ma kohtun temaga?” küsin ma ja mõistan ühtäkki, et keegi pole mulle öelnud tema nime. Tema. Tema. Sinjoora. Maja perenaine…
„Varsti.” Adalina pilk vilksab minema. „Praegu näitan sulle sinu eluruume.”
Sirelituba, tuleb välja, pole sugugi sirelitooni. See on värvitud kreemikaks, siin on kõrged karniisidega laed ja nelja sambaga voodi, mis on mässitud raskesse punasesse kangasse. Ühte seina kaunistavad algeliselt maalitud oliivipuud, kohe nurgaliistude kohal. Pakun, et need on joonistanud mõni laps.
Adalina ei valetanud, kui kirjeldas neid kui minu eluruume, sest need on, nagu ülejäänud Barbarossa, ulatuslikud. Siin on oma vannituba, natuke kulunud, aga ma ei kurda (mulle ei meeldi mõte, et võiksin keset ööd vetsu otsides siia ära eksida), kirjutuslaud, paar tugitooli nägusa kamina ees (üles lõõri poole vaadates aiman, et see on ammu umbes) ja mahagonriidekapp, mis on mitu korda suurem kui see, mida jagan Billiga Londonis. Minust kaks korda kõrgema akna all on tikitud kaunistustega lamamistool.
Lõpuks üksi, saan hinnata valduse tõelist suurust. Ükskord ammu-ammu oli muru kenasti hooldatud, laskus kividega eraldatud ridadena roosade ja virsikukarva roosidega puistatud aeda, kuid nüüd kaovad astmed üksteisesse, seinad kooruvad ja on väätidega kaetud, rohi pikaks kasvanud. Rooside taga langeb valgus klaasile, vanale kasvuhoonele, mis pulbitseb taimedest, ja silman tellisseinale graveeritud, vaevu hoomatavat ukse kontuuri. See meenutab mulle raamatut, mida lugesin lapsena, või äkki luges seda mulle ema, sest mälestust saadab nelgi pehmelt pikantne maitse, kuid mõistan siis, et aken on irvakil ja sama hästi võib see olla ürdipuhmas, mille aroomid õhuvooluga sisse voogavad. Tahaksin astuda õue ja minna selle ukse juurde ja keerata roostes võtit. Sa tead, kui üle astud.
Veelgi kaugemal on sidrunisalud ja rada, mida mööda ma tulin, ning läänes, kuhu päike hellalt loojub, täites taeva oranži ja kullaga, on pergola, majesteetlikult murukünkal, veatu nagu kaar kirjapressil. Verdunud taeva taustal teeb paar piiritajaid laskudes ja sukeldudes oma videvikutunni akrobaatikat.
On üks asi, mille jätan sellest vaatest välja, asi, millest ennist möödusin ja mida veel nüüdki vastumeelselt tunnistan. Purskkaev sissepääsu juures, tosina küpressi keskel, näib nukram nüüd, mil päike on loojunud. Ma ei tea, miks see on nii jube asi. Esiletungiv kuju, mida varemalt märkasin, on kole kivist kala, silmad punnis, soomused räpased, avali suu õhku ahmimas, kivistunud keset hüpet, nagu oleks see loitsitud. Ka puud ei aita kaasa, seistes valvel justkui püstised odad – ja võib-olla see see ongi, tundmus, et siin hellitatakse miskit, mis vajab kaitset, midagi enamat kui lagunevad kivid ja seisev vesi…
Pööran pilgu ja otsin kotist telefoni. Mul on sõnum Billilt, kes küsib, kas jõudsin ilusasti kohale, aga ilmselt sain selle linnas ja siis levi kadus, sest siin puudub mul teenus. Mõte pärida wifi järele tundub anakronistlik. Kodus ajanuks radarilt maas olemine mind paanikasse, kuid siin tundub see loomulik. Keegi peale Billi ei tea, kus ma olen. Keegi ei saa mind üles leida. Mõtlen Londonis õhkimist ootavale pommile – Natasha andmas mu nime kõigile, kes on huvitatud, kõigile, kes tahavad seda hävitada – ja see tundub uskumatult kaugel.
Alles siis, kui heidan voodile ja sulgen silmad, saan aru, et ilma ühenduseta pole ka teda. Mis siis, kui ta vajab mind? Mis siis, kui tal on vaja minuga rääkida ja ei saa seda teha? Rahustan end plaaniga linnas ühendust kasutada: varsti-varsti.
Senikaua pakub mulle pisukest rahuldust mõte, ükskõik kui ebatõenäoline, et võib-olla proovib ta mind kätte saada, et tema võib olla see, kes proovib mind leida, selle asemel, et mina piidlen korduvalt ekraani, mis ei anna mulle midagi. Kordki ei ole ma saadaval.
Olen läinud. Keegi ei saa mind kätte.
Mõne hetke pärast ma magan.
Kuues peatükk
„Vivien?”
Teenijanna koputab vaikselt ja astub siis sisse. Adalina kutsub harva teda nimepidi ja Vivien teab, et seda seepärast, et nad jagavad õige pea saladust.
„Milline ta on?” küsib Vivien. See pole tegelikult see, mida ta tahab küsida, aga seda ei saa ta veel küsida. See näiks liiga meeleheitlik, lõikaks luule liiga lähedale.
„Nagu me aimasime,” ütleb Adalina. „Ta sobib suurepäraselt.”
„Sa rääkisid talle…?” Vivien vaatab mujale. „Kui palju sa talle rääkisid?”
„Ma ei rääkinud talle midagi.”
Vivien hingab välja. Adalina asetab tema ette õhtusöögikandiku, supp ja küpsised, kobar sinikakarva viinamarju, aga tal pole isu.
„Kas kõik on korras, sinjoora?”
„Ma nägin teda aknast,” ütleb Vivien, söandades Adalinale otsa vaadata, tahtes teada, kas ka teenijanna nägi seda. Aga Adalina ei reeda midagi.
„Kas sa arvad, et ta näeb välja nagu…” Vivien neelatab. Ta ei saa seda nime öelda. „Ma nägin teda ja mõtlesin, et ta sarnaneb uskumatult…”
„Ta on tume. Muud midagi,” ütleb Adalina.
„Aga tema pikkus, kehaehitus, kõik… see on kõik.”
„Sugugi mitte.” Adalina protesteerib, ta pole nõus andma tema rünnakule põrmugi alla. Vivien märkab seda ja võtab seda kui tõestust tema nõusolekust.
„Sa ei saa seda eitada.”
„Saan. Lähedalt on ta hoopis teistsugune.”
„See oli nagu jälle teda näha.” Sõna „tema” sülitatakse välja kui mürk. Möödunud on aastaid – aastaid –, aga mürk pole kuhugi kadunud. Ta ei saa seda suhu võtta, selle maitse on mõru, liiga kohutav, liiga vahetu, kogu see vihkamine kasvab temas ilma ühegi väljundita.
„Siis pead tüdrukuga kohtuma,” ütleb Adalina. „Ma teen vajalikud ettevalmistused.”
„Kui sa eksid, ei saa ma lasta tal siin elada.” Vivien väriseb, tema hääl on tujukas, süda tina täis. „Rahune maha,” mõtleb ta endamisi, teadlik, et tüdruku sarnasus on võimatu, tema mõistuse vingerpuss, aga kummastus on kõikjal ta ümber, akendes, vees, varjudes ja peegeldustes, ja ta ei imestaks, kui maja paneks teda sel viisil proovile. Vivien on kuulnud hilisöiseid helisid, põrandalaua kääksu, ukse pauku, tuule undamist, mis kõlab täpselt nagu naise karje…
„Te peate sööma,” ütleb Adalina. Tabletid ilmuvad lagedale, kandik on maha pandud.
Vivien võtab ilma hoiatuseta tema käe. Adalina on üllatunud.
„See pole ju tema, ega?” küsib ta kummalisel, kehatul häälel.
„Muidugi mitte, sinjoora.”
„See oleks võimatu.”
„Kindlasti.”
„Ta ei tuleks minu juurde tagasi, ega ju?”
Adalinal on nüüd hirm.
„Ei iial,” ütleb ta kähinal.
„Ta ei julgeks.”
„Ei, ta ei julgeks.”
Vivien lõdvestab haarde. Adalina täidab veeklaasi, nagu midagi poleks juhtunud. Vahel jääb teenijanna õhtusöögile abiks. Täna õhtul ta lahkub.
Seitsmes peatükk
Vivien, Los Angeles, 1976
Eelolevatel aastatel mõtles Vivien Lockhart tagasi õhtule, millega algas tema maailm: hetkele, mil algas tema teekond. Neli aastat oli möödunud sellest, kui ta kodust ära jooksis, neli aastat oli ta õnne ja pisku abil elus püsinud – kuniks tähed jõudsid oma saatuslikku asendisse ning suur ja hiilgav tulevik surus ta oma taguva rinna vastu.
Boudoir Lalique’i sametisse mässitud riietusruumis kandis Vivien oma ripsmetele viimase tušikihi, enne kui nõjatus oma peegeldust