ei. Ole nüüd… ei!“
„See küll hea ei ole,“ tähendas Hope.
„Üldse mitte.“ Melaniel õnnestus tubli poole meetri jagu teelt kõrvale tõmmata. Ta lükkas käigu välja ja püüdis mootorit uuesti tööle panna.
Klõps.
Klõps.
Naine toetas pea roolile ja pani silmad kinni. Veel kaheksateist miili. Rohkem polnudki vaja. Soov ennast kerra tõmmata ja kogu olukord ära unustada oleks peaaegu tema kaine mõistuse välja lülitanud.
„Pole midagi, emme. Me võime jala minna.“
Melanie lasi kuuldavale õnnetu naerupahvaku. „Ei, kallike… liiga pime on.“ Ja liiga kaugel ka.
Ta üritas naeratada ja kiikas oma telefoni.
Levi puudub.
Ta liigutas telefoni pea kohal siia-sinna.
Ei midagi.
Ta lükkas ukse lahti, ronis välja pimedale teele ning vehkis telefoniga läbi õhu. Ekraani taustavalgus andis ta näole kummitusliku kuma, aga levi puudub mõnitas teda ikka edasi.
Melanie küünitas uuesti autosse ja tegi pagasiruumi lahti.
Ta otsis oma kohvrist välja kampsuni ning Hope’i erklillast kotist teise veel, samal ajal kui vihm ägedamaks muutus.
Ohutuled sisse lülitanud ja kapoti üles tõstnud, märgiks võimalikele möödasõitjatele, et neil on abi vaja, ronis Melanie tagaistmele tütre juurde. Ta raputas vihmamärgi juukseid ning tõmbas Hope’il kampsuni üle pea. „Siin läheb väheke külmaks.“
„Me võime ju kütte sisse lülitada.“
„See töötab ainult siis, kui mootor töötab, kallike.“
„Ah soo.“
Melanie otsis kaasa võetud toidu viimased riismed välja ja pakkus tütrele paari ülejäänud juustukreekerit ning kummikarukesi. Küll keegi tuleb, kinnitas ta endale.
Ta valis hädaabinumbri ning vajutas sisestusklahvi õrnas lootuses, et levi puudub teade oli rivist sama väljas kui tema autogi.
Telefon kutsus ühe korra ja jäi siis tummaks. Melanie proovis veel paar korda ning andis lõpuks alla.
„Kas sa tead, kus me üldse oleme?“ uuris Hope kreekereid täis suuga.
„River Bendi on siit ainult paar miili.“
Hope nühkis akna särgivarrukaga kondensveest puhtaks ja piilus välja. „Siin on palju puid.“
Melanie avastas, et naeratab. „Jep. Ma tundsin neist päris puudust.“
„Meie puud on väiksemad.“
„Sinu vanuses ronisin ma selliste puude otsa nagu need siin.“
Hope’i sinised silmad läksid suureks. „Sina ronisid puu otsa?“
„Mul läks nädal aega, et vaik kätelt maha saada.“
„Ma tahan ka puu otsa ronida.“
„Minu sõbrannal Zoel oli maja juures põllul parim ronimispuu.“
„Arvad, et see on ikka veel seal?“
„Väikelinnas ei muutu aastatega suurt midagi. Ma usun, et see on ikka veel seal ja ootab mõnd teist väikest tüdrukut, kes tema otsa roniks.“
Vihma trummeldamine vastu autokatust muutus tugevamaks. Mõlemad vaatasid üles ja Hope hakkas nihelema.
Oi ei.
„Emme.“
Melanie pani silmad kinni…
„Ma tahan pissile.“
Nagu tellitult sähvatas taevas valgeks ja kõuemürin raputas autot.
Melanie ootas seni, kuni Hope hakkas mööda autoistet vingerdama, ning toppis seejärel mõlemale jope selga ja lükkas metsapoolse tagaukse lahti. Mitte et seal oleks vahet olnud – viimase neljakümne minuti jooksul, mil nad seal istunud olid, polnud mitte kedagi mööda sõitnud.
Üks samm autost välja ja Melanie oli pahkluuni märga soppa vajunud. Teisel pool autoust oli mitte niivõrd lomp kui soo.
Ta tõstis tütre autost välja ja tegi oma parima, et tõsta too kõige hullemast sopast võimalikult kaugele. „Me ei taha auto juurest ära minna, Hope. Sa pead siinsamas pissima.“
Hope tõmbas nina kirtsu ja nägi välja, nagu kavatseks vastu vaielda. Ent siis muutus ühtlase kardinana kallav vihm veelgi tugevamaks ning Hope asus oma teksaste kallal pusima.
Melanie hoidis tütre käsivart, et too ei kukuks, ja ootas. Pahvakas külma tuult pani ta hambad plagisema.
Ta pidi just Hope’i tagant torkima, et too kiirustaks, kui tüdruk end püsti ajas ja püksid üles tõmbas. Et mitte teist korda läbi muda kahlata, viis Melanie tütre auto tagant läbi ja aitas ta tagaistmele.
Tema kõrvale ronimise asemel läks naine juhiistme juurde ja tegi uuesti pagasiruumi lahti. Neil mõlemal tuleb riideid vahetada, või nende esimene nädal River Bendis möödub siruli haigevoodis.
„Kuradi vihm,“ turtsus ta, kui Hope oli kuuldekaugusest väljas.
Ta viskas Hope’i väiksema koti esiistmele ja läks parajasti teise järele, kui auto ees hakkasid läbi puude tuled paistma. Hetkeks mõtles ta, et tegu on välguvalgusega, ent siis kostis lisaks mootorimürinat.
Melanie kukutas kohvri käest ja samal hetkel ilmus kurvi tagant suurel kiirusel neljaukseline pikap.
Naine tõstis ühe käe valguse eest kaitseks näo ette ning hakkas teisega vehkima. „Palun pea kinni!“ sosistas ta. Ja palun ära ole kirvemõrtsukas.
Tema süda hakkas ägedalt taguma, kui pikap tee keskel olevast lombist läbi sõitis, kastes juba läbimärja Melanie korralikult üle. Just siis, kui ta oli kindel, et juht sõidab mööda, kuulis ta pidurikriginat ning punased pidurituled saatsid öösse kaks valgusvihku.
„Jumal tänatud.“
Ta oli vaevu need sõnad üle huulte saanud, kui pikap tagurdades möiratas ja kandis põhjalikku hoolt selle eest, et mitte üks lapike tema kehast enam kuivaks ei jäänud.
Pimedas võis aimata pika mehe siluetti, kes autost välja tuli ja teda üle pikapi kasti uuris.
„Sul-sul jäi vist üks koht vahele,“ lõdises Melanie.
„Mida põrgut sa seal tee ääres vihma ajal seisad?“ Võõras lausa karjus ta peale.
Vihmamantli kapuutsi all ei näinud naine tema nägu – kabiinis põleva tule valgel oli näha veidike habet, aga ei olnud aru saada, kas see oli „ma olen metsas elav erak, kes üksikuid naisi ja lapsi tükkideks saeb“ tüüpi habe või moeröögatus.
„Ma teen kena väikest jalutuskäiku!“ käratas ta vastu.
„Mis asja?“
Melanie raputas pead. „Mu auto andis otsad.“
Just siis tegi Hope auto tagaukse lahti.
„Emme?“
„Pane uks kinni, Hope.“
„Kas me saame linna küüti?“
Melanie saatis võõra poole kõrvalpilgu. „Pane uks kinni.“
„Aga…“
„Hope!“ See oli Melanie emme-hääl ja tütar tõmbas autoukse kinni.
Naisele tundus, et ta näeb pimedas võõra hammaste välgatust. Mehe silmi ei olnud näha ja mitte miski ei öelnud, kui ohutu neil tema seltsis on.
„Kuule nüüd… ma saan sinu ja tütre autoga linna viia.