midagi kuuma. „Ole sa neetud.“
„Inimesed neavad mind pidevalt,“ ütles ta ohates. „Ja seda alati sellepärast, et mul on õigus.“
Vaatasin uuesti fotot. „Kas sa arvad tõesti, et ta on seal?“
Wally kehitas õlgu. „Mul pole õrna aimugi. Asi on selles, et see pole tegelikult oluline, kallis tüdruk. Oluline on see, et sina leiaksid üks kord ja lõplikult vastused. Sa oled viis viimast aastat kõige eest põgenenud, alati uuele reisile tormanud, peaasi, et ei peaks mõtlema sellele, kuidas lihunikule või pagarile maksta.“
„Sa unustasid küünlategija. Ja tead, oled täiesti valedel jälgedel. Nende reisidega ma neid arveid maksingi.“
„Lollus. Sa oleksid võinud masinakirja õppida ja kusagil kenas kontoris koha leida. Oleksid võinud uuesti abielluda. Oleksid võinud vastu võtta elatisraha, mis Gabriel sulle pärandas. Oli sadu muid võimalusi kindlustada seda, et katus oleks pea kohal, mu armas, ja sinul õnnestus leida ainus, mis sundis sind põgenema. Noh, on aeg see lõpetada. Oma kummitustele vastu astuda. Need üks kord ja igaveseks minema ajada. Andesta neile, andesta endale ja mine oma eluga edasi.“
Mõtlesin tükk aega. „Ja mis siis, kui Gabriel ei olegi kummitus? Mis siis, kui ta ongi elus?“
„Siis pead ta üles otsima ja temalt vastuseid nõudma. Sa oled seda väärt.“
„Küllap vist,“ ütlesin aeglaselt. „Ma kujutan ette, et mul õnnestuks mõnelt ajalehelt saada nõusolek rahastada kõrvalepõiget enne Kaspia mere lendu. Tädi Dove’i kõige edukamaks raamatuks olid tema memuaarid reisidest Levandis 1880. aastatel. Ma võin neile öelda, et kordame tema teekonda, kohtume vanade sõpradega, sedasorti asi. Võin neile kohaliku koloriidi lisamiseks lubada paar kaamelikaravani ja kõrberändurit. Neile meeldib selline värk tohutult. Ja ma tean, et tädile meeldiks vanu sõpru näha. Võin talle öelda, et mul on enne Kaspia reisi pingutusi kerget puhkust vaja.“
„Näed? Sa oled kaks sammu ees, nagu tavaliselt, lahendad probleeme. Sa oled juba poolel teel Damaskusesse.“
Naeratasin. „Sul on loomulikult õigus. Ma olen selle loo lõppu väärt. Kui Gabriel on surnud, peaksin ta lõplikult seljataha jätma. Ja kui ta on elus...“ Kõhklesin ja naeratasin siis laialt. „Kui ta on elus, lasen sul teda kinni hoida, kui ma teda piitsutan.“
„Suurepärane mõte. Mulle ei meeldiks miski rohkem, kui ise ka paar vopsu anda. Ma olen teda alati vihanud.“
„Wally, miks sa peaksid teda vihkama? Sa pole temaga kunagi kohtunudki.“
Ta kehitas õlgu. „Tal oli kõik, mida mina elult tahtsin, ja ta jättis selle Shanghaist lahkuvale laevale. Juba ainuüksi selle eest võiksin ta maha lüüa.“
Hüppasin püsti ja suudlesin teda põsele. „Sa ei taha tegelikult mind,“ tuletasin talle meelde. „Ma ei ole üldse sinu tüüp.“
„Oh, aga kuidas ma küll soovin, et oleksid.“
Kaks
Järgmisel päeval saime ühe Los Angelese ajalehe toimetajalt piletid Orient Expressile ja tädi Dove hakkas pakkima. Ta nõudis, et Arthur peab kaasa tulema – „Rooma kliima on papagoide tervisele kahjulik, kullake,“ – ja nende sõnade juures läksin Wallyt otsima. Ta nokitses ikka veel Jolly Rogeri kallal ja vilistas tööd tehes mingit džässimeloodiat.
„Kuidas mu kullakesel läheb?“ küsisin lennukitiiba silitades. See oli minu mõte olnud, värvida lennuk mereröövlite lipu sarnaseks. Mustad triibud andsid lennukile teatava tõsiduse ilme, valge pealuu ja säärekondid lennuki sabaosal andsid teada, et mul oli tõsi taga.
Wally tõstis pilgu mootorilt. „Sinu lennukiga on kõik korras ja minuga samuti, tänan küsimast.“
„Kas ma võin temaga Veneetsiasse lennata?“
„See sõltub. Kas sa tahad temaga laguunile maanduda? Veneetsia koosneb veest, kullake.“
Krimpsutasin nägu. „Veneto mitte. Seal on kena väike lennuväli, kus me saame suurepäraseid pilte teha, enne kui me tädi Dove’iga Konstantinoopoli rongile istume.“
Wally mõtles hetke ja noogutas. „Sellega saab ta hakkama, aga see on kõik. Sõidan rongiga Veneetsiasse ja lõpetan töö seal. Kohe, kui ta valmis on, hüppan temaga Damaskusesse. Linna lähedal on väike lennuväli ja saadik on teie eest juba võimudega ühendust võtnud, ehkki ma olen üllatunud, et saadik teadis, kelle poole pöörduda. Kas seal oleme veel meie võimul või valitsevad seal nüüd prantslased?“
Pööritasin silmi. „Wally, kas sa kunagi loed ka neid ajalehti, mis meile saadetakse? Seal oli türklaste vilajett. Meie vabastasime selle ja praegu on seal araablaste ajutine valitsus. Prantslased on seal nõuandjatena ja meid oleme väljas.“
Ta kehitas õlgu. „Minu jaoks pole sel vahet ja nemad mõtlevad iga nädal ringi. Ma arvan, et see on lihtsalt kaarditegijate vandenõu, et oma tooteid müüa.“
„Pigem nagu veel üks mälestus sõjast,“ tuletasin talle meelde.
Pärast sõda oli Ottomani impeerium, mis kunagi laius Põhja-Aafrikast idas Siiditeeni ja põhja Balkani poolsaareni, tuhandeks killuks purunenud. Britid ja prantslased olid paremad palad endale kahmanud, teistele jäid raasukesed. Kahjuks tähendas see ka seda, et rikuti hulka põlisaraablastele antud lubadusi selle kohta, et nad saavad pärast sõda oma riigi tänuks abi eest võitluses türklastega, kes olid sakslaste kõige arvukamad ja võimsamad liitlased. Tänu nendele kokkulepetele kihas kogu piirkond mässudest ja vihast Briti ja Prantsuse valitsejate vastu, kes üritasid ebakindlat rahu säilitada, samal ajal, kui araablased õigustatult autonoomiat nõudsid. Probleem oli selles, et prantslased olid juba ristisõdadest alates Pühal maal sahmerdanud ja Briti võimud ei kavatsenud lasta end välja tõrjuda naftaväljadelt Mesopotaamia lõunaosas – eriti kuna Churchill oli võtnud lennuväe loomise oma südameasjaks.
„Kas teil tekib Konstantinoopolisse jõudmisega raskusi?“
„Ei tohiks tekkida, ehkki tädi Dove tahab mulle vägisi kuuelasulist revolvrit kaasa panna. Ta ütleb, et türklasi ei saa usaldada.“
Tema ilmekad kulmud kerkisid. „Kuuelasulist?“
„Jumalukene, mina ei tea, mis see on. Miski, mis teeb pauku ja veenab inimesi lõpetama tegevusi, mida sa ei taha, et nad teeksid. Tegelikult näeb see välja nagu laste mänguasi, mahub mu peopessa ja kaba on pärlmutriga kaunistatud. Ma tunnen ennast nagu gangsteri pruut.“
„Kas tal oli midagi plaanide muutmise vastu?“
„Mitte midagi. Tegelikult on tal päris hea meel, et saab Arthur Wellesley Roomast ära viia. Ta ütleb, et papagoil hakkavad paavsti kombed tekkima. Tädi kuulis, kuidas Arthur täna hommikul ladina keeles meieisapalvet luges. Igal juhul ei pruugi see olla halb mõte, kui sul saadiku kontaktandmed käepärast on. Meil võib diplomaatilist abi vaja minna, kui tädi Dove otsustab halvasti käituda.“
Wally pööritas silmi. „Hoidku teid pühakud.“
Patsutasin kergelt Jolly Rogerit. „Keera siis kõik korralikult kinni. Mul on väike üllatus varuks.“
Üllatus oli rida saltosid Piazza San Marco kohal. Nagu ma hiljem kuulsin, ei olnud see Itaalia võimude meelest naljakas ja väljaku tuvid sagisid pahaselt ringi, aga tädi Dove arvas, et see oli meeletult lõbus, ja ajakirjanikud nautisid seda nagu kassipoeg rõõska koort. Ainuke, kes tõsiselt pahandas, oli Arthur, kes tegi kohutavat kisa ja mängis peaaegu tund aega surnut, kui tädi Dove sooja brändiga tema ümber sahmerdas. Papagoi avas jõuetult noka, kui tädi talle lusikaga brändit jootis, pistaatsiapähkleid purustas ja neile mett peale niristas, seejärel hüppas lind ringi, kohendas sulgi ja tõi kuuldavale kummalisi turtsuvaid häälitsusi, mis andsid tunnistust, et ta oli väga rõõmus.
Puhkasime Veneetsias ühe päeva, enne kui Orient Expressiga teele asusime, ja ma õnnistasin vaistu, mis oli sundinud meie Los Angelese sõpra broneerima