võivad endast jätta kõrgi mulje, lööb pretensioonitu Lissabon oma uksed valla. See on osa linna sarmist. Linna mõnes vanemas piirkonnas jalutades võib tekkida tunne, otsekui kõnniksime kasbah’s1. Lissabon loob meeleolu ja seda ei ole võimalik edasi anda reisibüroo brošüüri või kodulehele üles pandud fotodega.
See mägedes paiknev linn on flâneur’i jaoks paradiis. Kõndija ees avanevad ootamatult paeluvad vaated, mis sunnivad seisma jääma, püüavad pilku ning tekitavad uhkustunde nende leidmise üle, olenemata sellest, kui kaua need on olemas olnud. Linna portugalikeelne nimetus „Lisboa“ kõlab muusikalisemalt kui järsk „Lissabon“ ning linna meloodia heliseb vastu selle arvukatel küngastel üles ja alla liuglevate kanaarikollaste trammide pikaldases ja graatsilises kulgemises ning Tejo jõge tasapisi kündvate oranži-valgekirjute praamide taha jäävates vahustes vagudes.
See raamat on mõeldud kõigile neile, kes jagavad mu kiindumust Lissaboni vastu või on valmis linnal end võrgutada laskma. Ja kui aus olla, siis on merede valitsejanna Lissaboni võrgutuskatsetele raske vastu panna.
1 Kindlus või vanalinn Põhja-Aafrikas.
Esimene peatükk
Kolmekordne võlu
Keegi ei pane teile pahaks arvamust, et Lissaboni Alfama kvartali elanike reielihased on punnis otsekui mäesuusatajatel.
Mäetipul asuvasse kindlusesse jõudmiseks mööda keskaegse piirkonna tihtipeale järske ja kitsaid tänavaid üles ja alla matkates ei kulge te üksnes läbi Lissaboni ajaloo. Ühtlasi on tegemist füüsiliselt koormava, imelise ja kaasahaarava üritusega. Enamgi veel: Püha Jüri kindlusesse ronimine ja selle Odüsseuse torni tippu tõusmine on parim viis Lissaboni enda jaoks kaardistamiseks. Kindlusemüüridelt avanev vaade pole mitte üksnes vapustav. See annab ühtlasi väga konkreetselt aimu sellest, miks linn just selle koha peale tekkis.
Linna asukoht vastab kolmele olulisele tingimusele: kõrge ja järskude külgedega mägi kui kaitserajatis; lai ja külluslik jõgi ning suur looduslik sadamakoht Atlandi ookeani rannikul. Varesepesa meenutav mäetipp annab Tejo jõe põhjakaldale peaaegu tasase lõunakaldaga võrreldes trumbid kätte. Arheoloogide sõnul kinnitasid just sellel mäel kanda Lissaboni esimesed asukad. Foiniiklased rajasid seitsmendal sajandil eKr siia kindlustatud asunduse; juba sellal oli tegu elava sadamaga ning järgmistel sajanditel tulid nende jälgedes roomlased, barbarid, maurid (Põhja-Aafrika päritolu moslemid) ja veidi hiljem kujunenud portugallased.
Foiniiklaste asurkonna suuruse kohta oldi pikka aega kahtleval seisukohal. Arheoloogid on Lissabonist leidnud üksnes foiniikia kirjadega potikilde, mis võis tähendada ka seda, et foiniiklased rändasid sealt läbi. Kuid 2014. aasta väljakaevamiste käigus leiti veenvaid tõendeid selle kohta, et foiniiklaste kogukond oli seal võrdlemisi suur. Nimelt leiti enam kui 70 sentimeetri kõrgune rauaajast pärit hauakivi. Sellel olevad foiniikiakeelsed kirjad olid pärit 7. sajandist eKr, viidates foiniikia kalmistule ja seega alalisele asundusele. Tegemist oli ühe kõige tähelepanuväärsema arheoloogilise leiuga kahekümne esimese sajandi alguse Lissabonis. Väljakaevamised leidsid aset kesklinnas jõe kaldal; praegu asub kunagise kai asukohas Rua do Cais de Santarém.
Alfama linnaosa kannab endas Lissaboni vastsema mineviku hõngu. Mauride päevil, mil selle iselaadne labürindivorm alles kuju võttis, oli see lõunapoolne mäekülg aristokraatide elukeskkond. Siit avanes kaunis vaade jõele ja tugevad linnamüürid tagasid turvalisuse. Alfama, linna vanim bairro ehk piirkond, säilitas elitaarse maine sajanditeks, kuni rahakad inimesed sealt 1755. aasta maavärina järel lahkusid ja vaesed kasutasid seejärel rususid olemasolevatele vundamentidele neile omases stiilis hoonete ehitamiseks. Ameerika kirjanik Mary McCarthy kirjutas 1954. aastal Portugalis reisides oma sõbrale ja poliitikateoreetikule Hannah Arendtile saadetud kirjas, et nägi kindluse all, Alfama piirkonnas olulisel määral Aafrikaga sarnanevat vaesust.
Alfama ei vaevle enam vaesuse kütkeis. Tegelikult kuuluvad selle piirkonna asukad üha enam keskklassi hulka. Kuid sellele vaatamata on kvartal säilitanud teatava tahumatuse ja maaläheduse ning seda linnaosa iseloomustab elanike kõige madalam sissetulekutase. Selle linnaosa põiktänavad ja omavahel vaat et kokku puutuvad katused aitavad ette kujutada, milline nägi välja kogu linn kuni kaheksateistkümnenda sajandi keskpaigani. Anonüümse autori tööna kuueteistkümnendal sajandil valminud Panorâmica de Lisboa ehk Lissaboni panoraam, mis asub praegu Leideni ülikooli raamatukogus, näitab, et kogu linn oli täpselt selline tänavate labürint. Alfama on selle perioodi jäänuk – miniatuuris säilinud keskaegne linn.
Alfama on munakivisillutisega kaetud, kohati süngete ja kasimatute tänavate keerdkäigustik. See on pundar madalate uste ja tibatillukeste akendega maju, mille vahele on pikitud pisikesi köögiviljakaupluseid, baare, kohvikuid ja restorane, mis jätavad mulje idamaisest turuplatsist. Tihti lehvib üle tänavate veetud nööride küljes pesu, sundides möödujaid seda otsekui ülekasvanud tukka näo eest kõrvale tõrjuma. Nagu McCarthy mainis, võib siin tunduda, et iga päev on pesupäev. Sellised stseenid on esindatud paljudes viimasel sajandil Lissabonis vändatud must-valgetes Portugali filmides. António Salazari kahekümnenda sajandi diktatuuri tingimustes ei nähtud selles kombes mitte vaesuse eksponeerimist, vaid hoopis märki praktilisusest. Tänapäeval on Lissabon üks vähestest Euroopa pealinnadest, kus linnasüdame lähedal võib näha kuivama riputatud aluspesu.
Läbi Alfama uidates võib tüllkardinate tagant kuulda hääli ja telerihelisid. Väikeste akende tagant vahivad näod, kohalikud jälgivad maailma toimimist. Uste ees suitsevad järelevalveta jäetud grillid ning küpseva toidu lõhn hõljub laisalt tänavatel. Jesús, sõber, kes on pärit Goast, kunagisest Portugali kolooniast Indias, näppas noore, värskelt Lissaboni jõudnud näljase poisina ühelt neist grillidest sardiini. Ta püüdis sellega pageda, kuid kala oli tulikuum ja poiss pillas selle maha. Kui ta seal aurava sardiiniga maadles, ilmus uksele kala omanik ja hüüdis teda. Naine tahtis teada, kas poisil on kõht tühi, lubades talle sel juhul süüa anda. Jesús läks arglikult naise juurde tagasi, oodates laksu vastu pead, kuid naine pani poisi istuma ning söötis ta kõhu täis. „Sel hetkel teadsin, et minu elu möödub Lissabonis,“ ütleb Jesús. Just sellise käitumise üle tunnevad Alfama elanikud uhkust.
Alfama Rua de São Miguelilt hargnevad kõrvaltänavad, nende seas vaid mõne jala laiune Beco da Bicha. Tüüpilisest kuueteistkümnenda sajandi hoonest, mille aknaid katavad eenduvad rohelised luugid ja ülemised korrused ulatuvad alumistest veidi kaugemale, avaneb vaade Largo de São Miguelile. Largo de São Rafaelil seisab jupike vana linnamüüri ühel joonel kaasaegsete hoonetega. Beco de Carneiro kohal saavad kokku katused. On sügavaid varje ja aknaid, mis selles päikesepaistelises linnas iialgi otsest päikesevalgust ei näe. Tänavate kohale kummarduvad õitsevad puud ning jalutajat üllatavad bugenvillea ootamatud lillad ja oranžid värvilaigud. Tulemuseks on nõiduslik üldmulje. Eksimine on lihtne ja meeldiv.
Dona Fernanda elab ühes Alfamale iseloomulikest väikestest ja hubastest eluasemetest, milleks tema puhul on kolme meetri laiune majake. See näeb välja niimoodi, otsekui oleks see jõuga pisut kõrgemate kõrvalhoonete vahele pigistatud. Naise maja on kenake. Selle akende piirdeliistud on tumerohelised ning lillepeenras maja ees õitsevad punased roosid, lillad hortensiad ja roosad pelargoonid. Kuid lese elu on raske. Maja on vanamoeline, selles pole iialgi olnud ei vanni ega tualetti. Naine kasutab ööpotti ja käib pesemas kohalikus päevakeskuses. Dona Fernanda on üheksakümmend neli aastat vana ning nimetatud aastatest seitsekümmend elanud selles majas. See seisab Santiago kiriku vastas; kiriku ees kasvab küpressipuu ja selle kõrval seisab silt, millele on kirjutatud „Aqui começa o camonho“ („Siit algab tee“) koos punase noolega, mis osutab põhja poole, Hispaania ja Santiago de Compostela suunas; selle all olev infotahvel annab teada „610 kilomeetrit“. Dona Fernanda, kes oli kunagi käekotivalmistaja kohalikus tehases, maksab kuus vaid 28 eurot üüri. Ta igatseb Alfamas, kuhu jõuab järjest rohkem turiste ja tippjuhte, kõige enam kaotsi läinud kogukonnatunde järele. „Kõik vanad harjumused ja kombed on kadunud – naabritele tere hommikust ütlemine, leiva ja piima koju toimetamine,“ ütleb naine.
Dona Fernanda maja asub kunagise mauride