lõpptulemusena asusin 1943. aasta aprillis Los Alamosesse, kus töötasin 1946. aasta oktoobri või novembrini, misjärel siirdusin Cornelli.
Ma abiellusin 1941. aastal Arlinega; ta suri tuberkuloosi aastal 1946, kui olin Los Alamoses.
Cornellis olin 1951. aastani. 1949. a. suvel külastasin Brasiiliat, olin seal ka pool 1951. aastast. Seejärel läksin California tehnikaülikooli (Caltech***), kuhu olen jäänud siiani.
1951. a. lõpus viibisin paar nädalat Jaapanis, kus olin ka aasta või paar hiljem, kohe pärast abiellumist oma teise naise, Mary Louga.
Praegu olen abielus Gwenethiga, kes on inglanna. Meil on kaks last, Carl ja Michelle.
R. P. F.
____________
* Massachusetts Institute of Technology
** Manhattani projekt oli Teise maailmasõja aegne Ameerika Ühendriikide valitsuse projekt eesmärgiga luua riigi esimene aatomipomm. (Toim.) *** California Institute of Technology
Ta parandab raadioid mõtlemisega!
Kui olin üheteist- või kaheteistkümnene, seadsin kodus üles labori. See koosnes ühest vanast puust kastist, millesse panin riiulid. Mul oli ka elektripliit, millel praadisin alalõpmata friikartuleid. Lisaks üks akulaadija ja lampide patarei.
Patarei valmistamiseks suundusin kohalikku poodi, kust sain mõned soklid, mida sai kruvida puust alusele, ja ühendasin need omavahel kellatraadiga. Teadsin, et tehes mitmesuguseid lülituste kombinatsioone – järjestikku või paralleelselt –, võin saada erinevaid pingeid. Kuid ma ei taibanud, et lambi takistus sõltub tema temperatuurist, mistõttu mu arvutuste tulemused ei läinud kokku sellega, mida näitasid katsed vooluringiga. Kuid sellest ei olnud midagi: kui lambid olid järjestikku, poolpõlemas, siis need h õ õ õ õ õ õ g u s i d väga kaunilt – see oli tore!
Selles süsteemis oli mul ka kaitsekork ja kui tekkis lühis, siis põles see pauguga läbi. Ma vajasin sellist kaitset, mis oleks maja omast nõrgem. Seepärast tegin selle ise, võttes fooliumitüki ja mähkides selle ühe vana läbipõlenud korgi ümber. Kaitsekorgi taga oli viievatine lambipirn, nii et kui kork läbi põles, siis järellaadur, mis kogu aeg akut laadis, süütas pirni. Lamp oli lülituskilbil, pruuni kommipaberi taga (see paistis tule süttides punasena) – nii et kui vool välja lülitus, vaatasin lülituskilbile, kus paistis suur punane laik. See oli l õ b u s!
Ma nautisin raadiokuulamist. Alustasin transistorraadioga, mille poest ostsin. Tavatsesin seda kuulata õhtul voodis, magama minnes, kõrvaklappidest. Kui ema ja isa olid hilisõhtuni väljas, siis tagasi tulles astusid nad minu toast läbi ja võtsid mul kõrvaklapid peast – ning muretsesid, mis magades nende kaudu mu pähe võis tulla.
Umbes sel ajal leiutasin ma vargaalarmi, mis oli väga lihtne seade: see koosnes suurest patareist ja uksekellast, mis olid omavahel traadi abil ühendatud. Kui minu toa uks avanes, siis lükkas see traadi patarei vastu ja sulges vooluringi, mille tagajärjel hakkas kell helisema.
Ükskord tulid ema-isa hilja koju ja et last mitte häirida, avasid väga-väga vaikselt minu toa ukse, et tulla mu kõrvaklappe ära võtma. Äkitselt lülitus kell põrgulärmi tehes tööle – KÕLL-KÕLL-KÕLL-KÕLL!!! Ma kargasin voodist üles ja hõiskasin: „See töötab! See töötab!“
Mul oli üks Fordi pool – auto süütepool – ja argooni sisaldav balloon, mille panin jaotuskilbi klemmide vahele. Süütepooli säde tekitas vaakumis purpurse helenduse – see oli äge!
Ühel päeval mängisin Fordi pooliga, tehes sädemetega paberisse auke. Ja paber läks põlema. Varsti ei suutnud ma seda enam käes hoida, kuna paber põletas mu näppe. Pillasin põleva lehe metallist prügikorvi, kus oli palju ajalehti. Teatavasti põlevad ajalehed kiiresti ja tekkis üsna korralik leek. Ma sulgesin ukse, et ema, kes mängis elutoas paari sõbraga bridži, ei saaks aru, et minu toas põleb. Siis võtsin ühe käepärast oleva ajakirja ja katsin sellega tule summutamiseks paberikorvi.
Kui tuli oli kustunud, võtsin ajakirja ära, kuid nüüd hakkas tuba suitsuga täituma. Et paberikorv oli kättevõtmiseks liiga kuum, viisin selle tangide abil läbi terve toa akna juurde ja hoidsin väljas, et suits õue läheks.
Kuna oli üsna tuuline, siis lahvatas leek uuesti. Kuid ajakiri oli nüüd väljaspool minu haardeulatust, mistõttu tõmbasin paberikorvi läbi akna tuppa tagasi ja märkasin nüüd aknakardinaid – see oli väga ohtlik!
Seejärel summutasin jällegi leegi ajakirjaga ja, hoides seekord ajakirja enda ligiduses, raputasin hõõguva tuha paberikorvist otse tänavale, kaks või kolm korrust allapoole. Siis lahkusin toast, sulgesin enda järel ukse ja ütlesin emale: „Ma lähen õue mängima.“ Suits aga läks aegamisi läbi akna välja.
Ma sehkendasin ka elektrimootoritega ja ehitasin võimendi fotoelemendile, mis, kui panna käsi elemendi ette, pani helisema kella. Ma ei saanud teha nii palju kui tahtsin, kuna ema sundis mind alalõpmata õue mängima minema. Kuid olin siiski küllalt tihti toas, jännates oma laboris.
Ostsin vanakraamiturult raadioid. Mul ei olnud palju raha, kuid need ei olnud ka väga kallid – need olid vanad ja rikkis, ma ostsin neid ja proovisin parandada. Sageli olid neil väga lihtsad vead – mõni traat rippus lahtiselt või oli pool katki või osaliselt lahti hargnenud –, mul õnnestus mõnigi neist korda teha. Ühest niisugusest sain ühel ööl kätte WACO jaama Wacos, Texases – see oli erakordselt erutav!
Ka sain oma laboris lampraadioga kätte Schenectady raadiojaama WGN. Nüüd tulid kõik lapsed – mu õde, kaks nõbu ja naabrid – kuulama raadioprogrammi, mille nimi oli Eno Crime Club – Eno kihisev soolatoos – see oli s u u r asi! Avastasin, et saan seda programmi kuulata oma laboris WGN-st tund aega varem kui see New Yorgis eetrisse läks. Nii sain teada, mis juhtuma hakkab, hiljem aga, kui me kõik koos istusime ja Eno Crime Club’i kuulasime, ütlesin: „Teate, me ei ole sellest-ja-sellest kaua midagi kuulnud. Vean kihla, et ta tuleb ja päästab olukorra.“
Kaks sekundit hiljem – tadaa! – see juhtuski! Seepeale olid kõik väga elevil, mina ennustasin aga veel mitmeid teisigi asju. Siis nad taipasid, et siin peab olema mingi trikk – et ma olen kuidagi teada saanud. Tunnistasin üles, et kuulan saadet üleval toas tund aega varem.
Te võite loomulikult arvata, mis tulemuseks oli. Nüüd ei suutnud keegi enam korralist saadet ära oodata. Kõik istusid üleval minu laboris ja kuulasid poole tunni jooksul väiksest kriiksuvast raadiost Eno Crime Club’i Schenectadyst.
Sel ajal elasime suures majas, mille mu vanavanemad pärandasid oma lastele, neil ei olnud selle kõrval eriti muud vara. See oli väga suur puumaja ja ma vedasin mööda seda kõikvõimalikke juhtmeid. Igas toas oli mul pistikupesa, nii et võisin alati kuulata oma raadioid, mis olid üleval laboris. Mul oli ka üks valjuhääldi – mitte küll tervik, vaid osa sellest, ilma ruuporita.
Ühel päeval, kui mul olid kõrvaklapid peas, ühendasin need valjuhääldiga ja avastasin midagi: kui panin oma näpu valjuhääldisse, võisin kuulda seda heli kõrvaklappides, kratsisin veidi ja kuulsin seda klappidest. Seega avastasin, et valjuhääldi võib toimida mikrofonina ega vaja selleks isegi patareisid. Koolis rääkisime Alexander Graham Bellist, mina demonstreerisin valjuhääldit ja kõrvaklappe. Sel ajal ma ei teadnud, kuid arvan, et minu seadeldis kujutas endast sama tüüpi telefoni, mida temagi algselt kasutas.
Niisiis oli mul nüüd mikrofon ja ma võisin anda teateid ülemiselt korruselt alumisele ja vastupidi, kasutades võimendeid oma vanakraamituru raadiotelt. Sel ajal pidi mu õde Joan, kes oli minust üheksa aastat noorem, olema kahe või kolme aastane. Ta armastas kuulata raadiost üht tüüpi, keda kutsuti Onu Doniks. Ta laulis „headest lastest“ ja luges ette vanemate poolt saadetud kaarte, nagu „Mary See-ja-see peab sel laupäeval oma sünnipäeva Flatbush avenüü 25“.
Ühel päeval panime koos nõbu Francisega Joani istuma ja ütlesime, et kohe algab eriline raadiosaade, mida tema