kes pärast Isaaci surma on mind pidevalt maha hääletanud – nagu Markel nii asjakohaselt märkis.
Kerin üles tagasi, et vaadata, kes võitis. „Raisk,” ütlen ma valjusti ja viskan mobiili sohvale. See lendab mööda ja läheb põrandal kaheks tükiks, nagu see alati teeb, kui teda viskan. Nõnda ta kõigepealt kaheks tükiks laguneski.
Aga ma ei hooli. See on peaaegu hullem kui kaotus ise. Võitja on Crystal Mark. Crystal, kes Markel G näitusel „Kohalikud kunstnikud töötamas” müüs kolm maali kambale rikastele äärelinlastele, kes ei teeks vahet reprol ja originaalõlimaalil. Crystal, see andetu võlts tegelane oma trendikates uutes rõivastes, kes poeb kõigile oma trendikatele uutele sõpradele „Oak Roomis”. Crystal, kes kerkib kannatusteta täiesti uude maailma. Kustutasin meili ära, siis kustutasin selle ära ka prügikastist, et olla kindel, et ma seda enam kunagi ei näe.
Kurat võtaks teda ja tema tuletatud pastelle.
Mõtlesin Markeli pakkumisest ja kujutlesin Crystali nägu, kui jutustan talle oma isikunäitusest Markel G-s: uskumatus, millele järgneb viha, millele järgneb toores kõikehõlmav kadedus. Isegi oma lahjendatud kujutlusvõimega pidi ta nägema, et on isikunäitusest aastate kaugusel. See oleks magus. Tekiilanapsid hakkavad Jake’sis voolama. Arvatavasti kuu aega.
Mis siis, kui ma teen seda? Mis siis, kui kõik läheb korda ning Markel ja mina teeme midagi head? Mis siis, kui saangi oma näituse? Kõik mu aknad ripuvad uhkelt tõelise Markel G seintel. Mina seisan uhkelt nende keskel. Kõigile väikestele valgetele kaartidele on suurelt kirjutatud minu nimi. Arvukad punased sõõrid tähistavad müüki. Ei mingeid sulgi.
Kuigi ma olen elukutseline koopiate tegija ning olen peale üksiku Repro loengu uurinud ja täiustanud tehnikaid, mida on tarvis lihtsast reprost erineva autentsuse illusiooni loomiseks, ei ole ma tegeliku võltsimise ekspert sellel alal, kuidas eksperte eksiteele viia, kuidas see kõik toimib. Kõhklesin natuke, siis guugeldasin „kuidas kunstivõltsijad raha teevad”.
Esimese artikli pealkiri oli „Kunstivõltsijad ajavad raha kokku odavate maalide „venestamisega””. Šiškinit ja Malevitšit võltsitakse tohutult, samuti transformeeritakse keskpäraseid üheksateistkümnenda sajandi Euroopa maastikke Vene maalideks. Mispärast täpselt seda viimast just tehakse, polnud seletatud, kuid nähtavasti ei saa kergeusklikel uusrikastel tüüpidel neist kunagi küllalt.
Üks postitus oli lugu kunstikaupmehest nimega Gianfranco Becchina, kes 1985. aastal veenis J. Paul Getty muuseumi talle maksma peaaegu kümme miljonit dollarit võltsitud Kreeka kuju eest, mis tema väitel pärines kuuendast sajandist e.m.a. Getty muuseum palkas antiigieksperte, geolooge, advokaate ja autentiseerijaid, kes kasutasid kõikvõimalikke kõrgtehnoloogilisi seadmeid alates elektronmikroskoobist kuni massispektromeetrini, et Becchina väidet kontrollida. Kõiki neid veeti ninapidi ja muuseum ostis võltsingu ära.
Ja siis oli seal veel John Myatt, kes sai hakkama asjaga, mida peetakse kahekümnenda sajandi suurimaks kunstipettuseks, maalides ja müües üle kahesaja „avastamata” töö hästituntud surnud kunstnikelt. Kuid parim osa pole mitte pettus. Tuleb välja, et pärast lühikest vangis istumist alustas Myatt edukat äritegevust, müües oma võltsinguid võltsingutena vahemikus tuhandest kuni kümne tuhande dollarini tükk. 2005. aastal oli tal Londonis Air Gallerys isikunäitus asjakohase nimetusega „Ehtsad võltsingud”, mis sundis inimesi kvartalite pikkuselt sabas seisma.
Arvatavasti oli sellest kambast kõige hiilgavam Han van Meegeren, masendunud Hollandi maalikunstnik, kes 1930ndatel kulutas kuus aastat, välja töötades keemilisi ja tehnilisi protsesse, mis olid vajalikud selliste võltsingute loomiseks, mis petaksid ära kunstikaupmehed ja kriitikud, kes keeldusid teda geeniuseks tunnistamast. Ta kasutas rösteri osi, et panna kokku ahi lõuendite küpsetamiseks, ja tal oli vapustav edu. Ta ajas kokku terve varanduse, enne kui üks tema „Vermeeridest” leiti pärast sõda natside röövsaagi hulgast ja ta pidi tõestama, et on selle võltsinud, vältimaks süüdistamist reetmises, sest oli müünud vaenlasele Hollandi rahvuslikke aardeid.
Minu lemmiklugu on siiski Ely Sakhaist, New Yorgi väiksemat sorti galeriiomanikust, kes teenis üle kolme miljoni dollari, ostes kokku keskmise väärtusega maale – suurte kunstnike väikesi töid, mida sai müüa viiekohaliste hindadega – ja palgates kunstnikke neid võltsima. Seejärel müüs ta mõlemad maalid originaalidena, et oma kasumit kahekordistada. Võltsingud läksid koos autentsust tõendavate päris sertifikaatidega Jaapani kollektsionääridele; õiged maalid müüdi New Yorgi oksjonimajade kaudu. Tal läks see aastaid õnneks, kuni 2000. aasta mais otsustas ühe võltsitud Gauguini pahaaimamatu omanik oma pildi Sotheby’s maha müüa ja Ely oli samal ajal originaali Christie’s välja pannud. Vaene kaval Ely Sakhai. Tabatud võimaluseta peitu pugeda. Ja tal oli niisugune hea äri käimas.
Kuid kõige tähtsam asi, mille ma teada sain, oli mul ennegi juba teada, kuid kuidagiviisi kahe silma vahele jäänud. Mõne maali kopeerimine ei ole kuritegu – nähtavasti, sest niimoodi teen ma raha, millest kohusetundlikult iga aasta aprillis informeerin maksuametit – kuritegelik osa ei alga enne, kui koopia on originaali pähe müüki pandud. Järelikult on kaabakas müüja, mitte maalija.
OMA KAARTIDEL JA brošüürides nimetab Bostoni MBTA2 Hõbeliini lihtsalt „liiniks”, nii et sõitjad peavad seda analoogseks Punase, Rohelise, Sinise ja Oranži liiniga, mis kõik on metrooliinid. Kuid see nimetus on nähtavasti kõigest turundusnipp ja uskumatult vihastav kõigile, kes valivad Hõbeliini. Seda sellepärast, et Hõbeliin on buss. Selline buss, mis teenindab eelkõige vaeste ja vähemuste linnaosi.
Riki endine poiss-sõber Dan on linnaplaneerija ja tema ütleb, et transpordialal nimetatakse seda ametlikult BRT: bus rapid transit (kiirtransiitbuss). Kui istun selles BRTs, mis suundus Beverly Armsi ja jäi linnaliiklusse kinni, ning higistan aknast sisse paistva kuuma suvepäikese käes, ei lase ma ennast kauem lollitada. See on buss, aga see ei ole kiire.
Beverly Arms, nagu Hõbeliingi, on parimal juhul eksitav nimetus ja halvimal juhul kiuslik julmus. Nimi paneb mu mõtlema minu vanatädi Beverlyst, kelle tohutule rinnale mulle meeldis kaissu pugeda, kui olin väike tüdruk. Kahjuks on aga see Beverly noorsoo kinnipidamisasutus poiste jaoks, keda toimepandud kuriteo eest oodanuks osariigi vangla, kui nad oleksid olnud täiskasvanud. Ühel päeval lähebki enamik neist sinna.
Olen peaaegu viis aastat seal aeg-ajalt kunstitunde andnud, tavaliselt kord nädalas. See sai alguse ülikooliajal osana ühiskondlikult kasuliku töö nõudest ja pärast lõpetamist jätkasin seda. Lastele meeldivad tunnid – ja mina samuti –, sest nende tõttu pääsevad nad pärastlõunasest töökohustusest. Tahan hirmsasti, et ma kellelegi meeldiksin.
Beverly Armsil on nõukogude ajajärgu Gulagi täielik stiil ja soojus: värvimata tsemendist hooneplokkidesse lõikuvad täpselt ühesugused tillukesed kinnised aknapilud. Hea uudis on see, et akende ees pole trelle. Halb uudis see, et neid katvat okastraati on nii paksult, et valgus vaevu sisse pääseb. Trellid oleksid paremad.
Kui ma viimaks sinna jõuan, teen läbi järgmised sammud, mis sarnanevad lennujaama turvakontrollile kahtlustäratava viisaga Lähis-Ida mehe puhul. Kui see osa saab läbi, pean vastama reale küsimustele, mille vastuseid valvur juba teab, sest on mind grillinud vähemalt sada korda juba varemgi. Ta hoiab käes minu juhiluba. Mul oli kombeks temaga selle üle nalja visata, kuid need katsed kukkusid haledasti läbi, sellepärast ootan nüüd iga küsimuse ära ja annan talle kannatliku monotoonsusega need vastused, mida ta juba teab. Mõnikord on raske selle juurde tõsist nägu teha.
„Claire Roth.”
„Harrisoni avenüü 173, Boston, Massachusetts.”
„Kunstiõpetaja.”
„Arthur Marcus, direktor, kunstiteadlane.”
„Roheline idatiib.”
Ta uurib oma märkmeid ja jõllitab mind nii, nagu oleksin ka mina mõne kuriteo korda saatnud. „RI 107,” haugatab ta. See on ruum, mida alati kasutan. Võib-olla läheks lastel paremini, kui kellelgi siin ka päriselt huumorimeelt oleks.
Lähen oma teed läbi serpentiinina