Meistervõltsija. B. A. Shapiro

saanud, et nad võivad mind nii näha kui ka kuulda. Kui alles hakkasin siin käima, olin ühel pärastlõunal endale nina alla pobisenud midagi persevestist, kes ei saa ustki lahti tehtud. Mitte eriti tark tegu. Tuli välja, et see persevest on suur ja võimas võlur Oz Beverly Armsi kardina taga, kes kunagi midagi ei unusta. Loodan, et ta täna valves pole. Helisignaal sumiseb ja ma sisenen kergendustundega uksest, mis mu selja taga kajavalt kinni prantsatab. Kahekümne sammu järel peatab mind järgmine uks.

      Kui suundun ruumi RI 107 viiva rännaku viimasele etapile, oleksin õnnelik, kui suur ja võimas Oz mind saadaks. Kõnnin otse enda ette vaadates läbi isolaatori ja üritan mitte kuulda nende vihaste poiste röökimist, keda hoitakse koridori ääristavates kongides. Mõnel on võõrutusnähud ja ülejäänud sõimavad üksteist uste all olevate pilude kaudu, jätkates tänavavõitlust, mis neid siia koridori üldse toonud oligi.

      Kõik siin on värvitud seda haiget hernerohelist värvi, mida alati seostatakse institutsioonidega. Kas sinine maksab rohkem kui roheline? Aga kuidas oleks rõõmsa kollasega? Kui siin alguses käima hakkasin, siis mõtlesin, et ehk on seinad sellepärast rohelised, et tegemist on rohelise blokiga. Aga ei. Tuleb välja, et terve see koht on mädaneva köögivilja värvi. See andiski mulle seinamaalide idee. Ehk võiks natukese rohelise kadumine lastele abiks olla. Mulle räägiti, et retsidivismi määr on 73 protsenti. Kaotada pole eriti midagi.

      Seinamaalide mõte seisneb selles, et igaüks joonistab söega paberile midagi välismaailmast, millest ta puudust tunneb; pliiatsid ja pintslid pole lubatud, sest neil on teravad otsad, mida saab kasutada relvana. Kui joonistused on valmis, projitseerime need päevaruumi seinale, tõmbame piirjooned ja värvime ära. Hüvasti, mädanevad juurikad.

      Ma ei ütle poistele, mida joonistada, ega kritiseeri tehtut. Ma isegi ei anna juhtnööre tehnika kohta, kui nad just ise ei küsi. Mul on teooria, et poistel – „noorukitel”, nagu neist siin alati räägitakse –, on sisimas palju kunsti, ning et minu töö on anda neile materjalid kätte ja lasta endal tegutseda. Xavier joonistab sadat õllepurki ja Christian visandab tähelepanuväärselt head pildikest süstlast ja heroiinipakikesest. Kõik, mida ma nõuan, on see, et nad terve tunni jooksul töötaksid ja endale truuks jääksid. Selle viimasega lastel probleeme ei ole. Nad lausa põlevad soovist oma isiklikku tõde väljendada.