meeldiks rohkem, kui sa pärast linna jõudmist meile autoabi järele saadaksid.“
„Tahad, et ma teid siia teele jätaks?“
Naine värises jälle. „Autoabi on lähemal kui Sing Sing. Oleksin väga tänulik, kui sa neile helistaksid,“ sõnas ta.
Mees pöördus teed vaatama, seejärel uuesti teda ja käivitumast keeldunud autot. „Eks sa ise tea.“ Sellega hüppas ta tagasi kabiini ja sõitis edasi.
Ainult mõne meetri pärast tõmbas pikap tee äärde ja ohutuled pandi põlema.
Naine polnud päris kindel, mida võõras kavatseb, ent polnud mõtet seda arutades ka kauem vihma käes seista. Tõstnud kohvri tagasi pagasiruumi, ronis ta tütre kõrvale sisse ja tõmbas ukse kaitseks tuule eest kinni. Üle Hope’i küünitades pani ta ukse lukku ja tõmbas märja käega akna puhtaks, et pikapit – või õigemini selles istuvat meest valvata.
„Kas ta kutsub abi?“ küsis Hope.
„Minu meelest küll.“
Melanie hoidis üht silma aknal ja kaevas tütre riiete seast välja kuiva särgi ning retuusid. Kihthaaval õnnestus tal tüdruk kuivadesse riietesse saada, ise kogu aeg värisedes.
Ta loopis parajasti märgi riideid esiistme ette põrandale, kui rusikas temapoolsele aknale koputas.
Melanie võpatas.
Väljas ei olnud mingit märki teisest autost… puksiirist… ega üldse millestki. Ainult võõra pikk kuju. Kuna ta ei saanud mehega rääkimiseks akent alla lasta, arutas ta endamisi paaniliselt, mida teha.
„Kas sa ei teegi ust lahti?“ küsis Hope.
„Ma, noh…“
Mees koputas uuesti.
Naine võpatas… uuesti.
Vihmapladin autokerel tegi läbi ukse karjumise võimatuks.
Melanie tegi ukse lahti, ent hoidis mõlemad käed käepidemel, valmis seda uuesti kinni lööma. Kui mees ei üritanud seda rohkem lahti tõmmata, rahunes naine veidi.
„Puksiirauto tuleb tunni aja pärast. Kindel, et te küüti ei taha?“
Mees oli ikka veel ainult vari pimeduses, ehkki tema hääl oli üsna leebe.
„Terve tund!“ vingus Hope naise kõrval.
„Kuss.“
„Ma ei tee teile midagi paha, proua. Vannun.“ Mees tõstis käed õhku.
„Vean kihla, et Rappija Jack ütles sedasama.“
Mees kratsis kukalt.
„Mine aga edasi. Meiega on kõik korras.“
Mees torises midagi, pöördus kannal ringi ja marssis tagasi oma auto juurde.
Melanie tõmbas ukse kinni, pani selle uuesti lukku ja nühkis akna puhtaks, et võõral silma peal hoida.
„Ta tundus täitsa kena,“ tähendas Hope.
„Võib-olla ongi, aga ma ei hakka sellega riskima.“ Naine märkas pikapi summutist tulevat heitgaasi, aga auto ei paistnud kuhugi sõitma hakkavat. „Võta seda kui õppetundi, neiu. Ära mine võõra autosse.“
„Aga puksiirauto juht on ju ka võõras?“ küsis Hope.
„Jah, noh… aga see on teistmoodi.“
„Miks?“
Nüüd oli Melanie kord kukalt kratsida. „Lihtsalt on.“
„See on emme-vastus.“
Melanie pööritas ninatarga tütre peale silmi. „Puksiirauto juht on selleks, et sind aidata, kui sinu auto teele jääb. Nemad teevad oma tööd.“
„Nagu politseinik või tuletõrjuja?“
„Just.“
„Nemad ei ole ainukesed, kes võõraid aidata tahavad.“
„Ma tean, kallike. Võib-olla see mees tahabki ainult aidata, aga ma ei tunne ju teda.“ Usaldus teenitakse ära, seda ei jagata igaühele. Ja isegi kui see on välja teenitud, lüüakse see mõnikord kildudeks.
Viis minutit tiksus vaikselt mööda, kuna Hope’il olid küsimused võõraste ja nende usaldamise kohta otsa saanud.
Võõras lülitas automootori välja ja istus oma kabiinis.
Melanie jälgis tema siluetti kullipilgul.
Vähem kui kahekümne minuti pärast hakkas tee punaste ja siniste tulede valguses vilkuma, kui šerifi patrullauto kurvi tagant välja keeras ja Melanie romu taha parkis. „Püsi siin,“ ütles naine teist korda sel õhtul.
Vihm oli vähemaks jäänud ja sadas nüüd ühtlase veekardina asemel lihtsalt tihedalt, mitte et Melanie keha oleks mingit vahet tajunud.
Šerif ronis vihmamütsi pähe pannes autost välja.
„Paistab, et teil on siin väheke probleeme.“ Melanie kuulis naisehäält ja tema õlad vajusid kergendustundes lõdvaks.
„Kuramuse auto.“ Melanie andis välja tulles rehvile jalahoobi.
Šerif valgustas tema autot taskulambiga ning suunas siis valgusvihu naise näole.
„Mel?“
Melanie tõmbas järsult hinge. „JoAnne?“
Jo keeras valgusvihu oma näole, mis tõi Melaniele selle õhtu suurima kergenduse. „Jumal hoia! Ma teadsin küll, et sinust sai šerif, aga… vau! Sa vaata vaid!“
Tema parim sõbranna, relv puusal ja taskulamp pihus, kiljus just nii, nagu üks ammukadunud sõbranna peaks, ning haaras Melanie embusse.
„Tundub, et teil on asi kontrolli all, šerif,“ kõlas võõra hääl vihmasabinas.
„Melanie on mu ammune sõber. Tänu kõne eest, Wyatt.“
Tema nimi on siis Wyatt.
„Äkki selgitate oma sõbrannale, et mitte kõik ei plaanitse teda maha lüüa.“
„Seda ma teen,“ hõikas Jo, samal ajal kui Wyatt tagasi pikapisse ronis ning minema sõitis.
„Mis värk temaga on?“ leidis Melanie end küsimas.
Enne kui Jo jõudis vastata, torkas Hope pea uuesti auto tagauksest välja. „Kas ma nüüd võin välja tulla?“
Melanie viipas tütrele patrullauto juurest ja too tuli joostes.
Teine peatükk
Jo nõudis, et Melanie ja Hope hommikuni tema juurde jääksid. Nõustuda polnud kuigi raske, sest Hope sama hästi kui anus sooja toitu ja köetud öömaja.
Kui Jo oli tagasi tööle läinud, seadis Melanie end sõbranna lapsepõlvekodus sisse. Bangalo põhiplaan oli samaks jäänud, ent mööbel oli teine ja seintel polnud enam lillelist tapeeti.
Pärast seda, kui toidetud, pestud ja surmväsinud Hope oli külalistuppa magama pandud, korkis Melanie veinipudeli lahti ning süütas kaminas tule.
Maja tundus väiksem kui tema mälestustes… ja vaikne. Ta ei olnud kunagi ilma sõbrannata Wardide kodus viibinud. Melanie avastas end ringi vaatamas, oodates, et šerif Ward astub uksest sisse ja teeb tal joomise eest kõrvad tuliseks. Mis sest, et ta oli nüüd kakskümmend kaheksa aastat vana ja ammu alkoholi tarbimiseks seadusega lubatud eas… sinu vanemad, ja isegi sinu sõbranna vanemad, kes tundsid sind veel enne, kui sa esimese rinnahoidja selga said, suutsid su kuidagi ikka end kümneaastasena tundma panna.
Melanie liigutas sokkides varbaid ja lasi tulel iga viimast kui külma lapikest soojendada.
Ta ei mäletanudki, millal