Vaikne purskkaev. Victoria Fox

See meenutas seda, mida Farrah Fawcett oli kandnud nädalavahetusel Broadwayl tollel esilinastusel, ta nägi välja nagu võimsa sfinksi pea. Boudoir Lalique’is ei olnud ta enam Vivien. Ta oli Cleopatra.

      „Sinu kord, kullake,” ütles üks tüdrukutest, lenneldes vale-Chaneli parfüümipilves riietusruumi. „Seal on täna üks uus mees – tulikuum.”

      Vivien tõusis püsti, neelas alla hirmuklombi, et uus patroon määratakse talle. Polnud vahet, oli mees nägus või mitte: Vivien oli ikkagi tema meelevallas.

      „Aitäh,” vastas ta, kui vaatas, kuidas tüdruk krabas oma koti ja kohtus ukse juures teistega, itsitades ja oma mantleid selga ajades. Vivienil oli oma arusaam naistevahelisest sõprusest, karamellikarva rulluisusõit läbi võiga popkorni, suhkruvati ja juukselaki, ja nad olid teda varem endaga kutsunud, proovinud teda kaasata, aga ta ütles alati ei. Ta kartis neid, nende kerget enesekindlust ja rõõmsaid vestlusi, nende koolanätsu ja lihtsaid sõimusõnu, nii kaugel tema enda mineviku süngetest, karistatavatest tegudest. Talle oleks väga meeldinud selline sõprus, aga ei teadnud, kuidas. Ta ei teadnud, kuidas lammutada koost enda ehitatud kindlus, teades iga selle piiri ja parameetrit, soovitades endal sisse jääda.

      Vivien hingas sisse ja astus läbi kangahunniku tantsupõrandal. Silmapilkselt tabas teda kuumus: kehade, alkoholi, jämedate helendavate sigarite… jõukuse. Kõigi silmad olid temal, kui ta liikus läbi ruumi, sire nagu panter.

      Lalique ei olnud mõni tavaline diskoteek. Kui teised linna klubid olid kerged nagu Cinzano, siis see oli siirupine ja tume nagu kurku kõrvetav brändi, mida serveeriti baaris reljeefsetes klaasides. Pillav, suitsune, seksikas ja rangelt privaatne, sellest immitses dekadentsi. Mehed olid kobaras nahkdiivanitel, mõned üksikud hundid, mõned luusisid karjas. Vivien tundis uksest sisse astuvate dollarite lõhna ja soovis igal õhtul, et raha viiks ta minema, et sellest oleks terve ookean, millele heita oma purjepaat, mis viiks ta ellu, mida ta oli alati igatsenud. Selle ajani varjas ta oma südant ja hinge meeste eest, kes viisid teda lava taha, täpselt, nagu ta oli varjanud oma südant ja hinge oma isa eest. Mis valikut tal oli? Ta ei läinud kunagi tagasi.