oma calçada üle tohutult uhked. Aga see peidab ühtlasi väga pikalt varjatud ebameeldivat tõsiasja: märjana on sillutis eluohtlik ning avaldab pikaajalisel kõndimisel jalataldadele kohutavat mõju. Lissaboni toonane linnapea, António Costa, sai 2014. aastal hakkama tõelise ketserlusega, väljendades Portugali mosaiikkivisillutise paigaldamise kalli äri kärpimise põhjendamiseks avalikult just selliseid mõtteid. Mees mainis ühtlasi, et tema käsutuses ei ole sunnitöölistest tasuta tööjõudu, ja lisas: „Olgem ausad, see on silmale küll ilus vaadata, kuid kõndimise seisukohast jube. See on libe, see on ebamugav.“ Linnavalitsus otsustas sellise sillutise säilitada turistide poolt külastatavates piirkondades, kuid mujal linnas sellega tagasi tõmmata.
Muus osas tõendeid kuuendal sajandil Lissabonis tegutsenud roomlaste mõjutustest eriti silma ei hakka. Ning sellegi vähese, mida tänapäeval näha on, avastamiseks läks tarvis maavärinat ning hiiglaslikku maa-alust puurimisseadeldist.
Roomlaste käes oli Lissabon alates teisest sajandist eKr kuni viienda sajandini AD. Aastal 195 eKr surusid roomlased Cato Vanema ülemjuhatuse all maha ülestõusu Hispaanias ning kunagi Püha Jüri kindluses olnud graveering lubab arvata, et ta viibis ka Olisipos. Olisipo liideti Rooma impeeriumiga aastal 138 eKr. Sõjaväe juht Decimus Junius Brutus Callaicus lisas mäetipule, kus praegu seisab kindlus, kaitserajatisi ning kasutas kohta oma baasina, kust Rooma juhtis poolsaarel elavate hõimude taltsutamiseks tehtavaid ponnistusi. Julius Caesar vallutas impeeriumi idapiiril asuva Lusitaania provintsi lõplikult alles umbes aastal 60 eKr.
Keiser Augustuse valitsemisajal Lissaboni poliitiline ja haldusalane tähtsus kasvas. See nimetati ümber Felicitas Julia Olisipoks ning oli halduskeskuseks piirkonnale, mis ulatus jõe lõunakaldast kuni viiekümne kilomeetri kaugusel paistvate Arrábida mägedeni. Olisipo koosnes kolmest põhitsoonist: oppidum ehk kindlustatud asula mäe tipus; vallimäe lõunapoolsele nõlvale ehitatud linnapiirkond ja jõeäärsed rannaribad, kus maabusid kala- ja kaubapaadid.
Pärast seda, kui roomlased olid Britannia vallutanud, kasvas Lissaboni tähtsus taas, kuna tegemist oli peatuspaigaga Atlandi kaubateel, mis ühendas Vahemere maid ja Põhja-Euroopat. Olisipo kujunes roomlaste kaubanduse ja tööstuse südameks. Ülesvoolu asuvad viljakad tasandikud varustasid põllumajandustoodanguga ja nagu Strabon oli maininud, kubises jõgi kaladest. See tegi piirkonnast ideaalse koha garum’i, roomlaste poolt armastatud ja maitseainena laialdast kasutust leidva lehkava kalakastme valmistamiseks ja eksportimiseks kogu impeeriumisse amforates, mida osaliselt valmistati Tejo lõunakaldal. Lissaboni Atlandiga piirnevatelt rannikualadelt õnnestub tänapäevalgi püüda rohkesti rasvaseid kalu – sardiine, kilu ja makrelli. Nimetatud kalad on koos soolikate ja marjaga ideaalne tooraine garum’i valmistamiseks; selleks segatakse kala soola ja maitsetaimedega ning jäetakse seejärel päikese kätte käärima; saadud segu segatakse aeg-ajalt, kuni see muutub vedelaks. Lissaboni jõekaldal seisis kunagi võimas tööstuslikes mõõtmetes kompleks garum’i kääritamise tõrtest; see ulatus kuni Baixa-nimelise kesklinna osani välja. Nüüdisaegse panga rajamisel avastatud roomlaste kalmistu Rua dos Corrieiroses oli kasutusel kuni esimese sajandini AD, misjärel see koliti kääritamistõrtele ruumi tegemiseks Praça da Figueirasse.
Lissaboni vast leitud rikkus aitas kinni maksta termide, maa-aluste galeriide, amfiteatri ja hipodroomi rajamise. Sellised edukale linnale omased asutused andsid Lissabonile uue keiserliku maine. Nende 1000 aasta vanused varemed jäid inimeste pilgu eest varjule kuni 1755. aastani, mil maavärin maapinna lõhestas ning selles peituvad saladused väljakaevamiste käigus päevavalgele tulid. Avalikud termid ehitati aastal 44 AD. Maapõues peitunud müürilt avastati punase värviga kirjutatud pealdis, mis tähistab algupärase Thermae Cassiodorum’i renoveerimist aastal 336 AD. Cassia termid, mis said oma nime ühelt linna prominentide suguvõsalt, kaevati korralikult välja alles 1990. aastate alguses. Need asuvad Rua das Pedras Negrasel, kuid muuseumi pole selle koha peale veel rajatud.
Maavärinajärgsete taastustööde käigus praeguse kesklinna piirkonnas 1771. aastal välja kaevatud Rooma-aegsete maa-aluste galeriide otstarbe üle on pikka aega aru peetud. Kõige tõenäolisemaks peetakse selgitust, mille kohaselt rajati need maa-alused võlvid maapealsetele ehitistele, teiste seas ehk ka foorumile, kindla vundamendi tagamiseks. Vanalinna selle osa all asuvad kuni viieteistkümnenda sajandini Tejosse suubunud jõgede ja ojakeste sängid. Geoloogilises plaanis on see piirkond järskude nõlvadega org ja tunnelid lubavad maa-alusel veel minema voolata. Tunnelites on harilikult meetrikõrgune vesi, kuid kaks korda aastas – aprillis ja septembris – pumbatakse see üldsusele külastusvõimaluse andmiseks välja. Külastajad seisavad Rua da Pratal järjekorras ning ronivad läbi tänava keskel asuva kanalisatsioonikaevu luugi, autod ja trammid ümberringi kihutamas, et mööda astmeid ettevaatlikult Lissaboni kaugesse minevikku laskuda.
Rooma amfiteater, mis asub Püha Jüri kindluse aluse mäe nõlval, oli kõigi jõgepidi Olisiposse saabujate jaoks silmapaistev maamärk. Selle nimel ehitati see lõunasuunalisena, mis on Rooma amfiteatrite puhul ebatavaline. See demonstreeris linna valitsejate mõjuvõimu ja eesõiguseid. Suur, kolmetasandiline hoone mahutas tunde kestvatel etendustel ära umbes 3000 inimest. See rajati Augustuse ajal ning ehitati hiljem Nero valitsusajal ümber.
Amfiteater avastati alles 1798. aastal. Itaalia arhitekt Francisco Xavier Fabri joonistas toona nähtu üles ning korraldas kampaania varemete säilitamiseks. Kuid mehe palved kõlasid kurtidele kõrvadele. Teatri asukohale ehitati majad, kuid Fabri joonised jäid alles. Esimene põhjalikum väljakaevamine leidis aset 1960. aastatel, mil seitse selles kohas asuvat maja ära osteti ning neist neli lammutati, et arheoloogidel tekkiks võimalus Alfama Rua de São Mamedel üheksa meetrit maapinnast madalamal asuva teatrini jõuda. Lisaks varemete peale ehitamisele oli kunagise amfiteatri raskeid kivitahukaid ja sambaid kasutatud ka sellele rajatud ehitiste püstitamiseks. Nukrale seisule vaatamata on ametivõimud teinud kiiduväärt katseid mälestise taastamiseks. Amfiteatri muuseumist leiab väljakaevamistel avastatud esemeid, mille seas on ka rauaaja mälestisi.
Umbes 200 aastat pärast nimetatud avastuste tegemist keskendus Lissabon enda üleslöömiseks kahekümnenda sajandi viimase maailmanäituse korraldamiseks ning linna metroosüsteemi laiendamiseks kohale toodud hiiglaslikud tunnelite rajamise masinad liikusid ajas tagasi, tuues päevavalgele ammu unustatud aardeid. Kesklinnas tehti suurejooneline avastus: leiti Rooma-aegne hipodroom, kus korraldati kunagi filmis „Ben Hur“ nähtutega sarnanevaid kaarikuvõiduajamisi. Areen avastati kuue meetri sügavuselt Rossio väljaku alt, linna kaubanduskvartali südamest. Vähemalt 190 meetri pikkune võidusõidurada oli ilmselt suurimate seas, mis iial Rooma impeeriumis ehitatud. Avastus, mille kohaselt Lissabonis oli väga mastaapsel kujul esindatud koguni kaks roomlaste meelelahutusasutust – teater ja hipodroom – lubab linna vaadata hoopiski teistsuguses ajaloolises valguses. „Me olime seni arvamusel, et Rooma impeeriumi seisukohast ei omanud Lissabon erilist tähtsust ning täitis peamiselt kaubavahetuspunkti ülesannet,“ ütles tunnelite rajamise üle järelevalvet teostanud arheoloog Ana Vale, „kuid selgub, et tegu oli tähelepanuväärse linnaga.“
Sellele hiilgusele ei olnud antud kauaks kestma jääda. Rooma langus ja roomlaste lahkumine avas ukse barbarite võidukäigule; see kestis kolm sajandit, kuni Lissaboni jõudis järjekordne kõrgelt arenenud tsivilisatsioon: maurid.
Teine peatükk
Teine riik, teistsugune pealinn
Kui Euroopa ühendarmee koondus 1147. aastal Lissaboni alla eesmärgiga linn seda viis sajandit oma koduks pidanud moslemite käest ära võtta, oleks nende omavahelised nääklused ettevõtmise napilt lõpetanud veel enne, kui see alatagi jõudis. Lahinguks oma read ühendanud Põhja-Euroopast pärit ristisõdijad läksid tõsiselt kiskuma küsimuses, kuidas uskmatuid rünnata. Nende võõrustaja, Portugali kuningas Afonso Henriques, nägi nende nõudmistega arvestamiseks ja huvide ühildamiseks pöörast vaeva. See kõik paneb mõtlema tänapäevastele NATO konverentsidele Lähis-Ida küsimustes.
Ühendvägede ründejõud jõudsid viimaks mingit laadi kokkuleppele ning 1. juulil algas sündmus, mida tänapäeval tuntakse Lissaboni piiramise nime all. Aga nääklused jätkusid ka pärast linna vallutamist umbes seitseteist nädalat hiljem. Sellele vaatamata läheb Lissaboni hõivamine ja selle kristlastele võitmine