kui ta Californiasse tagasi tulevale lennukile istus, olid kõik lootused tütrele normaalne vanavanem saada haihtunud.
Felicia Bartlett saatis talle igal aastal sada taala ja üldsõnalise sünnipäevakaardi, teine tšekk saabus jõuludeks. Kui Melanie oleks saanud endale lubada see raha tagasi saata, oleks ta just seda teinud. Ent uhkusega last ei toida. Kui ta oleks olnud üksi, oleks ta rahast ilmselt keeldunud. Selle asemel pani ta iga dollari Hope’i jaoks säästukontole tallele. Seda ei tule kokku kuigi palju, aga ehk saab ta selleks ajaks, kui tema tütar on autojuhtimiseks piisavalt vana, tüdrukule töötavat autot lubada.
Ta ei tahtnud kolledžikuludele isegi mõelda.
Ukseluku lõgin andis talle teada, et Jo on koju jõudnud.
Melanie tõstis mõlemad käed õhku, veiniklaas jätkuvalt peos. „Mina seda ei teinud,“ ütles ta, kui Jo ukse enda taga kinni tõmbas.
Jo turtsus naerda ja raputas jaki seljast. „Seda ütlevad kõik, kes milleski süüdi on.“
Kui Jo oli pealtnäha kümnekilose vöö maha võtnud ja selle abilauale laotanud, hakkas ta lõpuks välja nägema rohkem Melanie endise kuradile-kõik-ametivõimud-sõbranna ja vähem politseiniku moodi.
„Aitäh, et lased meil siia jääda. Hope oli täiesti läbi.“
„Sa näed ise ka sedamoodi välja, nagu oleksid kuskil kraavis vedelenud.“
Melanie vedas end diivanilt püsti, tõi köögist klaasi ja sortsutas sellesse ka sõbranna jaoks veidi veini. „Eks mul on paremaid päevi olnud.“
„Mul on hea meel, et sa siin oled. Liiga palju aega on mööda läinud.“
Melanie istus uuesti maha ja keris jalad enda alla. „Ma tean… anna andeks.“
„Mille eest sa andeks palud?“
„Ma ei tulnud isegi su isa matusele.“ Tema pilk liikus tahtmatult kaminasimsile tule kohal. Seal, kolmnurkses raamis, oli lipp, mis oli suure tõenäosusega matusel šerif Wardi kirstule laotatud.
Jo maandus tooli tema vastas.
„Ja mina ei tulnud külla, kui Hope sündis. Minu meelest oleme tasa. Pealegi on matused nõmedad ja sünnitusvaludes karjuvad naised pole ka teab mis meeldiv vaatepilt.“
Selle peale naersid nad mõlemad.
„Ta on nii ilus. Näeb välja samasugune nagu sina, kui me väikesed olime.“
„Ta on nii tore… tark, nii kuramuse tark.“
„Just nagu tema ema.“
Isegi pärast seitset aastat selle tiitli kandmist oli seda raske kuulda.
„Tema ema polnud piisavalt tark. Ei lõpetanud isegi kolledžit.“
Jo viipas tema poole klaasiga. „Polnud sinu süü. Sa ei kukkunud ju välja.“
Ei, ta ei kukkunud välja. Tema hinded olid piisavalt head, aga kui tema vanemad olid lahku läinud ja maja maha müünud, otsustasid nad, et ei suuda endale kallist kooli lubada. Tema vanemad teenisid liiga palju, et rahalist toetust saada, ent liiga vähe, et kõik kulud katta. Aru saanud, kui kiiresti ta õppelaenuga võlgadesse satub ja omamata selget plaani, mida oma eluga peale hakata, jättis Melanie kooli pooleli. Perest ja sõpradest ära lõigatud, otsis ta lohutust ühe mehe juurest. Tema rong tulevikku jooksis rööbastelt maha ja ainus järelejäänud tükk magas nüüd üleval külalistoas.
„Elu ei ole selline, nagu ükski meist arvas,“ märkis Jo. „Kas see sinu mölakast eksabikaasa sind üldse aitab?“
„Nathan?“
Jo vaatas teda üle oma klaasi. „On sul rohkem kui üks eksabikaasa?“
Oli aeg kõik üles tunnistada. „Ei… mul…“ Ta tõmbas sügavalt hinge. „Mul pole ühtegi.“
„Ühtegi mida?“
„Eksabikaasat. Ma ei abiellunud kunagi Nathaniga.“
Jo lasi klaasil aeglaselt sülle langeda. „Aga sa ütlesid…“
„Ma tean, mida ma sulle rääkisin… kõigile rääkisin. Mul oli häbi ja hirm. Ma teadsin selsamal minutil, mil ma Nathanile Hope’ist rääkisin, et ta ei jää minu juurde pidama. Ta ütles, et me peaksime abielluma. Mina ütlesin talle, et ma mõtlen selle peale. Kuu aja pärast rääkis ta kõigile, et ma olen tema abikaasa.“
„Nii et perekonnaseisuametnikku ei segatudki asjasse?“
Melanie võttis suure sõõmu veini. „Ei. Kui me oleks pärast Hope’i sündi kokku jäänud… esimese aasta…“
Jo pilk püsis kogu aeg tema silmades. „Mina arvasin, et olid selle õige leidnud.“
„Ma olin pärast ülikooli täielik vare. Sain nädalavahetustel tööd, olin seni ettekandja, kui sain alkoholi müümiseks piisavalt vanaks, siis läksin baaridesse üle. Serveerisin igal öösel jooke ja sain tagumikust näpistada. Tööpäevadel üritasin avatud õppega kolledži internetikursustele sisse saada. Aga Nathan veenis mind üsna pea, et ma peaksin kahel kohal töötama, et tema saaks koolile keskenduda. Pärast seda pidi tema tööle minema, nii et mina saaksin kooli naasta…“ Tema hääl murdus. Õige lühikest aega oli ta arvanud, et sellest võib midagi välja tulla.
„Ma mäletan, et sa rääkisid mulle, et lükkad tema pärast õpingud edasi. See ajas mu täiega närvi. Arvasin, et sa oled kangem.“
Melanie mühatas. „Keskkooli lõpetades usume me kõik, et saame maailma vallutada. Siis lööb see meid perseli.“
Jo tõstis klaasi. „Selle peale ma võtan.“
Nad istusid ja vaatasid, kuidas leegid kaminas halgu noolivad.
„Nii et Nathan ei aita sind üldse?“
„Kui ta aru sai, et lapse kasvatamine tähendab, et üks meist pidi kogu aeg kodus olema… et ma ei saanud tema õpingute toetamiseks tööl käia ja tema ei saanud sel ajal pidu panna, kui mina tööl olin, ei tahtnud ta enam kodu mängida. Ta kolis korterist välja, ühe sõbra juurde. Esimesel aastal andis ta mulle paar korda raha… siis ühel päeval tuli külla ja kiskus tüli üles… väitis, et ta oli alati kahelnud, kas Hope üldse on tema tütar.“
„Mölakas.“
„Just… ja siis ta läks ära.“ Melanie raputas mälestused endalt maha ja valas klaasi uuesti täis. Vein oli ta pea juba uimaseks teinud. Ta ei joonud kuigi tihti, kuna tal polnud kedagi, kes Hope’i järele vaataks, juhuks, kui midagi juhtub. Jo kohalolek andis veidike lõdvestumisruumi.
„Mul on tõesti kahju, Mel.“
Naine kehitas õlgu. „Minul ka. Mitte Hope’i pärast. Selles mõttes et jah, alguses ajas kogu see vanemaks olemise vastutus mulle tohutu hirmu peale, enne kui ma end kokku võtsin. See on raske olnud, seda küll, aga ma ei vahetaks teda mitte millegi vastu.“
„Lapsevanemad räägivad seda alati.“
„Küll sa näed, kui ise lapse saad, Jo. See muudab seda, kes sa oled.“
Jo kummutas klaasi põhjani ja pani selle käest. „Mul on juba piisavalt, mille eest vastutada. Laps on küll viimane asi, mida mulle vaja on.“
„Mina ütlesin sedasama.“
„Kuidas sul praegu seis on? Sinu ja Hope’i kohvreid vaadates jääte te siia ilmselt kauemaks kui nädalaks.“
Vein hakkas Melanied nutuseks tegema. „Ma ei tea, mida põrgut ma oma eluga ette võtan. Californias elada on metsikult kallis, isegi Bakersfieldi pärapõrgus. Kool, kus Hope käis, ei kõlvanud kuhugi… sedasorti kant, kus sinul oleks kuni kaheksakümnenda eluaastani käed-jalad tööd täis.“
„Aga sinu töökoht?“
„Phäh… minu