ülemused mind Moskvast välja, kättemaksuks Margaret Thatcherile, kes oli deporteerinud Londonist Nõukogude Liidu luurajad. Olin tol ajal Sunday Timesi korrespondent ning üks kolmest ajakirjanikust ja kaheksast diplomaadist, kes külma sõja viimase suure spiooniskandaaliga riigist välja aeti. Minna Moskvasse tagasi Putini nõunikuna – milline saatuse iroonia! Võtsin töö vastu ning hakkasin Kremli meediakonsultandiks. Elasin Brüsselis, kuid käisin regulaarselt Moskvas. Olin 20–30 inimesest koosneva meeskonna liige ning ainus täiskohaga konsultant. Õppisin Peskovi ja tema meeskonda väga hästi tundma ning kuigi nad olid alati valvel, olin neil aastail võimukoridoridele lähemal kui üks välismaalane üldse olla saab. Minu isiklikud tähelepanekud on paljude raamatus kirjeldatud 2006.–2009. aastal aset leidnud sündmuste aluseks.
Meie põhiülesanne Kremli meedianõunikena oli veenda võimulolijaid ajakirjanikke ligi laskma, rõhudes ilmselgele faktile, et mida rohkem sa räägid, seda paremini sul õnnestub oma vaateid inimestele selgitada. Venemaa võimuladvikule ei meeldinud mõte üldse ning nad olid tõrksad veel tükk aega pärast sedagi, kui ma avalike suhete maailmast lahkusin ja ajakirjanikuellu naasin. Avastasin selle BBC telesarja kallal töötades. Vene tipp-poliitikutega intervjuusid teha oli äärmiselt raske ning paljud võtmetegelased keeldusid kategooriliselt. Mõned olid nõus, kuid alles pärast seda, kui nende alluvad olid mitu kuud meile kaikaid kodaratesse loopinud. Tundus, et nad ei tahtnud või koguni kartsid meie palvet ülemustele edasi anda. President Medvedevi pressiesindaja Natalja Timakova keeldus meiega rääkimast. Kummaline on see, et Kremli ladvikule oli lihtsam ligi pääseda kommunistliku režiimi viimastel aastatel (töötasin siis BBC sarja „The Second Russian Revolution” (Teine vene revolutsioon) kallal) kui praegu. Meie töö muutus veelgi keerulisemaks, kui poliitiline ebakindlus suurenes 2012. aasta presidendivalimistele eelnenud aasta jooksul. Valitses üldine segadus, kuna Putin ja president Dmitri Medvedev varjasid, kumb neist uuesti riigipeaks kandideerib. Kokkulepitud intervjuudest keelduti äkitselt. Oli ilmselge, et kavalad poliitikud ja funktsionäärid ei julgenud segastel aegadel pead pakule panna.
Sellegipoolest intervjueerisime telesarja ja käesoleva raamatu jaoks enam kui sadat inimest (ametlikult või mitteametlikult). Küsitlesime valitsusjuhte, välisministreid ja vanemnõunikke kaheksas riigis. Venemaal vestlesime Ljudmila Aleksejeva, Anatoli Antonovi, Stanislav Belkovski, Arkadi Dvorkovitši, Viktor Geraštšenko, German Grefi, Aleksei Gromovi, Sergei Gurjevi, Viktor Hristenko, Andrei Illarionovi, Igor Ivanovi, Sergei Ivanovi, Igor Jurgensi, Grigori Karasini, Mihhail Kasjanovi, Jevgeni Kisseljovi, Eduard Kokoitõ, Andrei Kolesnikovi, Konstantin Kossatšovi, Aleksandr Kramarenko, Aleksei Kudrini, kindral Marat Kulahmetovi, Sergei Kuprijanovi, Sergei Lavrovi, Fjodor Lukjanovi, Mihhail Margelovi, Sergei Markovi, Vladimir Milovi, Oleg Mitvoli, Dmitri Muratovi, Gleb Pavlovski, Dmitri Peskovi, Sergei Prihhodko, Jevgeni Primakovi, Sergei Rjabkovi, Dmitri Rogozini, Vladimir Rõžkovi, Viktor Šenderovitši, Dmitri Trenini, Vladimir Tšižovi, Boriss Tšotšijevi, Juri Ušakovi ja Aleksandr Vološiniga.
USAs tegime intervjuu Matthew Bryza, Bill Burnsi, Nicholas Burnsi, Eric Edelmani, Daniel Fata, Daniel Friedi, Philip Gordoni, Rose Gottemoelleri, Thomas Grahami, Stephen Hadley, kolonelleitnant Robert Hamiltoni, John Herbsti, Fiona Hilli, kindral James Jonesi, David Krameri, Michael McFauli, kindral Trey Oberingi, Stephen Piferi, Colin Powelli, Condoleezza Rice’i, Stephen Sestanovichi, Dean Wilkeningi ja Damon Wilsoniga.
Gruusias kõnelesime Irakli Alasania, David Bakradze, Giga Bokeria, Nino Burjanadze, Raphael Gluckmanni, Temur Jakobašvili, Natalia Kinchela, Erosi Kitsmarišvili, Daniel Kunini, Batu Kutelia, Aleksander Lomaia, Vano Merabišvili, Mihheil Saakašvili, Eka Tkešelašvili, Vladimer Tšatšibaia, Grigol Vašadze ja Eka Zguladzega.
Ühendkuningriigis vestlesime Tony Brentoni, John Browne’i, Nick Butleri, Jonathan Coheni, Michael Davenporti, Martha Freemani, David Milibandi, Craig Oliphanti, Jonathan Powelli, George Robertsoni ja Alexander Temerkoga.
Ukrainas intervjueerisime Viktor Juštšenkot, Leonid Kutšmad, Hryhoriy Nemyriat, Oleh Rõbatšukki ning Poolas Aleksander Kwaśniewskit ja Sikorskit.
Saksamaal vestlesime Rolf Nikeli, Alexander Rahri, Gerhard Schröderi ja Frank-Walter Steinmeieriga ning Prantsusmaal Jean-David Levitte’i ja Maurice Gourdault-Montagne’iga.
Tänan Brook Lappingi produtsenti Norma Percyt ja peaprodutsenti Brian Lappingit, tänu kellele sain selle pika, kuid tänuväärse projekti kallal töötada. Tänan režissööre Wanda Kosciat ja David Alterit, kes teatud peatükke lugesid, ning produtsendi abi Tim Stirzakeri väsimatu uurimistöö ja organisatoorse abi eest. Suurima tänu võlgnen sarja režissöörile Paul Mitchellile ja Moskva produtsendile Maša Slonimile väärtuslike nõuannete ja soovituste eest. Neil Buckley ja Fiona Hill lugesid käsikirja või osi sellest ning andsid palju mõistlikke soovitusi, mille eest olen väga tänulik. Siiras tänu minu agendile Bill Hamiltonile ja suurepärasele toimetajale Joanna Godfreyle kirjastusest I.B.Tauris.
1
VÕIMUVAHETUS
Putini ajastu algas kahekümnenda sajandi viimasel keskpäeval. Hingeldav ja ebakindel Boriss Jeltsin üllatas kogu maailma, teatades televisioonis oma tagasiastumisest kuus kuud enne ametiaja lõppu. Ta palus murduval häälel venelastel andestada talle tema vead ja ebaõnnestumised ning ütles, et Venemaa peaks astuma uude aastatuhandesse „uute poliitikute, uute nägude, uute intelligentsete, tugevate ja energiliste inimestega”.
Jeltsin oli kõne salvestanud Kremlis samal hommikul. Esimesed inimesed, kui välja arvata tema tütar Tatjana ja lähimad nõuandjad, kes sellest teada said, olid televisioonitöötajad, kes laadisid talle ettekirjutatud teksti teleprompterisse. Kõne lõppedes pööras Jeltsin näo kaameratest eemale, pühkis pisaraid, avas šampanjapudeli, valas pokaalitäie kaamerameestele ja vähestele kohal viibinud presidendi meeskonna liikmetele, lõi nendega klaasi kokku ning jõi ühe sõõmuga pokaali tühjaks. Samal ajal valmistus tema järglane Vladimir Putin samas toas vaheseina taga salvestama uusaastatervitust Vene rahvale.
See pidi eetrisse minema vahetult enne keskööd, kuid enne tuli korda ajada paar formaalsust. Talle anti kell kaks „tuumakohver” tuumarünnaku algatamiseks vajalike koodidega. Seejärel toimus tema kabinetis viieminutiline kohtumine, millele järgnes pikem julgeolekunõukogu istung. Kell kuus allkirjastas ta oma esimese määruse presidendina, andes Jeltsinile ja tema pereliikmetele amnestia ja immuunsuse. Seejärel kohtus ta kiiresti nelja silma all olulisemate ministritega. Viimaks, tühistanud reisi Sankt-Peterburgi, sõitis ta Kremlist välja presidendi autokolonnis ja suundus Vnukovo lennujaama. Ta tahtis uue aasta erilises paigas vastu võtta.
Samal ajal, kui miljardid inimesed kogu maailmas läksid uude aastatuhandesse pidutsedes ja ilutulestikku nautides, oli Venemaa uus president sõjaväekopteri pardal, üritades lennata mässavasse Tšetšeenia vabariiki ohtlikes ilmastikutingimustes, mille tõttu piloot pidi lõpuks naaberriigis Dagestanis asuvasse baasi naasma. See oli Putin, keda maailm peagi tundma ja kartma õppis – karm tüüp, teoinimene, kelle kinnisideeks on terroristide ja separatistidega võitlemine ning kes on otsustanud taastada riigi hiilguse, mis Jeltsini ajal oli kadunud.
Ajal, mil tema helikopter võitles Tšetšeenia kohal ilmastikutingimustega, nägid inimesed Vene televisioonist Putini eelnevalt salvestatud kõnet. See oli lühike ja konkreetne. Putin teatas, et võimuvaakumit ei teki ning tunnustas oma eelkäijat. Kõne sisaldas ainult üht poliitilist lubadust, mis tagasivaates on üsna tähelepanuväärne. Ta ütles: „Riik kaitseb otsustavalt sõnavabadust, südametunnistuse vabadust, meediavabadust ja omandiõigust – tsiviliseeritud ühiskonna põhialuseid.”
Vabadused ja õigused, mida ta ülistas, olid kommunistlikus Nõukogude Liidus inimestelt võetud ning Jeltsini ajal taastatud. Paari aastaga hakati neid Putini ajal samuti tõsiselt piirama, mistõttu tekkis uut tüüpi postkommunistlik autoritaarne valitsemisviis, milles ajakirjandusvabadus tallati jalge alla ning ärimehi ja tegelikult ka kõiki teisi, kes julgesid talle vastu vaielda, kiusati taga.
Miks nii läks? Vastuse leidmiseks ja Putini arengu mõistmiseks tuleb vaadata, millise Venemaa ta Jeltsinilt üle võttis – majanduslikult ja sõjaliselt nõrga riigi, millele Lääs ülevalt alla vaatas.
Bill Clinton käis USA presidendina