huulepulgaga ning poseerisin fotograafidele koos naeratava tädi Dove’i ja sulgiva Arthuriga. Ta puistas erkrohelisi sulgi igale poole perroonil, aga kui me olime end valmis seadnud oma Damaskuse-reisi viimaseks osaks, oli ta reipamaks muutunud. Tädi Dove flirtis tollis meeletult ja selle tulemusena ei tehtud meie kotte lahtigi, läbiotsimisest rääkimata. Ta meelitas mind pistaatsiapähklitega, mis kardetavasti kunagi olid mõeldud Arthurile, ja lõpuks jõudsime Damaskusesse. Linna sisenemine ei olnud just kõige kaunim vaatepilt. Ilu nägemiseks oleksime pidanud tulema Bagdadi poolt, ületama kõrbe ja nägema Damaskust sädelemas oma oaasis, Mount Hermon linna taga kõrgumas. Aga läbi oliivi-, sidruni-, granaatõuna- ja apelsinisalude sõites nägime lagendikul seisvat Damaskust, hiilgavat valget kalliskivilinna lopsakal rohelisel taustal. See lõhnas nagu kõik vanad linnad kivi, suitsu, eeslite ja vürtside järele, aga kõige selle kohal hõljus lillede lõhn, mis vohasid eramajade õuedel ja avalikes parkides. Reovesi voolas tänavatel, ent minu jaoks oli Damaskus alati jasmiinide linn, õhk oli lömastatud õite lõhnast raske.
Võtsime jaamast takso ja pärast piinarikast sõitu mööda kitsaid tänavaid pani taksojuht meid kenasti Hotel Zenobia ette kõnniteele – tegemist oli uue asutusega väga vanas majas. Kunagine paša palee oli alles hiljuti erahotelliks ümber ehitatud. Maja oli kujundatud traditsioonilises idamaade stiilis, siseõued sobitusid üksteise sisse nagu piltmõistatuste karbid, igaühel oma trepp ja vulisevad purskkaevud, kus sädelevad uimed vilksasid liiliate helesiniste kroonlehtede vahel. Hotelli ees ootas meid juhataja – pikka kasvu elegantne belglane. Ta kummardas ja suudles tädi Dove’i kätt ning sosistas talle midagi kõrva sisse. Tädi langetas laud, heitis mehele ripsmete alt hirvepilgu ja enne kui ma arugi sain, kutsus juhataja sõrmi nipsutades pakikandjad ja hetke pärast olimegi hotelli kõige suuremas sviidis. See oli hõrk segu Damaskuse luksusest ja Euroopa maitsest, siin oli lai veranda ja mugav elutuba magamistubade vahel. Magamistubades oli nüüdisaegne mööbel, aga elutoas traditsioonilised pikad, madalad, tupsudega siidpatjadega kaetud idamaised diivanid.
Teenijad tegutsesid, pakkisid asju lahti ning sosistasid omavahel prantsuse ja araabia keeles ja hakkasid aeg-ajalt itsitama, kui leidsid midagi tavatut nagu minu nahast lenduriülikond või tädi Dove’i prantsuse aluspesu. Aga mina lihtsalt seisin ja uurisin ümbrust, kui tädi Dove lappas posti, mis oli meid oodanud.
Heitsin talle kahtlustava pilgu. „Kas sa tunned juhatajat? Ma mõtlen, varasemast?“
Tema ilme oli rõhutatult süütu. „Keda? Étienne’i? Oh, meie teed on aeg-ajalt ristunud.“ Enne kui ma jõudsin rohkem midagi küsida, võttis ta mu käe. „Meil on reisiväsimus,“ teatas tädi Dove. „See juhtub, kui liiga kiiresti ühest kultuurist teise liikuda. Ma olen alati rääkinud, et rongides pole tsivilisatsiooni. Reisida tuleks ainult auriku või kaameliga.“
„Seda ütleb naine, kes on õppinud mu lennukit juhtima,“ märkisin. Patjadest tulvil diivanite vahele madalale lauale oli pandud vaas orhideedega ja ma kummardusin neid nuusutama.
Tädi Dove heitis mu märkuse kõrvale. „See on hoopis teine asi. Lennukid on uus asi, see pole päris reisimine. Keegi ei taha neid iial kasutada millekski muuks kui reklaami jaoks. Ma tahan biifsteeki ja sigaretti ja kanget viskit, mitte tingimata selles järjekorras. Mine pese end enne õhtusööki ära, laps. On aeg Damaskust vaadata.“
Tänu katkisele rihmale jõudsin kümme minutit hiljem valmis kui tädi Dove ja leidsin ta rahvarohkest fuajeest. Ta kandis kuldset turbanit oma suure smaragdprossiga ja tema randmel oli hulk emailitud võrusid, mis kolisesid ja klõbisesid, kui ta kätt liigutas. Fuajee oli hotelli üks paljudest siseõuedest, see oli sisustatud tavapäraste diivanite ja lugematute pottidega täis õitsvaid taimi ja palme. Vaikse sammuga teenijad liikusid edasi-tagasi, kandes kandikuid jookide ja väikeste pähklikaussidega, ja märkamatu orkester mängis nurgas. Siin kubises võõramaalastest, kellest suurem osa sirutas kaela, et tädi Dove’i vaadata. Ta lobises elavalt kõige kenama mehega kogu ruumis. Ei ühe ega teise asja juures polnud midagi tavatut. Tädi riietus sageli isikupäraselt ja üks tema suurimaid andeid oli leida kõige kenam ja võluvam mees, keda oma tahtmist tegema panna. Tädi märkas mind just siis, kui ma trepist alla tulin, ja viipas elegantselt.
„Evie, kullake, tule saa tuttavaks härra Hallidayga. Ta on briti diplomaat, kes on saadetud siia nendel salakavalatel prantslastel silma peal hoidma.“
Sirutasin käe, mees võttis selle vastu ja vaatas mind pingsalt kõige kaunimate tarkade hallide silmadega. „Kuidas elate, härra Halliday? Evangeline Starke.“
„Preili Starke,“ ütles ta aeglaselt mu kätt surudes ja jättis selle oma pihku veidi kauemaks kui vaja.
„Proua,“ parandasin leebelt. „Ma olen lesk.“
Üle tema näo libises põgus kaastundeilme. „Muidugi. Sõda nõudis hulga häid mehi.“
Ma ei vaevunud teda parandama. Gabriel oli sõja ajal surnud – ta lihtsalt ei teinud midagi kasulikku nagu võitlemine.
Mees vaatas tädi Dove’i poole. „Leedi Lavinia rääkis mulle just teie seitsme mere reisist, aga tal poleks tarvitsenudki seda teha. Olen teie tegusid ajalehe vahendusel jälginud. See on paganama põnev. Kas te kavatsete siin ka lennata?“
„Praegu küll mitte. Mu lennuk on ikka veel Itaalias. Tulime tädi Dove’ga siia puhkama. Tahame lõõgastuda ja jõudu koguda, enne oma reisi järgmist etappi üle Kaspia mere.“
„Damaskus on selleks õige koht,“ kinnitas mees. „Siin on hulk vaatamisväärsusi ja palju mõnusaid kuulujutte, aga see on sobiv koht ka ostlemiseks või supelhoones käimiseks või lihtsalt purskkaevu juures lebamiseks ja vaatamiseks, kuidas maailm silme eest möödub.“
Need asjad võisid mulle huvi pakkuda umbes üheks päevaks, aga ma naeratasin. „Mind huvitab väga ka see, kuidas ajutine valitsus hakkama saab. Ma tean, et prantslased on otsustanud sekkuda ja mind huvitab, millised on nende pingutused võrreldes Briti kohaoluga Palestiinas.“
Härra Halliday kulmud kerkisid rõõmsa üllatusega. „Mõelda vaid, ilu ja mõistus. Milline värskendav kooslus! Enamik naisi tahab ainult teest ja skandaalidest rääkida, aga kui teid tõesti huvitab tõde poliitilise olukorra kohta, olen enam kui valmis teid asjaga nii-öelda kurssi viima.“
Tädi Dove haistis võimalust uueks vallutuseks ja haaras sellest kinni. „Kui lahke teist, härra Halliday. Pidime vennatütrega just õhtust sööma minema. Kas oleksite meie külaline?“
Mees võttis kutse ruttu vastu ja ulatas tädi Dove’ile käsivarre. Läksin nende järel, jälgisin, kuidas mees osavalt läbi rahvamassi läks, takso võttis ja tädi autosse aitas. Ta pöördus minu poole ja ma panin käe tema omasse.
„Proua Starke,“ sosistas ta.
„Palun öelge mulle Evie,“ ütlesin talle.
Mulle tegi nalja, et ta punastas kergelt. Et seda varjata, andis ta taksojuhile kiirelt ja sujuvalt juhised ja pöördus säravalt naeratades meie poole. „Ma usun, et sellest tuleb üks paganama tore õhtu.“
Tegelikult oli see harukordne õhtu. Restoran, kus me õhtust sõime, oli väga uus ja väga prantslaslik, toidud ja veinid olid suurepärased. Tädi Dove nägi meeletult vaeva, et võluda härra Hallidayd, kes oli imeline kaaslane. Palmide taha peidetud tilluke orkester mängis populaarset muusikat ja õhtu edenedes hakkasid juveelidega ehitud paarid tõusma ja tantsima. Olin reisist väsinud – või ehk oli süüdi liiga palju šampanjat –, aga kogu õhtu üle laskus ebamaine meeleolu. Tundus võimatu, et olin tulnud nii kaugele otsima kummitust, ja vahuveini rüübates hakkasin mõtlema, kas ma mitte end põhjalikult lolliks ei tee. Sõda oli läbi. Ja sel sädeleval õhtul oli üsna ilmne, et maailm oli edasi liikunud. Miks siis mina seda ei suutnud?
Härra Halliday oli võluv kaaslane. Ta oli vilunud jutuvestja ning tema lookesed Damaskuse välismaalastest ja ametnikest ulatusid väga lõbusatest kergelt skandaalseteni. Aga ta oli oma publikut hästi valinud. Tädi Dove ei armastanud midagi rohkem kui head klatši ja suur osa einest möödus tema lugudega reisidest Vaikse ookeani lõunaosas, mida härra Halliday näha igatses.