldse sel aastaajal ja sel poolkeral olema. Ta oleks pidanud olema oma „erilise sõbra” Paul Drabble’iga Santa Barbaras, kus California päike nende nägu soojendab, kui nad veinikeldrites, restoranides ja muuseumides käivad. Ta oleks pidanud veetma pikki-pikki õhtupoolikuid, et tutvuda Pauli kaheteistkümneaastase poja Ariga ja kuulata tema kerget kuiva itsitust, kui poiss õpetab, kuidas mängida mingit vägivaldset PlayStationi mängu, mis talle meeldis. Francese sõbrad, kellel oli lapsi, olid selle üle nalja visanud ja irvitanud, kuid Frances ise oli pikisilmi oodanud, et õpib mängu ära; põhisisu tundus tõeliselt tuumakas ja keeruline.
Francese silme ette kerkis tolle detektiivi siiras noor nägu. Tal olid lapsepõlvest alles jäänud tedretähnid ja ta kirjutas kõik, mida Frances ütles, hoolikalt üles, kasutades kriipivat sinist pastapliiatsit. Tema õigekiri oli jube. Ta kirjutas sõna „homme” ühe m-iga. Ta ei suutnud Francesele silma vaadata.
Selle mälestuse peale valdas Francest kohutav kuumahoog.
Alandus?
Tõenäoliselt.
Francesel hakkas pea ringi käima. Ta värises ja vabises. Rooli hoidvad käed muutusid otsemaid libedaks.
Pea kinni, ütles Frances endale. Sa pead otsemaid auto kinni pidama.
Frances näitas suunatuld, ehkki tema taga kedagi ei olnud, ja peatas auto teeveeres. Tal jätkus mõistust ohutuled sisse panna. Higi voolas mööda nägu. Särk oli sekunditega läbimärg. Ta rebis kangast ja lükkas niiskeid juuksesalke laubalt ära. Külmatunne pani ta värisema.
Frances aevastas ja selle peale tõmbus tal selg krampi. Valu oli sedavõrd suur, et Frances puhkes naerma, kui pisarad mööda nägu voolama hakkasid. Oi jah, ta hakkaski mõistust kaotama. Päris kindlasti.
Teda tabas üüratu, ürgne raevuhoog. Ta lõi rusikaga ikka ja jälle vastu autosignaali, pigistas silmad kinni, ajas pea kuklasse ja karjus koos autopasunaga, sest tal oli külm ja selg valutas, ja siis veel see paganama murtud süda ja ….
„Hei!”
Frances tegi silmad lahti ja lausa hüppas istmel tahapoole.
Meesterahvas oli kummargil tema autoakna juures ja kloppis valjusti klaasile. Frances nägi teisel teeveerel autot, mis oli ilmselt mehe oma ja mille ohutuled samuti põlesid.
„Kas teil on halb?” hõikas mees. „Kas teil on abi vaja?”
Jumala pärast. See pidanuks olema isiklik meeleheitehetk. Kohutavalt piinlik. Frances vajutas nupule, et aken alla lasta.
Sisse vaatas äärmiselt suur, ebameeldiv, hoolitsemata, habetunud mees. Tema uhket vinget õllekõhtu kattis mingi iidse ansambli kulunud pildiga T-särk ning jalas olid tal madala värvliga sinised teksased. Ilmselt oli ta üks noist sisemaistest sarimõrtsukatest. Ehkki sõna otseses mõttes polnud tegu metsiku sisemaaga. Tõenäoliselt oli mees sisemaalt puhkusele sõitnud.
„Kas autoga juhtus midagi?” küsis mees.
„Ei,” vastas Frances. Ta ajas selja sirgu ja püüdis naeratada. Ta silus niiskeid juukseid. „Tänan teid. Mul pole viga midagi. Autoga on kõik korras. Kõik on korras.”
„Kas te olete haige?” küsis mees. See kõlas pisut tülpinult.
„Ei,” vastas Frances. „Tegelikult ei ole. Lihtsalt kohutav külmetus.”
„Võib-olla on teil lausa gripp. Te näete tõeliselt haige välja,” ütles mees. Ta kortsutas kulmu ja tema pilk suundus auto tagaossa. „Ja te karjusite ja andsite signaali, nagu … oleksite hädas.”
„Jah,” vastas Frances. „Nojah. Ma arvasin, et olen üksi kusagil pärapõrgus. Mul oli lihtsalt … halb hetk.” Ta pingutas, et hääl vimmakalt ei kõlaks. Mees oli korralik kodanik, kes käitus õigesti. Ta oli teinud seda, mida teeks igaüks.
„Aitäh, et te peatusite, aga mul pole viga midagi,” ütles Frances oma kõige meeldivama ja rahustavama naeratuse saatel viisakalt. Keset pärapõrgut tuleb võõraid suurt kasvu mehi rahustada.
„Olgu siis.” Mees ajas end pingutusest oiates püsti, käed reitel, et tõusmine kergem oleks, kuid siis kloppis ta sõrmenukkidega uuesti Francese auto katusele ning laskus ühtäkki taas otsustavalt kummargile. Ma olen mees, ma tean, mis on mis. „Kuulge, vahest olete liiga haige, et autot juhtida? Sest kui autosõit pole turvaline, kui te olete ohuks teistele autojuhtidele, siis ei saa ma tõesti lasta teid rahuliku südamega …”
Frances ajas selja veelgi rohkem sirgu. Taeva pärast. „Mul tekkis lihtsalt kuumahoog,” kähvas ta.
Mees läks näost valgeks. „Oi!” Ta uuris Francest. „Mina arvasin ikka, et need on kuumad tusad,” vastas ta.
„Minu meelest kasutatakse mõlemat väljendit,” kostis Frances. See oli tal kolmas kord. Ta oli palju lugenud, rääkinud kõikide üle neljakümne viie aastaste tuttavate naistega ning käinud kaks korda perearsti juures, kus oli hüüatanud: „Aga keegi ei öelnud, et see mõjub nii!” Esialgu teda jälgiti. Ta võttis toidulisandeid, vähendas alkoholi ja vürtsikate toitude tarbimist. Hahaa.
„Nii et teiega on kõik korras,” ütles mees. Ta vaatas maanteel siia- ja sinnapoole, nagu otsiks abi.
„Mul pole tõesti mitte midagi viga,” vastas Frances. Seljast käis läbi väike sõbralik jõnks ja Frances püüdis mitte võpatada.
„Ma ei teadnud, et kuumahood … tusad … on nii …”
„Jubedad? Nojah, kõigil neid ei esine. Ainult vähestel õnnelikel.”
„Kas siis pole … kuidas seda nimetataksegi? Hormoonasendusravi?”
Oh issand.
„Kas te saate mulle retsepti kirjutada?” küsis Frances rõõmsalt.
Mees astus sammukese autost eemale ja tõstis allaandmise märgiks käed. „Vabandust. Asi on lihtsalt selles, et minu meelest minu naine … Igatahes pole see minu asi. Kui kõik on korras, siis sõidan lihtsalt minema.”
„Tore,” kostis Frances. „Aitäh, et peatusite.”
„Pole tänu väärt.”
Mees tõstis käe, tahtis veel midagi öelda, muutis ilmselt meelt ja läks tagasi oma auto juurde. Tema T-särgi seljal olid higiplekid. Tohutu suur mees. Õnneks oli ta otsustanud, et Francest ei tasu tappa ega vägistada. Ilmselt eelistas ta ohvreid, kes vähem higistavad.
Frances vaatas, kuidas mees auto käivitas ja maanteele sõitis. Ära sõites asetas mees sõrme oma meelekohale.
Frances ootas, kuni mehe auto oli tema tahavaatepeeglis vaid tilluke täpp, ja sirutas siis käe puhaste rõivaste järele, mis just selleks puhuks kõrvalistmel valmis olid.
„Menopaus?” oli Francese kaheksakümneaastane ema ebamääraselt küsinud maailma teisest otsast Lõuna-Prantsusmaalt, kus ta nüüd õnnelikult elas. „Oi, mulle see minu arust erilisi vaevusi ei tekitanud, kullake. Niipalju kui ma mäletan, sain sellega ühelainsal nädalavahetusel hakkama. Kindlasti läheb sul samamoodi. Minul polnud neid kuumahoogusid üldse. Kui aus olla, siis on need minu arust müüt.”
Hmmh, mõtles Frances käterätikuga oma müütilist