kunagi üles.
Müts, müts, müts… Samme pidi ta tavalisest kauem oodata, aga kui need tulid, ei olnud neid võimalik millegagi segi ajada. Tema kõnnak oli pehme, ta oli joonud, sellest ka viivitus. Mida piibel rääkiski karskusest? Gilbert Lockhart valis, millistele käskudele alluda. Tavaliselt mõtles ta need ise välja. Rihm oli üks nendest.
Vivien pani plakati ruttu tagasi padja alla. Ta jälgis ust, kuniks, nagu oligi oodata, messingust link hakkas lõgisema. Oli hetkeline vaikus, siis tõuge ja tool hakkas värisema. Ja seal ta isa oligi, hiilgav, raevukas nägemus, punaselaiguline ja põlevate silmadega, käed külgedel nagu kivid.
„Igavene loll plika,” sülitas ta. „Sa tead, mis juhtub, kui ei kuuletu, ja ikka teed seda. Vedasid ema ka pahandustesse. Oled nüüd õnnelik?”
Ma ei ole õnnelik. Ma ei saa siin – koos sinuga – mitte kunagi õnnelik olla.
Kuid Vivien ei suutnud sundida end vabandust paluma, kui tal polnud millegi eest vabandust paluda. Ta istus täiesti liikumatult, minnes mõtetes kohta, kuhu isa ei pääsenud, kohta, mis kuulus vaid talle. Ta kujutles, et oli Audrey Hepburn või Sophia Loren. Fantaasiad sätendavast Hollywoodist embasid teda nagu kuldne valgus, elu päikesevalguses, mere ääres, mehega, kes armastas teda. Kott ta kapis säras tema südames nagu majakas, selle lubadus oli isa jalgadest vaid meetrite kaugusel, kuid talle täielikult nähtamatu. Tema oli see, kes oli loll, pime. Ta oli seda alati olnud.
„Mind niimoodi lolliks teha,” pulbitses isa. „Sind on vaja karistada.”
Kui Gilbert võttis rihma pükstelt, teadis Vivien, mida teha – ta pidi põrandale põlvitama, anuvalt voodile nõjatuma – ja oli lihtsam mitte vastu hakata. Füüsiliselt jäi ta alati alla. Ta pidi olema kavalam. Ja kui esimene löök nõelas tema reite tagakülgi, see kuum, huugav valu, mis oli talle nii tuttav, ta palvetas. Kuid ta ei pöördunud mitte jumala poole ega ükskõik millise tema isa tunnustatud jumala poole. Ta palvetas endale – et olla tugev ja teha seda, mis vaja. „Ma pääsen siit,” lubas ta.
Homme jooksen ma ära.
Viies peatükk
Itaalia, suvi 2016
„Sina oled vist Lucy.”
Uksel tervitab mind üks naine, juuksed kuklasse krunni kogutud, ta ei näi just ebasõbralik, aga samal ajal ei kutsuks ma seda tervituseks, sest sellest puudub igasugune soojus. Ta tutvustab end kui Adalina, „sinjoora isiklik teenijanna”. Mind üle ukseläve juhatades on ta kui piduliku õhtusöögi võõrustaja, kohustatud külalistele maja tutvustama, kuid mõtetega alatasa kusagil mujal – tegelemas sellega, kas kõikide klaasid on täis, kes suhtleb kellega, kas suupisteid jätkub. Ma naeratan, otsustades, et sõbralikkus on parim lähenemisviis.
Võimatu on varjata oma üllatust, kui astun koridori. Adalina saadab mulle rahuloleva pilgu. Siin iga päev töötades on ta kindlasti unustanud, millist mõju see koht avaldab uutele tulijatele. Hetkeks olen keeletu.
„See pole see, mida sa ootasid,” ütleb Adalina.
Kogun end. „Ma pole kindel, mida ma ootasin.”
Aatriumi, kus me seisame, saab kirjeldada ühe sõnaga – üüratu – ja see sõna kajab mu peas, need ümarad, kõlavad täishäälikud, täpselt nagu see võiks kajada freskodes laevõlvide all. Ringikujulisest kupliaknast piilub sisse päikesevihk ja soojendab kiviplaatidest põrandat. See on nagu kirik ja hingematvalt kaunis – kuid samal ajal ka kuidagi traagiline ja ma jõllitan maalitud kujusid üleval võlvlaes, inglid ja kuradid, nutmas ja haaramas, inimkogemuste keeristorm. Ukse kõrval alkoovis põlvitab peenelt maalitud palvetav Madonna, käed koos ja pea maas, külalisi õnnistades või leinates, võib-olla mõlemat.
Adalina helistab suurt rasket kella, sellist, mis meenutab internaatkoolide ühiselamute äratuskella, ja trepimademele ilmub üks vana mees. Tal on peas luitunudsinine müts ja seljas kulunud tunked ja tal on säärased päevinäinud jooned, mis kuuluvad inimesele, kes veedab terve päeva õues. „Vii need idatiiba,” juhendab Adalina. „Sirelituppa.” Ta viipab mu kottidele ja mees noogutab sõnakuulelikult. Tema vanuse järgi otsustades on ta kohvrite kandmiseks vähem võimeline kui mina, aga kui ma proovin aidata, vinnab ta laadungi õlale ja ma kujutlen teda ette ümbritsevatel valdustel töötamas, tassimas seljas heinapalle või vigastatud vasikaid, justkui oleksid need kerged kui ranitsad.
„See on Salvatore,” ütleb Adalina, kui ta on läinud. „Ära raiska temaga aega.” Ta koputab sõrmega meelekohale. „Ta pole päris korras. Juba kolmkümmend aastat. Sinjoora hoiab teda siin kaastundest.”
Minu huvi on vist ilmne, sest Adalina hindab mind hetkeks, enne kui lausub üsna leebelt: „Jäta meelde, Lucy, sa oled siin, et hoida maja korras. Kui sul on küsimusi hoone, küla, linna kohta, võid minult küsida. Kui sul on küsimusi siinsete elanike kohta, hoia need endale. Kas mõistad?” See pole öeldud ähvardavalt, kõigest uudishimulikult, justkui Adalina hindaks mind, justkui see oleks tolle pentsiku vestluse jätk.
„Loomulikult.”
„Taktitunne on väga oluline,” ütleb Adalina. „Tule nüüd, ma näitan sulle ülejäänud maja, aga ole valmis, et sellega harjumine võtab aega. Meil on ainult kaks reeglit. Esiteks,” ütleb ta, viidates suletud uksele, mis viib, ma oletan, sellesse mõisaosasse, mis oli kaetud lämmatavate väätidega, „läänetiiba ei ole lubatud minna. Teiseks, sama kehtib ülemise korruse kohta. Ma näitan, kui sinna jõuame. Nendele reeglitele alluda ei ole raske – need kohad on alati luku taga, nii et sa tead, kui üle astud.”
Üle astuma. See sõnapaar meenutab piibellikku üleastumist. Patt. Keelatud vili.
Ma mõtlen talle.
„Siiapoole, Lucy.”
Adalina juhatab mind läbi koridori.
Me astume uhkele trepile, merevaigukarva liivakivi ühes külluslikult kaunistatud käsipuuga, ja möödume mitmest portreest. „Kes see on?” küsin ma, unustades Adalina hoiatuse, silmad ainiti punase bleiseriga mehe kujutisel. Üks tema silm on must ja teine roheline. Ta seisab smaragdrohelise metsa taustal ja tema pilgus helgib üleannetu valguskiir, valgus, mis on nii veenvalt lõuendile jäädvustatud, et olen kindel, et tõelises maailmas on ta surnud. Adalina vaatab mind silmanurgast.
„Nende kinni katmine on meil pooleli,” ütleb ta ettevaatlikult ja märkan taamal veel mitut raami, mis on kaetud tolmulinadega. Järgnen talle vastumeelselt. Esimesel mademel näitab ta mulle magamistube, kasutamata, kuid siiski hoolt vajavad. Ühes neist on kaks rida puidust voodeid nagu haiglas, mõeldud lastele.
„Eelmisel sajandil oli siin sanatoorium,” seletab Adalina natuke liiga kiiresti.
Esimese asjana tuulutan tube, mõtlen, jättes meelde ülesanded, millega saan hommikul alustada. Otsustasin kärmelt, et see pole koht, kus saan lubada endal jõude seista – osaliselt seepärast, sest see tee viib temani, ja osaliselt, sest ma juba võitlen kiusatusega avada sahtleid, vaadata kappidesse, suruda lahti roostes lukke…heita kahvatud linad portreedelt ja lugeda nimesid nende all.
Ülemised kolm korrust on samasugused. On vana raamatukogu, kus tolmukorraga kaetud ja mõranenud selgadega raamatud, ja vahekorrus vaatega aiale. Tahan üles ronida, aga Adalina ütleb mulle, et trepid on ohtlikud. „Neid pole aastaid kasutatud.” Seal on garderoobid, lugemissaalid, vesiklosetid; erinevad sahvrid; buduaarid ja kabinetid, hoiuruumid, krüptid ja keldrid; tühjaks jäetud ruumid, mida kord kasutati kes teab milleks. Üldmulje on kui labürint, looklev ja lõputu, tahtlikult ebamäärane, kui üks ruum on peaaegu täpselt sama mis teine. Oleksin ma üksi, oleksin juba eksinud.
Jõuame koridori lõpus ühe ukseni ja jääme seisma.
„See viib pööningule,” ütlen ma ja võtan kätte puitlingi, justkui seda proovides, justkui Adalina võiks eksida ja ma saan selle abita avatud. Ei saa.
„Keegi ei lähe sinna,” kinnitab Adalina ja ma saan aru, et see ongi see ülemine korrus, kuhu keegi ei tohi minna. „Sul tuleb