„Markel ütles mulle, et ainult see, et mind maha hääletati, ei tähenda veel, et ma ei oskaks maalida.”
Riki silmad lähevad pärani. „Oh, kullake, kas ta tõesti ütles sulle seda? On vast persevest.”
„Ei, ei,” ütlen kähku. „Ta ei mõelnud seda niimoodi.”
„Noh, kuidas kurat ta seda siis mõtles?”
„Arvan, et see oli kompliment.”
„Kah mul kompliment,” pobiseb Rik.
„Nojah,” ütlen talle, „jõudsin ju ArtWorld’i Transi-võistluse viimasesse vooru. Ja mind pole Cambridgeporti näituselt veel välja visatud.”
„Mis värk see Trans on?” Rik ei ole enam stuudiokunstnik, sellepärast ei ole ta viimaste võistluste ja hindamisnäitustega kursis. Ta maandus töökohale Isabella Stewart Gardneri muuseumi kureerimisosakonnas kohe pärast kooli lõpetamist – mis oli hämmastav vedamine – ja on nelja aastaga ennast õnnelikult üles töötanud abikuraatoriks. Ta kinnitab, et ei tunne puudust „kunstnikuks olemise juurde kuuluvast tööorjusest, selga pussitamisest ja vaesusest”. Mõnikord ma usun teda, mõnikord mitte.
„Lühend peaks peegeldama kõike, mida Trans sinu arvates tähendab,” seletan talle. „Selgus (transpire), siirdamine (transplant), läbipaistvus (transcendent), transfusioon, transmutatsioon, transseksuaalsus.”
„Mõnus,” ütleb Rik ja ma saan aru, et ta võtab mõttes läbi oma seinakappi laotud maale, otsustamaks, kas mõni neist võiks sobida. Ta pilgutab silmi, et seda paraadi peatada. „Mis sina esitasid?”
Kehitan õlgu, nagu ei hoolikski eriti. „Mõned mu akende seeriast. Läbipaistvus (transparent), üleminek (transition), ülevõtmine (transpose), läbikumavus (translucent). Mõtlesin, et kui igal maalil on hunnik „transse”, võiks see mulle teravust anda.”
„Kõlab nagu hea mõte.”
„Kuulsin, et järgmisel aastal on lisandiks „vastu”, nii et kavatsesin esitada mõned oma reprod kui vastupidised.”
„Naljakas,” ütleb Rik viisil, mis laseb selgelt paista, et tema nii ei arva. „Nii et kuidas see siis ikkagi läks?”
„Markelile need meeldisid.”
Rik annab kohe vastu. „Mis huvi võib Aiden Markelil üldse reprode vastu olla?”
„Ei tea, Rik. Mina mõtteid lugeda ei oska. Pildid lihtsalt olid seal, ma arvan.”
Rik tõstab käed. „Va-ban-dust. Ei kavatsenud kellelegi varvastele astuda.”
„Ei, ei,” ütlen. „Hoopis mina pean vabandama. Vabandust.”
„Pole midagi.” Rik irvitab. „Me kõik teame, et sa jooke ei kanna.”
Ta käib peale, et võib mu koju saata. See jääb tema teelt kõigest paar kvartalit kõrvale, nii et olen nõus. Mehed peavad tegema, mis nad peavad tegema. Kuigi ma pole linnaelu tundmises mingi tobuke. Tean reegleid. Käi keset tänavat või siis vähemalt kõnnitee välisserval, jälgi ümbrust ja tunneta seda, ära kasuta valgeid kõrvaklappe (varastavad mu iPodi), ära saada tekstisõnumeid (tähelepanu hajub), ära jända äppidega (varastavad mu iPhone’i). Aga kõigepealt – ära mitte, mitte, mitte kunagi näe välja, nagu oleksid ära eksinud.
Astume Jake’sist välja lämbesse suveõhku ja suundume mööda kõnniteed edasi, möödudes põiktänavast ChiRomist, Aasia-Dominikaani köögiga restoranist, kus pidu on täies hoos. Paar räpastes rõivastes meest istub, õigemini lebaskleb Dumpsteri najal, viskipudelit käest kätte andes ja naerda möirates. Meieni jõuab hästirõivastatud paarike, nad heidavad pilgu põiktänavasse ja lähevad üle tee.
„Kas arvad, et Markeli visiidil võis Isaaciga midagi tegemist olla?” küsib Rik.
„Isaac on surnud.” Olen oma tooni teravusest üllatunud.
Rik peatub ja pöörab minu poole. „Kuule,” lausub ta tasa. „Kas sul on kõik kombes?”
„Miks kõik arvavad, et see peab olema Isaaci pärast?” kähvan talle. „Kas on siis nii võimatu uskuda, et ta võiks lihtsalt olla huvitatud minu töödest?”
Kolm
KOLM AASTAT VAREM
„JÄTA JÄRELE, CLAIRE,” ütles Isaac. „Minuga on kõik läbi.”
„Ei ole läbi. Sa lihtsalt võlgned seda endale.”
„Võib-olla.”
Lamasklesime Isaaciga tema ateljees voodil. Kuid me polnud alasti ega olnud ka seksinud, mis polnud minu mõte. Kui ma sisse astusin ja leidsin ta keset pärastlõunat siruli, olin kasutanud kõiki oma naiselikke nippe, et teda sellest tardumusest välja kiskuda – see ei õnnestunud mul ei sõna otseses ega kaudses mõttes. Ta nõudis, et lamaksime niisama. Selles polnud õnnetuseks midagi uut.
Arvasin, et ta võib maniakaaldepressiivne olla, aga kuidas sai seda kindlalt öelda, kui ta keeldus arsti juurde minemast? Ma ei kavatsenud sekkuda. Tervise kallal naakumine oli naise, mitte tüdruksõbra kohus. Aga kui asi läks karjääri täieliku perssekeeramiseni, pidin oma seisukoha välja ütlema.
Ajasin ennast istuli ja Isaac pani pea mu sülle. Keerutasin tema tumedat juukselokki sõrmede vahel. Ta vaatas oma hämmastavalt siniste silmadega üles mulle otsa ja puudutas sõrmega mu ninaotsa, seejärel suud. Suudlesin sõrme ja asetasin ta käe oma südame kohale. „Isaac,” ütlesin talle, „sa oled kuninglik ora perses.”
„Aga mul on ju palju muid häid omadusi?” küsis ta sügava šokolaadise häälega. Narritav naeratus valgustas ta nägu ja kuigi ma väga tahtsin, et seda ei juhtuks, valgustas see ka minu nägu.
Selles suhtes oli kõik valesti: ma olin olnud tema õpilane, ta oli nelikümmend neli ja mina kakskümmend kaheksa, tal esinesid depressioonihood, millega põimusid kunstiloomingu hiilgavad pursked ja vastupandamatu magnetism. Isegi kolme aasta pikkune abielu, praegu juba lahus elades ja ees ootava, kuid veel mitte toimunud lahutusega, oli vana klišee. Kuid minu jaoks oli see uus.
„Ära proovigi mind ära võluda, kui olen sinu peale vihane,” ütlesin. „Ma ei lase sul seda teha. See on moodsa kunsti muuseum, sina idioot.”
„Ja see ongi kõik, mida see on, Claire. Üks kunstimuuseum. Me ei otsi siin vähiravimit.” Ta võttis käe mu rinnalt ja keeras käsivarre mulle ümber piha.
„Sa oled igavene sitapea.”
„Jah, seda ka.”
„Sa võiksid seda ikka veel teha, kas tead,” ütlesin. „Sul on kaks nädalat.”
„Kaksteist päeva, aga kes siin arvet peab?”
„Sa ei pea ju ootama, et kihid ära kuivaksid. Võiksid seekord teha kolm märga kihti üksteise peale, kui tõsiselt asja juurde asuksid.”
„Sina võiksid teha kolm märga kihti üksteise peale,” ütles Isaac. „See on tahtmise küsimus.”
„Ja kuhu sinu tahtmine siis läks?”
„Kõrgeteks gaasihindadeks?”
Virutasin talle rusikaga vastu käsivart. „Sel pole isegi mingit mõtet.”
„Näed nüüd? Ma pole üldse hakkamas.”
„Karen Sinsheimer arvab, et oled.” Sinsheimer oli moodsa kunsti muuseumi maali ja skulptuuri valdkonna vanemkuraator. Ta oli märganud Markel G-s Isaaci töid ja tellinud temalt maali oma näituse „Ülevaade viimase aja maalist ja skulptuurist” tarvis. Nii äpardunud nimi näituse jaoks, mis rõhutab parimat esilekerkivat talenti.
„Karen Sinsheimer nägi eelmisel aastal tehtud maale.”
„Ja mis sa sellega öelda tahad?”