ning hiljem kasutati seda Bugio torni ja teiste maal asuvate kantside kaasabil risttule tekitamiseks. Üheks väravavalvuriks oli hirmutav galeoon nimega São João Baptista. Seda peeti laeva ehitamise ajal – 1534. aastal – üheks maailma kõige võimsamaks sõjalaevaks. Selle sajad pronkskahurid teenisid alusele välja hüüdnime Botafogo (Tulesülgaja).
Bugio torn kuulutati 1945. aastal kasutuskõlbmatuks ning anti üle mereväeministeeriumi majakate osakonnale. Bugio seisab kohas, kus lõpeb liivane Tejo jõesuu paremast kaldast eenduv maasäär, mida vahused lained limpsivad. Mõõna ajal on maasäär juurdepääsetav ja seda külastavad lõbusõidujahid, kuid laevanduse seisukohast on see ohtlik. Bugio tuletorn, mis ei ole küll esialgse mälestise osa, on praegu 14 meetri kõrgune ning annab laevadele iga viie sekundi tagant vilkuva rohelise tulega märku, kummalt poolt majakast mööduda. See tekitab tahtmise kujutada endale ette toimuvat jõekaldalt jälgivat Portugali Gatsbyt.
Tejo jõel on 10 kilomeetri laiune suur ja haigutav suu. See on paik, kus üks Euroopa pikimatest jõgedest kohtub maailma suuruselt teise ookeaniga. Sellise avasülise vastuvõtu järel muutub jõgi kiiresti kitsamaks otsekui lehter ning on kõige kitsamas punktis vaid 2,3 kilomeetri laiune. Just sellesse kohta ehitati 1966. aastal esimene sild üle Tejo jõe. Selle sarnasus San Franciscos asuva Kuldvärava sillaga on lausa kummastav.
Pärast seda muutub Tejo jälle laiemaks. Mar da Palha (Õlemeri) suudmelaht on kõige laiemas punktis enam kui 20 kilomeetri laiune ja 46 meetri sügavune. Lissabon kerkib selle hiiglasliku järve kohale ning on tunnistajaks selle vete pinnal peegelduvatele meeleoludele. Õlemeri võib olla erksat koobaltsinist karva ja madalate, kalasoomustena sillerdavate lainetega, või siis mossitades poripruuniks tõmbudes tuule käes mäslevaks ja ärrituvaks muutuda. Suudmelahe nime päritolu ei ole teada. Mõne inimese sõnul kannab see endast vihjet õlgedele, mis kaugemal põhjas asuvatelt põllumaadelt allavoolu hõljusid. Teiste väitel pudenesid vette Lissabonis kunagi Saksa laevadele lastitud õled. On neidki, kelle arvates vihjab selline nimi värvusele, mille veepind omandab siis, kui päike sellelt madala nurga all vastu peegeldub.
Kuigi Lissaboni elanikud on oma Rio Tejo’st suures vaimustuses, pole nad selle eest sugugi alati hästi hoolt kandnud. Kuni 2013. aastani leidis enam kui 100 000 Lissaboni elaniku reovesi puhastamata kujul tee otse Tejo jõkke. See võrdub enamvähem jõele kuueteistkümnendal sajandil osaks saanud reostusega. (1989. aastal Lissaboni linnapea valimiste ajal ujus sotsiaaldemokraatide kandidaat Marcelo Rebelo de Sousa – keda ootas enam kui kakskümmend aastat hiljem Portugali presidenditool – poliitilise reklaamitriki otstarbel ja oma nime tutvustamiseks üldsusele Tejo jões. Üldsuse reaktsioon sellele oli üheselt „Väkk!“)
Jõevesi on kuni suudmest 40 kilomeetri kaugusel asuva Vila Franca de Xirani soolane. Kui veel rohkem ülesvoolu liikuda, laieneb Tejo jõe org viljakaks settepinnasega tasandikuks, mis on Lissaboni juba kaua aega toitnud. Tejo saab alguse sügavalt Hispaaniast. Selle lätteks on Sierra de Albarracín Aragónis, mõnisada kilomeetrit Madridist ida pool.
Kui Kastiilia Filipe II sai 1580. aastal Portugali kuningaks, tundis mees jõge silmitsedes huvi, kui kaugele ülesvoolu oleks seda mööda võimalik seilata. Ehk oleks tal võimalik sealtkaudu koju pääseda. Ta tegi kuninglikule insenerile João Baptista Antonellile ülesandeks see välja selgitada. Mees jõudis järeldusele, et jõgi on laevasõiduks sobilik Lissabonist kuni Aranjuezini, mis asub Madridist umbes 40 kilomeetrit lõunas. Pärast jõe mõningast puhastamist hakkasid alused nende kahe punkti vahet kurseerima. Näiteks on suur osa marmorist, mida kasutati Escoriali kuningakoja ehitamiseks, pärit Portugali linnast Estremozist ja selle transportimiseks kasutati Tejot.
Tejo on Ibeeria jõgedest pikim, veidi üle 1000 kilomeetri, ja enam kui pool sellest asub Portugali territooriumil. See jõgi on olnud Lissaboni eluveri. Antiikaja geograaf Strabon mainis, et Tejo sisaldab rohkesti kalu ning on täis austreid. Keskajal ütlesid inimesed, et Tejo koosneb kahest osast veest ja ühest osast kaladest. Praegusel ajal kubiseb jõesuu varastel hommikutundidel vooluga kaasa hõljuvatest täpikestena mõjuvatest kalapaatidest. Nende kalaretkede rütmi määrab ära Lissaboni Instituto Hidrográfico (hüdrograafiainstituudi) loodete tabel. Aga tihtipeale sekkuvad mängu ka etteaimamatud jõud. Tugevate vihmade korral või siis, kui ülesjõge asuvad tammid oma lüüsid avavad, võivad hoovused jõesuus viibimise keeruliseks muuta, liikudes veepinna lähedal ühes ja jõesängis teises suunas, nagu räägivad kalamehed. Kalasaak oli hea kuni kahekümnenda sajandi lõpuni, mil ülepüük ja röövpüük viimaks mõju avaldama hakkasid. Jõgi pole linna mitte üksnes toitnud; see on aidanud seda ka kaitsta. Üheksateistkümnenda sajandi ajaloolase Oliveira Martinsi sõnul oli Tejo suurepärane vallikraav.
Lissaboni nime päritolu jälgedel liikudes jõuame välja Rooma aegadesse, täpselt nagu paljude teiste Euroopa paikade puhul. Oletuslikult rajas linna Vahemerel Trooja sõja järel koju naastes eksinud Odüsseus ja see arvamus on pigem pentsik kui müütiline. Väidetavalt foiniiklaste poolt antud nimi Alis Ubbo, mis tähendab „rahulikku abajat“, on laialdaselt käibele läinud linna arvatava sünninimena. Aga auväärse „Grande Enciclopédia Portuguesa e Brasileira“ („Suure Portugali ja Brasiilia entsüklopeedia“) väitel on see lollus; seda kirjeldatakse „poeetilise, kuid mõttetu väljamõeldisena“.
Roomlased kasutasid nime Olisipo, millest mauride valitsusajal sai Al-Uxbuna. Kristlaste vallutus tõi endaga nime Lixboa.
***
Millest on tingitud Lissaboni eriline valgus? Seda küsimust on esitatud sageli ja juba niivõrd kaua, et sellest on kujunenud omamoodi seltskonnamäng.
Lissaboni valguses on isegi talviste pilvede all midagi imetlusväärset. See pole mitte niivõrd linna tunnus kui selle kullaproov. Selle mitmekihiline sära, koorekarva kuma on ühtaegu erk ja siidjas.
On inimesi, kelle meelest on Lissaboni valgusorgia põhjustajaks lai suudmelaht, jõgi, ookean või kõik kolm korraga. Teised panevad selle linna tihedalt kõrvuti pressitud valgete hoonete ja terrakotakatuste või siis laiuskraadist lähtuva õnnistuse arvele. Ja mõne inimese sõnul on see roomlaste pärand.
Traditsiooniline Portugali mosaiikkividest tänavasillutis, mida kutsutakse calçada portuguesa’ks, on ainulaadne. See on valmistatud rusikasuurustest lubjakivi- ja basaldikuubikutest; musti kive kasutatakse mosaiiki meenutava mustriga valdavalt valgete tänavakatete ilmestamiseks. Selle tehnika mõtles 1840. aastatel välja sõjaväeinsener, kindralleitnant nimega Eusébio Furtado. Mees oli tuttav roomlaste kasutatud tänavasillutise paigaldamise tehnikaga ja sai sellest innustust. Luisa Dornellas, Lissaboni linnavalitsuse koolitusosakonna juhataja, kes korraldab sillutist paigaldavate töömeeste väljaõpet, ei kahtle hetkekski selle tähtsuses. „Lissaboni sära tõstab teiste linnadega võrreldes esile just see maapinnast kiirgav valgus,“ ütleb naine. Nagu mujal kunagistel impeeriumi aladel, on roomlaste valitsusaja jäänused siingi valdavalt vajunud sügavale linnatänavate alla. Lissabonis asub osa sellest pärandist otse teie kingataldade all.
Kindralleitnant Furtado oli aastatel 1840 kuni 1846 Püha Jüri kindluse komandant. 5. jalaväepataljoni paraadiplats asus kindlusemüüride vahel ning kujutas endast paljast maapinda. Komandant otsustas 1842. aastal selle asendada kivisillutise ja lillepeenardega, mida ilmestavad puud. Ta mõtles välja roomlastelt inspiratsiooni saanud sillutusskeemi ja leidis odava tööjõu ka selle kontimurdva töö teostamiseks: vangid. Need toodi ahelates töömaale ja said oma grilhões (ahelate) järgi tuntuks kui grilhetas.
Linna toonaste ajalehtede andmetel lõid must-valged mosaiikkivisillutisemustrid kõvasti laineid. Väidetavalt tulid inimesed massiliselt kindlusesse, et näha oma silmaga seda uudset lahendust. Seda pani tähele ka linnavalitsus ning 1848. aastal anti luba Furtado kesklinnas asuva Rossio väljaku Rooma stiilis sillutisega katmise plaani elluviimiseks. 323 päevaga teostatud Rossio lainemuster sai nimeks Mar Largo (Suur meri). See kaunistab väljakut tänaseni.
Portugallased levitasid calçada portuguesa tehnikat kogu impeeriumis; ehk tekitas see neis kodutunnet. Seda näeb Macaus, Hongkongi lähistel; Aafrika troopilisel läänekaldal Luandas ja Rio de Janeiros, kus asub kuulus Copacabana calçadao. Kus te sellega ka kokku ei puutuks, mõelge hetkeks selle paigaldaja peale. Calcateiro veedab oma päevad, vasar käes,