kenama väljanägemisega, kui talle hea oli. Mehe iseloomule ei tule see kasuks, kui tal on niisugune nägu.“
Ta ei eksinud. Skulptuurina oleks Gabriel Starke olnud meistriteos, mille looja oleks puhanud ja heas tujus geenius. Tema näojooned oli kaunilt vorminud meistri käsi ja lisanud neile veel kübekese meeldivust. Kõige hämmastavamatest sinistest silmadest, mida ma iial olin näinud, kuni sügava lohuga lõuani oli ta kirjeldamatult kena. See oli meeletult häiriv.
Tädi Dove ohkas. „Minu meelest nägi ta alati välja nagu seerav, teate küll, selline õilis sõduringel, puha tuli ja lihased ja ebamaine ilu.“
Krimpsutasin nägu. „Kui Gabriel Starke oleks ingel olnud, siis ma kinnitan sulle, et tegemist oleks olnud langenud ingliga.“
Ta silmitses artiklit tähelepanelikult ja tõstis silmi pilgutades vaate. „Kullake, kas nad peaksid sind leseks nimetama? Lõppude lõpuks, kui Gabriel suri, oli teil lahutus pooleli.“ Ta andis väljalõike tagasi ja ma heitsin pilgu mehele, kellega olin kiirustades abiellunud. Ilmselt oli fotograaf teda ärritanud. Tema näol oli ilme, mis oli mulle hästi tuttav. Uniselt langetud laud tähendasid, et tal oli kohutavalt igav, aga kenade huulte ülespoole keeratud kaar osutas sellele, et ta kavatses olukorda nautida, tavaliselt kellegi teise kulul.
„Ta suri enne, kui lahutus jõustus,“ tuletasin tädile veidi nipsakalt meelde.
Tädi lasi edasi. „Kahju, et nad talle pärast surma ühtki toredat väikest aunimetust ei andnud. Tore aadlitiitel hauakivil ja sinust oleks saanud leedi Starke.“
Ma ei teinud temast väljagi, kui väljalõike rusikasse surusin. „Oleksin pidanud neiupõlvenime tagasi võtma. Kui oleksin Merryweatheri nime all reisinud, oleks kogu see Starke’i värk unustatud.“
Wally norsatas ja purustas Arthurile veel ühe küpsise.
„Ah, Wally, lõpeta,“ käskis tädi Dove. „Ta on niigi paks nagu puuk.“
Wally hakkas taldrikut ära võtma, aga Arthur tegi nokaga elegantse liigutuse ja hammustas teda just nii kõvasti, et verd oleks näha.
„Suline tõbras,“ pomises Wally oma näppu imedes.
„Keiser olgu neetud,“ ütles Arthur rahuolevalt pead õõtsutades. Ta asus oma küpsise kallale ja tädi Dove tõstis alistunult käed.
„Väga hea, aga ära tule mulle kurtma, kui sind seedehäired vaevavad,“ hoiatas tädi lindu. Ta raputas pead. „Papagoidega pole kunagi mõtet vaielda. Nad võivad ju rääkida, aga nad lihtsalt ei kuula kunagi.“
Tädi heitis pilgu kellale, tõusis ja korjas kirjad kokku.
„Jumalukene, mis kell juba on, ja ma söön täna koos Savoyardi vürstiga õhtust. Ma arvan, et olin temaga vist kunagi kihlatud.“
„Arvad või?“ küsis Wally, silmad pungis.
Tädi Dove naeratas leebelt. „Tuhat kaheksasada seitsekümmend kaheksa on natuke hägune, kulla poiss. Tol aastal avastasin absindi. Kena õhtut teile, lapsed, ja ärge mind ootama jääge. Arthur, tule nüüd.“ Papagoi lendas tädi õlale ja sealt tema turbani otsa, möödudes napilt tohutust kipsist ja smaragdist prossist, mida tädi turbani paigal hoidmiseks kasutas.
Nad lahkusid sulgede ja muskuselõhnalise parfüümi pilves ning Wally pöördus minu poole. „Kas see on väga halb, et ma tahan suureks saades sinu tädi Dove’iks saada?“
„Sel juhul pole suureks saamisel sellega midagi pistmist,“ ütlesin kirju lapates. „Ta arvab, et ta on ikka kakskümmend ja reisib ringi nagu viktoriaanlik seiklejanna. Tal pole kordagi pähe tulnud, et aeg on edasi läinud. Jumalukene, siin on midagi kütusefirmast.“
„Mida nad tahavad?“
„Ma ei julge seda lahti teha. Viimane arve oli lihtsalt nii kohutav. Vaatan seda homme ja võib-olla mul veab ja see kaob enne homset ära.“ Viskasin arved kõrvale ja lugesin Wallyle mahlasemaid lõike kodust saabunud uudistest.
Tema sirutas oma pikad jalad välja, põimis sõrmed kukla taga vaheliti ja kommenteeris aeg-ajalt kuulujutte. „Ma ei suuda uskuda, et Delilah Drummond abiellus nii ruttu pärast seda, kui oli vaese vana Quentini maha jätnud. Linad polnud veel jahtunudki, kui ta sellele vene vürstihakatisele jah-sõna ütles...“ Ta jäi vait. „Evie? Mis lahti?“
Jõllitasin fotot, mis oli just väljalõigete vahelt välja pudenenud. Mu käsi oli külm, külmem, kui ükski elav käsi olla tohiks.
„Evie? Sul on selline nägu, nagu oleksid kummitust näinud,“ ütles Wally.
„See sõltub,“ ütlesin vaikse õõnsa häälega. „Kas kummitused jäävad fotole?“
Ma ei minestanud, aga ilmselt olin näost piisavalt roheline, et Wallyt ehmatada, ja ta surus mu pea põlvede vahele, kuni ma jälle normaalselt hingama hakkasin. Ta hoidis mind nii vähemalt veerand tundi, tema käsi püsis kindlalt mu kuklal.
„Minuga on kõik korras,“ ütlesin oma põlvedele, mu hääl kõlas nüüd veidi kindlamalt. Üritasin uuesti: „Minuga on kõik korras, päriselt.“
„Ma ei usu sind,“ ütles Wally ja vaatas mind, silmad pilukil. „Mitut sõrme ma püsti hoian?“
„Ma näitan sulle ühte kindlat sõrme, kui sa ei lase mul end sirgu ajada,“ hoiatasin teda. Ta põrkas tagasi ja lasi mul istuma tõusta. „Küllap sa oled mures,“ ütlesin talle. „Sa ei noominudki mind, et ma kasutasin daamile sobimatuid sõnu.“
„Ma ei ole vist kunagi näinud, et üks nägu seda värvi läheb,“ vastas ta. „Sa olid täitsa roheline.“
„Mis värvi ma nüüd olen?“
Ta tõmbas silmad kissi. „Kollakas-valge pärgamendi värvi. Kui ma aus olen, ei sobi see sulle eriti. Mida sa seal kummitustest rääkisidki?“
Ulatasin talle foto. Wally jõllitas seda, suu lahti ja andis tüki aja pärast tagasi. „Kust see tuli?“
Kehitasin õlgu. „Ümbrikku ei olnud. See oli lihtsalt kirjade ja väljalõigete vahel.“
„See ei tähenda midagi,“ ütles ta kindlal toonil. „Ilmselt tehti see mõnel tema ekspeditsioonil enne sõda. Sa ütlesid, et Gabriel tormas enne abiellumist alatihti tundmatutesse maailmanurkadesse.“
„Pööra see ringi,“ ütlesin talle.
Ta kortsutas laupa, kui luges foto tagaküljelt valjusti: „Damaskus, 1920. Mille pagana pärast peaks Gabriel Damaskuses olema?“
Neelatasin raskelt. „Minu meelest oleks kohasem küsimus see, miks peaks Gabriel viis aastat pärast surma Damaskuses olema.“
Wally tõusis ja läks joogikandiku juurde. Hetke pärast ulatas ta mulle viski ja valas ka endale. „Unustame tee. Kange alkohol on ainus lahendus.“
Kuulasin sõna ja neelasin suure lonksu, tänulik kõrvetava maitse eest.
„Mida ta Damaskuses teeks?“ kordas Wally. „Oli tal selle piirkonnaga mingeid sidemeid?“
Noogutasin. „Ta sündis seal. Tema isa oli sõjaväes üsna kõrgel kohal, ta teenis Gabrieli sündimise ajal Damaskuse konsulaadis. Ja siis käis Gabriel seal põgusalt väljakaevamistel, kui ta arheoloogiat õppis.“ Vaikisin. „Ma ei eksi. See on Gabriel.“ See oli väide, aga ta sai mu küsimusest aru.
„See sarnaneb kindlasti nende tema piltidega, mida ma olen näinud. Võib-olla kirjutas keegi foto tagumisele küljele nalja pärast – see on küll julm nali,“ lisas ta. „Aga inimesed võivad õelad olla ja Gabriel soetas endale elu ajal üsna palju vaenlasi. Mees ei saa olla nii kena ja edukas ja siiski kõigile meeldida. Pane mu sõnu tähele, see on julm nali ja ei midagi muud.“
Vaatasin fotot tähelepanelikumalt. „Ma ei usu. Vaata tema silmanurki tähelepanelikult. Seal on kortsud, mida tal varem ei olnud. Ja tema lõua juures on midagi, isegi selle silmatorkava