Venemaa uued oligarhid – miljardäridest ärimehed, kes kartsid oma vastleitud varast ilma jääda, kui kommunistid peaksid võimule tulema – ühendasid jõud ja tegid Jeltsinist taas presidendi. Need olid mehed, kes 1995. aastal loodud „laenud aktsiate eest” skeemi abil omandasid Venemaa suurimad riigile kuulunud tööstusettevõtted, sealhulgas enamiku nafta- ja maagaasimaardlatest võileivahinnaga, aidates nii puruvaese valitsuse hädast välja. Nüüd rahastasid nad Jeltsini valimiskampaaniat ja kasutasid neile kuuluvaid endisi riiklikke telekanaleid suuresti tema promomiseks. Jeltsin sai taas võimule ja lääs ohkas kergendatult. Clintoni ja teiste lääneriikide juhtide silmis olid „demokraatia” ja „vaba turg” Venemaal päästetud ning muu polnudki oluline.
Enamik lääne riigijuhte ei mõistnud psühholoogilist traumat, mida venelased üksikisikute ja rahvuse tasemel läbi elasid. Vladimir Putin sai sellest tunduvalt paremini aru.
Nagu ameerika teadlane Stephen F. Cohen kirjutas, arvati USAs, et „pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal oli Vene rahvas igati valmis selleks, et neist tehakse mingisugune Ameerika koopia”.4 Jätame kõrvale suured kultuurilised ja ajaloolised erinevused, mille tõttu Venemaast ei saa tõenäoliselt kunagi Ameerika „koopiat”. Fakt on see, et venelased visati tundmatus kohas vette ning neile ei antud aega vastleitud vabadusega kohaneda.
Tuntud nõukogude poeet ja laulja Vladimir Võssotski nägi kaost ette juba 1965. aastal, mil ta võis ainult unistada sellest, mis juhtuks, kui rahvas vabaneks kommunistlikust hullusärgist:
Nad andsid mulle eile vabaduse,
mida paganat ma sellega peale hakkan?
Läänes eeldati, et venelased oskavad automaatselt vabadust kasutada, otsekui oleks see igati loomulik või nagu venelased oleksid lihtsalt ameeriklased, kes on paar aastat kommunismi proovinud: kaotame piirangud, anname neile vaba turu ja kõik on korras. Toby Gati, Clintoni nõunik Venemaa asjus, kes tegeles abipakkide saatmisega Venemaale, tunnistab: „Võib-olla me ei mõistnud USAs tõesti nõukogude ühiskonda ja arvasime ekslikult, et venelased tahavad meie reeglitele alludes elada. Eeldasime, et üleminek on kiire ja kaos, mida ei peetudki tegelikult kaoseks, vaid üleminekuperiood, mis asendub peagi normaalse eluga.”5
1990. aastatel ähvardas kapitalism paljud venelased hoopis tappa. Pealegi häiris rahvast tugevasti tunne, et välismaalased õpetavad neile, kuidas olla „tsiviliseeritud”. Kommunismi ideoloogia polnud vettpidav ning enamik venelasi loobus sellest kergesti, kuid nad ei vabanenud teatud mõttemallidest, mis olid omandatud enne kommunismiperioodi ja on sügavalt Vene rahva psüühikasse juurdunud. Venelastel oli ja on endiselt kahju, et kommunismi ajal kogetud „ühtsus” on kadunud. „Kollektiiv”, mis ei olnud Nõukogude Liidu leiutis, vaid mille juured on sügaval Venemaa ajaloos, ei sobinud Lääne individualistlike vaadetega, mida neile nüüd peale suruti.
Eelolev kirjeldus on sünge, võib-olla pisut mustem, kui üldine olukord tegelikult oli, kuna kahtlemata olid ka Jeltsini valitsusajal omad rõõmud ja tehti edusamme, kuid 1990. aastate elu pimedam pool – mida Lääs eiras – valmistas ette viljaka pinnase, kuhu Putin hakkas oma ideid „istutama”.
Käesolev raamat pole Putini biograafia, vaid kõneleb tema võimulolekust, ent tema karjääri algusaastad on siiski paljutähenduslikud. Mehe taust ja tee võimuladvikusse selgitavad tema vastuolulist käitumist presidendina: demokraat, kes ei usalda demokraatiat; läänele läheneda püüdev poliitik, kelle arusaamad läänest on vigased ja piiratud; mees, kes usub vabaturumajandusse, kuid kelle maailmavaade kujunes välja kommunistlikus minevikus; tulihingeline Vene riigi kaitsja, kellel on endisele KGBlasele omane jäiselt halastamatu suhtumine „vaenlastesse”.
Vladimir Vladimirovitš Putin sündis 1952. aastal Leningradis, linnas, mida endiselt ehitati üles pärast Teises maailmasõjas tekitatud purustusi, kui sakslased seda 900 päeva piirasid ja pommitasid. Tema lapsepõlv möödus kommunalkas, ühiskorteris, kus tema perel oli üks tuba ning kööki ja tualetti jagati teiste peredega – kogemus, mis tekitab paljudes venelastes magusmõrusid mälestusi. Tingimused olid ühest küljest väga viletsad – polnud vannituba ega sooja vett ning koridoris sebisid rotid; teisalt toetasid ühine elu ja sõjajärgse ülesehituse kogemused oluliselt tolleaegset optimistlikku kommunistlikku ideoloogiat. Noore Putini mõttemaailma vormis Nõukogude propaganda. Ta ei kasvanud dissidentide ega intellektuaalide peres, kus oleks võidud kuulata välismaiseid raadiosaateid või pidada keelatud vestlusi. Koolis räägiti, et Lääs on paheline maailm, kus kapitalistid kurnavad töölisi ja valmistuvad sõjaks Nõukogude Liiduga; elu Venemaal on tunduvalt parem, tänu Kommunistliku Partei tarkadele juhtidele. Nikita Hruštšovi aegne lühike „sula” periood pärast Stalini surma oli lõppenud ajaks, mil Putin sai kaheteistkümneaastaseks. Tema keskkooliaastad möödusid Leonid Brežnevi valitsusajal – perioodil, mida iseloomustas kasvav militarism, vastasseis Läänega, poliitilised repressioonid ja jäik ideoloogia. Noor Putin näitas just neil aastail üles huvi KGBsse astumise vastu, kuid soov täitus alles 1975. aastal, mil ta lõpetas Leningradi ülikooli õigusteaduskonna.
Putin on öelnud, et ta ei mõelnud kordagi terrorile, mida teostas Stalini ajal KGB eelkäija NKVD. Ta ilmselt polnud sellega eriti kursiski. „Minu suhtumist KGBsse kujundasid romantilised lood spioonide tööst,” räägib Putin. „Võin liialdamata öelda, et olin Nõukogude eduka patriootliku kasvatuse vili.”6
Ta teadis täpselt, millega KGB tegeleb, kui töötas oma karjääri esimesed kümme aastat Leningradis 1970. aastate lõpus ja 1980. alguses. Tol ajal saatis KGB dissidente koonduslaagritesse ja vaimuhaiglatesse, konfiskeeris välisautorite teoseid, segas välismaiseid raadiojaamu, hoidis silma peal kõigil väliskülalistel, uuris neid üksikuid Nõukogude Liidu kodanikke, kellel lubati välismaal käia ja aitas igal võimalikul moel Kommunistlikul Parteil ühiskonda kontrolli all hoida. Välismaal oli KGB ülesanne loopida kaikaid kodaratesse Lääne demokraatlikele riikidele, varastada sõja- ja tööstussaladusi, levitada kommunismi arengumaades ja aidata Ida-Euroopa „vennalike sotsialistlike riikide” salateenistustel teisitimõtlejaid ohjes hoida. Me ei tea täpselt, mida Putin neil aastail tegi, kuid töö vastuluures ja Leningradi sattunud välismaalastel silma peal hoides näitab, et ta oli Nõukogude Liidule ihu ja hingega pühendunud ning oli valvas Läänest tulevate ohtude suhtes. Ta põlgab tänaseni palavalt neid, kes „reedavad kodumaa” ja, nagu nägime 2010. aastal, kui ta tervitas koju tagasi jõudnud kümmet Vene spiooni, kelle USA paljastas, ta imetleb neid, kes astuvad tema jälgedes ja valivad spiooni elukutse.
Sergei Roldugin, perekonnasõber, meenutab, et kui ta küsis tookord noorelt Putinilt, mida ta täpselt Leningradis KGBs teeb, vastas viimane saladuslikult: „Ma olen inimestega suhtlemise spetsialist.”
1985. aastal saadeti majoriks ülendatud Putin suhtlema inimestega kommunistlikku Ida-Saksamaale. Ta töötas Dresdenis ja tema sõnul oli ta tööks „poliitiline luure” – koputajate värbamine ning info kogumine poliitikute ja „vaenlase nr 1”, NATO – kohta. Tol ajal juhtis teda ilmselt endiselt ideoloogia ning tal polnud veel otseseid kokkupuuteid Läänega. Ta ei kogenud otseselt ka Nõukogude Liidus Mihhail Gorbatšovi märkimisväärset perestroikat (uutmine) ega glasnosti (avalikustamine). Ajal, mil Moskva ajalehed ja teatrid lammutasid Nõukogude mineviku valelikke kujutisi ja loobusid aeglaselt Lääne kui kurjuse impeeriumiga seotud klišeedest, töötas Putin ühes kommunistliku bloki repressiivsemas riigis. Ida-Saksamaa riigipea Erich Honecker võitles viimse hetkeni Moskvast puhuvate muutuste tuultega. Putin märkas kahtlemata kasvavat rahutust Ida-Saksamaal, mis lõppes Berliini müüri langemisega 1989. aasta lõpus. Kommunismi kokkuvarisemisele eelnevatel nädalatel algas rahumeelne revolutsioon just Dresdenis, kus meeleavaldajad tulid tänavatele otse Putini nina all.
Venemaa tulevane juht jälgis kommunismi kokkuvarisemist ebatavalisest vaatepunktist. Jäänud ilma kodus toimunud Gorbatšovi revolutsioonist, nägi ta lähedalt, kuidas idaeurooplased võtsid ohjad enda kätte ja rebisid end lahti Nõukogude Liidu orbiidilt. KGB-lasena jälgis ta ühtlasi hoolega NATO reaktsiooni ning talle ei jäänud kindlasti märkamata suuline lubadus, mille väidetavalt